Sõna kirik ja sõnatu vaikus. Luterlik kirik vaikuse traditsiooni avastamas. 4.

4.
(Algus EK nr 44, 5.11.08.)
Sõna piirid
Pentti Saarikoski kirjutas kord: «Alguses oli sõna. Lõpus oli mitu sõna, nii mitu, et maailma ei mahtunudki enam midagi muud peale sõnade.»
Kui me püüame leida vaikuse tähendust, siis küsime ja otsime just seda esimest sõna, mis oli alguses. Vaikus ei tähenda vaid välist hääletust, helitust, vaid ka meele rahunemist, mis kuulub inimese sisemisse kogemusmaailma. See on kohalolek – siin ja praegu.
Meil, inimestel, on pidev vajadus analüüsida ümbritsevaid asju ja elu. Oma analüüsi tulemused tahame vormida sõnadeks. Soovime rääkida, mida me mõtleme, kuidas tunneme, mis meile korda läheb. Ja ikkagi: me teame väga hästi, et ei suuda elu ja tõelust sõnadesse püüda. Elu põgeneb meie sõnade eest – nendest ei piisa.
Mingil kombel oleme teadlikud sellest, et meie sügaval sisemuses on olemas taju elust, inimestest ja Jumalast. Me teame, mis elus päriselt tähtis on. Vahetevahel – tõsi küll, vaid hetketi – aimame elu tõelist olemust. Aga kui hakkame seda taipamist sõnadesse põimima, siis see puruneb ja kaob. Kergesti juhtub nii, et iga vastus meie küsimustele viib meid tegelikult tõest kaugemale.
Terviklik jumalateenistus
Koguduse olulisim kokkusaamine on armulauaga jumalateenistus ehk missa. Kui me käsitleme armulauaga jumalateenistust vaikuse aspektist, siis tuleb esile selle terviklikkus. Missa püüab kõnetada inimest mitmel eri viisil, ka erinevaid meeli kaasa haarates. Valgusel, piltidel, liigutustel, kehaasenditel ja isegi lõhnadel võib olla vaimulik sisu. Need võivad väljendada midagi väga olulist inimese usu- ja elukogemuse kohta või jutustada Jumala headest tegudest ning armust.
Soome kiriklikus traditsioonis on pikka aega alahinnatud mittesõnaliste usuavalduste tähtsust. Seepärast on sümbolite ning märkide taasavastamine rikastanud inimeste religioosset kogemust ja jumalateenistuselu. Sümbolite-märkide juurde naasmisel pole siiski liigne teatud ettevaatus: ühelt poolt on vaja õpetada inimesi neid kasutama, teisalt hoiduda nõudmiste esitamisest, sest pühade märkide ja sümbolite maailm avaneb tasase taipamise, mitte välise surve abil. Armulauaga jumalateenistus kogu oma rikkuses on vaatlemise, imetlemise ja vaikseksjäämise koht.
See, et mitmelt poolt julgustatakse usuliste metafooride eelarvamustevaba ja julget kasutamist, kõneleb eeskätt sellest, et inimest on hakatud mõistma kui tervikut. Sisemine ja välimine ei ole vastandid, vaid sisemist usulist kogemust võib väljendada väliste märkide ja sümbolite kaudu.
Armulauaga jumalateenistus tunnustab elu mitmekesisust. Ei ole olemas ainult ühte Jumalast rääkimise viisi – neid vorme on sama palju kui inimesigi. Eriti selgelt avaldub see mitmekesisus Tooma missas, mis on katse uuendada luterliku kiriku jumalateenistuselu nõnda, et see kõnetaks ka traditsioonilisest usulisest keelest võõrandunud inimesi.
Missa sümbolid julgustavad ja pakuvad võimalusi koguduseliikmete aktiivseks osavõtuks. Igaüks võib teha ristimärgi, tõsta või panna käed kokku palveks, süüdata küünla. Need, kelle jaoks sümbolite keel on eriti kõnekas, võivad – vähemalt põhimõtteliselt – hoolitseda näiteks kiriku kaunistamise eest ning nõnda jumalateenistusele sügavust lisada.
Sõnad moodustavad vaid osa jumalateenistuse keelest. Kõnelemise kõrval on muusikal ja vaikusel jumalateenistuse tervikus iseseisev funktsioon. Missa sümbolid ja märgid tuletavad juba lihtsalt oma olemasoluga meelde, et usk ei taandu kunagi vaid sõnadeks. Kogudus saab kirjeldada oma usku sõnade abil. Aga kirjeldatava usu ja Jumala reaalsus ise taganeb ja pageb kõikide katsete eest teda sõnadesse püüda.
Usuline kogemus on oma olemuselt müstiline. See ei tähenda midagi ebaselget ega hämarat, vaid sõnades väljendamatut. Usu puhul räägitakse sellistest asjadest, mis ei allu intellektuaalsele analüüsile. «Suur on usu saladus» – jumalateenistusel toimuv on just nimelt müsteerium, saladus, mida ei saa lõpuni ära seletada. Aga sellest saladusest on võimalik osa saada, seda kogeda. Usu sisu väljub inimeste teadmise ja sõnade piirest. Parimal juhul kõne vaid osutab sellele tõelusele, mis asub teisel pool sõnu.
Seetõttu on usuliseks keeleks sümbolite-metafooride keel. Kõike lihtsalt ei saa korralikult ära seletada, vaid peab leppima piltide abiga. Ka Jeesus ise kõneles Jumala riigist tähendamissõnadega. Sõnad kui niisugused on pildid ja jutustused vahendavad sõnumit. Kuid sõnalistele avaldustele lisaks kannavad ka mittesõnalised pildid ja teod sügavaid usulisi tähendusi. Jumalateenistus ei ole mingi raam, mis täidetakse usust kõnelemisega. Usu emakeeleks on liturgia ning liturgias on pühal vaikusel oma kindel koht.

Heikki Kotila,
Helsingi ülikooli praktilise usuteaduse professor