Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Millal inimene, millal raamat

/ Autor: / Rubriik: Portreelood /

Heas seltskonnas. Kirjandusteadlane Peeter Olesk koos pronksi valatud  kirjanike Oscar Wilde’i ja Eduard Vildega Tartus Vallikraavi tänaval. Foto: Merje Talvik

Mida mõtleb mees, kes istub meie tavalises kohtumispaigas minu vastas? Eesti maaülikooli rektori nõunik Peeter Olesk – tema’p see on – on tihti tsiteerinud August Sanga.
August Sang oli 25. detsembril 55aastaseks saava Peeter Oleskiga samaealine, kui kirjutas luuletuse «Mida mõtleb mees?» (1968). Selles leidub niisugunegi värss: «Vaata maailma kui aadlik, / kelle aar­deil pole otsa ega äärt.» Mida mõtleb mees, kelle ees meie vahel lebab laual tema värske artiklikogu «Filoloogia tõeline tähendus»?
Kirjastus Ilmamaa on oma asutaja ja nõukogu liikme Peeter Oleski enam kui 1600 kirjutatud artikli seast teinud valiku ja need pea neljasajal leheküljel raamatuna välja andnud. Kas see on teetähis?
Autor välistab selle konkreetselt ja kiiresti. Teetähiseid peab olema palju, sest tee on sageli pikk ja teid võib olla rohkem kui üks. «Kuidas sa paned kokku ühe raamatu kui terviku nii erinevatest osadest nagu kirjandusteadus, ideoloogiline analüüs, regionaalpoliitika, rahvuslik julgeolek, hariduskorraldus ja kultuurilugu? Pluss veel need asjad, kus artikkel puudub, ehkki tegu on tehtud – nagu näiteks ülikooli usuteaduskonna taastamine 1991.
Raamatu sisukord oli kord valmiski ja Hando Runnel nägi seda meie vana korteri soemüürile kleebituna. Et ma ei suutnud otsustada, tegi Simo Runnel seda minu eest. Nõndasamuti kui mina otsustasin omal ajal professor Karl Muru, professor Huno Rätsepa ja dr hist Ea Janseni eest. Ühel hetkel peab keegi otsustama, et on vaja nii autorit kui ka raamatut. Jah, ma lootsin, et kuna ma autor juba olen, siis sünnib ka raamat. Nii lineaarselt need asjad siiski ei käi,» selgitas Peeter Olesk.
Miks Te kõhklete? «Raamat on esmajoones trükitud paber köidetud kujul koos tiitellehe, impressumi ja muuga. Üldistatuna – iseseisev tekst. Kui selline eksitab, siis on raamat vale. Miks ma peaksin tahtma vale raamatut? Kõige metsikum on eeskiri, mis tekitab ainult segadust. Vale ei loo ealeski korda. Raamat on kord. Näiteks leheküljed, isegi trükiread ei tohi olla järjestatud läbisegi. See kord libiseb aga noaterale, kui raamatust saab dogma. Siis muutub sõna kui raamatu ehk teksti alus vangiks. Sõna peab olema vaba!»
Kas see on nii väga filosoofiline küsimus? Peeter Olesk on praktilisem. Tema järgi on inimene alati esmasem kui raamat. Raamat võib ära jääda, inimene ei jää. Oluline ongi see, mida või keda kujutab endast inimene ise. Kuidas ta räägib, mismoodi riides käib, kuidas käitub, sööb ja joob jne. Kas ta on morn või siiralt rõõmsa näoga. Kas ta saab naljast aru. See, kuidas inimene näiteks iseenda üle naerab, on äärmiselt iseloomustav.
Olesk tunnistab, et tema läheb tihtipeale üleannetuks. Pilkab ennast, kuid ka teisi. Seda viimast on talle palju kordi pahaks pandud. Inimene, kes pilget ei talu, on tema meelest siiski õnnetu. Võib-olla potentsiaalselt, kuid ka täiesti reaalselt. Pühaduse mõnitamine on patt. Kas surmtõsidus on ka patt, küsib Peeter Olesk ja muigab vurru.
Kuuldavasti Te tahate olla väga palju üksi. Kas siis on peamiseks seltsiks raamatud? «Mitte alati. Koguni mitte enamasti. Üksi võib olla ju ka inimeste keskel. Kui ma koolipoisina tundidest pausi panin, ega ma siis koju magama jäänud. Seiklesin Tallinna kesklinna tänavatel ning õppisin tundma teiste elu väljaspool nende kodu. Praegu õpetab väga palju Tähtvere park, isegi bussipeatus meie maja kõrval. Raamat näpu vahel, ma nüüd inimesi küll ei jälgi,» ütleb Peeter Olesk ja tunnistab, et ta ei ole raamatuneelaja ega loegi kõike.
