Missa avalaulu kujunemisest

Iga kirikukalendri kasutaja on märganud mitme pühapäeva juures eestikeelsetele lisaks ka võõrkeelseid nimetusi. Lühidalt öeldes on peale väheste erandite tegemist missa avalaulu (Introitus) algussõnadega. Järgnevalt püüan anda lühikese ülevaate missa avalaulu kujunemise olulistest pidepunktidest.

Varakristlikud laulud
Üks vanimaid kristliku jumalateenistuse kirjeldusi Rooma kirjamehe Plinius Noorema sulest nimetab jumalateenistuse osana laulu. Ta märgib, et kristlased laulavad hümne «Kristusele nagu jumalale». Esimesed kristlased kasutasid Jeesuse eeskujul kindlasti Piibli Lauluraamatut (Psalme). Evangelistid jutustavad Jeesusest ja jüngritest, kes lõpetasid viimse õhtusöömaaja ühise kiituslauluga, mis koosneb Ps 113–118.
Psalme tsiteerivad ka evangeeliumid ning Uue Testamendi kirjad, tõlgendades neid Kristusele viitavatena. Nii osundatakse Apostlite tegude raamatus ja Kirjas heebrealastele mitmel pool Ps 2 ja Ps 110, tõestades selle abil Jeesuse jumalikkust. Aluseks võis siingi olla Jeesuse eeskuju – Jeesus ise osundab Ps 110, näitamaks, et ta on ülevam kui Taavet.
Teiseks oli juba 1. sajandi keskpaigaks välja kujunenud rikkalik varakristlik hümnikirjandus. Uue Testamendi kirjad tsiteerivad neid korduvalt. Kõige tuntumad näited on laul Kristuse enesealandusest Fl 2:5–11, hümn Kristusele Kl 1:15–20 ja ka hümn Jeesuse lihakssaamisest 1Tm 3:16 ning armastuse ülemlaul 1Kr 13. Unustada ei tohi ka hümni Jumala Sõnast, mida on kasutatud Johannese evangeeliumi sissejuhatuse koostamisel, ning Uue Testamendi suurt «lauluraamatut» – Ilmutusraamatut.
Psalmilaul jumalateenistusel
Vanimad viited psalmide laulmisele jumalateenistusel pärinevad 4. sajandist. Paavstide tegusid kajastav Liber Pontificalis omistab psalmilaulu kasutuselevõtu paavst Coelestinus I-le. 7. saj pärinev ülipidulikku paavstimissat kirjeldav Ordo Romanus I kõneleb juba pika arengu läbi teinud psalmilaulust jumalateenistuse alguses: pärast ettevalmistavaid palveid käärkambris antakse märku ning altari ees kahes rivis seisev koor laulab psalmi, mille ajal protsessioon saabub altari juurde. Kui paavst on jõudnud altari juurde, laulab eeslaulja Gloria Patria1 märgiks, et laulmine lõpetada.
Alates 4. sajandist hakati psalmiga koos laulma antifoone – refrääne, mis seostasid «ajatu» psalmi konkreetse pühitsetava sündmusega. Näiteks tasub tuua juba viidatud Ps 2. Koos antifooniga Dominus dixit ad me (Issand ütles minule) saab sellest jõulupsalm, antifoon Ego sum qui sum (Mina olen see, kes olen) muudab ta ülestõusmispüha psalmiks jne.
Ajapikku muutusid antifoonid muusikaliselt üha keerukamateks, nõudes vastavalt ka rohkem aega laulmiseks. Ning kui põhja pool Alpe paigutati käärkamber kiriku sissekäigu juurest altari lähedusse, kadus vaimulike ning kaasteenijate protsessioon altari juurde. Umbes aasta 1000 paiku ei alustatudki enam avalaulu enne, kui vaimulikud olid jõudnud altari juurde.
Nende arengute tulemusena kujunes välja klassikaline missa avalaulu vorm – antifoon, ühele salmile kärbitud psalm, Gloria Patri ja veel kord antifoon.
Tekstide valik
Esialgu sõltus jumalateenistuse tekstide valik seda juhtinud piiskopist. Ent juba 4. saj nimetab Jeruusalemmas palverännakul käinud nunn Egeria (Aetheria) «alati päevale ja kohale sobilikke» pühakirjalugemisi. Välja kujunema hakkab kirikuaasta.