Olla raamatutark talle ei meeldi ja ilmatark ta olla ei oska. Targem on rääkida inimesega, kes on lugenud rohkem või siis omamoodi. On tallegi soovitatud lugeda mõnd asja kas või ülegi. Iga kord ta sellist soovitust täitma ei tõtta.
Tahaksin teada, mida ta siis õieti loeb. Olenevalt olukorrast, kuuldub vastus. On raamatuid, mida loetakse mitte rida-realt, vaid märksõnade kaupa. Näiteks teatmeteosed või ka telefoniraamat.
See ei ole see vastus, mida ma kuulda tahaksin. Peeter Olesk ei ütle ka enda arvates midagi uut, kui märgib, et me siirdume Gutenbergi galaktikast Interneti universumisse. Teda huvitab Internetis eelkõige fakt; luulet sealt lugeda ta ei armasta, ehkki on lugenud.
Tema meelest on tekste, mis peavad olema käepärast just paberil. «Mulle on algusest peale meeldinud Pauluse kirjad, sest apostel on heas mõttes sõjakas. Tema ei jäta rahule.»
Nii on Sirje ja Peeter Oleski kodus Uue Testamendi väljaandeid mitu ja üldsegi mitte riiulirahuks. Kõik algas sellest, kui aastal 1987 hakkas Peeter Olesk koos Ain Kaalepi, Jaan Kaplinski, dotsent Jaak Peebo ja Tartu maaraamatukogu tollase juhi Tiiu Erlemaniga «Vastset Testamenti» (1686) inimestele avalikult tutvustama.
Mis siis oleksid need kolm raamatut, ilma milleta ei saa? Kohe mitte kuidagi. Oleski meelest on alati vaja raamatut, mis lohutab. See võib olla kas või August Kitzbergi «Kosjasõit», täielik jant, kuid alati päevakohane.
Teiseks läheb tarvis raamatut, kust saab mis tahes hetkel üle kontrollida, kas tekst on ikka õigesti meeles ja mille kohta see õieti käib. Niisugune on Oleski jaoks Dumas’ musketäriseeria. Köiteid on viis, teos siiski üks. Kolmandana on vaja n-ö teejuhti, vademeekumit. Kui sellist pole, siis on arukam rääkida mõne kohapealse inimesega.
Tuglasel leidub mõttekäik, et raamatud on tihedamad kui elu. See on õige, ent nõuab alati tõestamist. Ta on teoreem, mitte aksioom. Aksioom on tunda algtekste.
Lõppude lõpuks ütleb teoloogiline kirjasõna alati midagi ka hingekarjaste kohta. «Kõige vanem neist, keda olen näinud, oli Elmar Salumaa, minu ema Maja Oleski (1909–2000) põlvkonnakaaslane nagu Edgar Hark ja Uku Masingki. Noorimad on need, keda me aastatel 1991–1992 usuteaduskonda vastu võtsime. Siis leidus paar huligaani, kes tahtsid astuda teaduskonda ainult selleks, et ta juba eos laiali lammutada. Jäi ära. Aitas just algallikate tundmine ja nendel rajanev meelekindlus,» meenutab Peeter Olesk.
«Tookord oli probleemiks seegi, mis õigusega juhib teaduskonna taastamist ateist, kes, vähe sellest, valib koguni tudengeid. «Väga suureks toeks oli peapiiskop Jaan Kiivit noorema vankumatus, kes meie kohtumistel ei tsiteerinud Koguja raamatut kordagi. Ja minul polnud milleski kahelda.»
Kui paljudele Te nõu annate? «Mitte igaühele, sest tihtipeale ma lihtsalt ei tunne asja. Igaüks liiati ei küsigi ja ma ei ole avalik. Kui asi läheb rappa, siis sekkun küll. Äsja helistasin kindralleitnant Johannes Kerdile ning soovitasin pisut mõelda. Lubas. Ma ei paranda maailma. Kuid mulle ei meeldi, kui kõik on segamini. Olen saanud täiskasvanuks välivoodil ja harjunud tegema korda vähemasti magamisaseme.»

Peeter Oleskiga vestles
Merje Talvik

Peeter Olesk 
Sündinud 25. detsembril 1953 Tallinnas.
Lõpetanud 1977 TÜ eesti filoloogina.
Töötanud õpetaja, toimetaja, teaduri, õppejõu, direktori, nõuniku ja ministrina; olnud riigikogu liige.