Esmalt kujunes välja tekstivalik kirikuaasta kõige olulisemate perioodide jaoks. Nii pidas Johannes Chrysostomos paastuajal jutlusi 1Ms üle ja on tõenäoline, et Basileios Suure «Kuue loomispäeva» jutlused on peetud samuti paastuajal, millest kujunes ristimiseks valmistumise aeg. Seetõttu ei kõnele paastuaja pühapäevade tekstid kuigi palju Jeesuse kannatusest, vaid ennekõike elust kristlasena.
Spontaansuse aspekti kadumisele jumalateenistusel aitas kaasa missapalvete kogumine vihikutesse (libelli), mida säilitati paavsti arhiivis. Kirikuaasta järgi koondatud vihikutest kujunesid välja sakramentaariumid2, millest olulisemad on Sacramentarium Leonianum (Veronense) ja Sacramentarium Gelasianum (mõlemad 6.–7. saj) ning Sacramentarium Gregorianum (7. saj). Suured teened kirikuaasta tekstide korrastamisel ja süstematiseerimisel on paavst Gregorius Suurel (valitses 590–604). Temaga on alusetult seostatud gregoriaani muusika loomine.
Avalaul annab nime tervele pühapäevale
Vaimulike protsessiooni saatnud psalmist kujunenud avalaul on missa esimene kirikuaasta järgi muutuv osa. Avalaulu algussõna järgi hakati nimetama tervet missa muutuvate osade loendit: Missa Expectaverunt, Missa Os Iusti jne. Sama loogika alusel on hakatud nimetama ka paastu- ning ülestõusmisaja pühapäevi (Invocavit, Reminiscere, Oculi jne) ning oma nime on saanud ka surnumissa ehk reekviem – Requiem aeternam dona eis, Domine (Igavene rahu anna neile, Issand). Martin Luther suhtus ladinakeelsetesse lauludesse soosivalt, kui need vaid on pühakirjast võetud. Nii säilis Wittenbergis veel kaua ladinakeelne jumalateenistus ennekõike kooliõpilaste pärast. Jumalateenistus on Lutheri jaoks tugevalt pedagoogiline sündmus. Siiski asendab ta ilmikutele mõeldud «Saksa missas» ladinakeelsed avalaulud rahvakeelse koguduselaulu või psalmiga, püüdes naasta vanade kirikuisade praktika juurde. Viimane variant ei leidnud poolehoidu ning kadus käibelt.
Omalaadse kuju on avalaul omandanud EELK agendas, kus see on muutunud alguslaulu järel loetavateks algussalmideks. Paastu- ja ülestõusmisaja jooksul kasutatakse neis suures osas Gregorius Suure ajast pärinevaid avalaulude tekste. Psalmide laulmist jumalateenistusel koos tuttavate antifoonidega püüab taaselustada uus kirikukäsiraamat.
Avalaul sündmuste dateerijana
Lisaks kirikuaasta korraldamisele on avalaulude algussõnu keskajal kasutatud ka sündmuste ning dokumentide dateerimisel. Küllap tuhandetest võimalikest näidetest on meile üks tuttavamaid Henriku Liivimaa kroonika. Kroonik kirjeldab lätlaste sõjakäiku Sakalasse ning ülekaalukat võitu: «Ja et oli parajasti pühapäev Gaudete, siis kiitsid kõik üksmeelselt ja rõõmuga Jumalat» (HCL XII, 6). Võit saavutati 3. advendipühapäeval (14. detsembril) 1208. Selle pühapäeva missa avalaul algab sõnaga gaudete – rõõmustage. Kroonik kasutab kirikupühade ja pühapäevadega dateerimist oma kroonikas kõikjal.
 

Joel Siim,
Harju-Madise koguduse õpetaja

(viited)
1 Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule (ld).
2 Piiskopi poolt missal loetavate palvete kogumik.

Eelolevatel nädalatel tuleb Eesti Kiriku pühapäevaleheküljel juttu nende pühapäevade nimetuste tähendusest. Ehk on sellest abi meilegi paastu- ning ülestõusmisaja mõtestamisel.