Järeltulevate põlvede südames

7. veebruaril möödub sada aastat veerand sajandit Tallinna Toomkirikus teeninud õpetaja Rein Premeti sünnist.
Kui praegu mõnele nooremale Põhja-Eestist pärit inimesele mainida Rein Premeti nime, võib kuulda äratundmisrõõmu: minu vanemad või vanavanemad rääkisid temast. Rein Premet on legend, keda mäletatakse kaua.
Janu teadmiste järele
Sündis ta Järvamaal Nõmmküla vallas vabrikutöölise Hans Premeti pojana. Kui vanemad 1920. aastal rendikoha ostsid, koliti Väike-Maarjasse. Siin lõpetas Rein algkooli ja hakkas 1925 edasi õppima sealses ühisgümnaasiumis, kuid oli kolme aasta pärast ema surma tõttu sunnitud kooli pooleli jätma. Koolivaheaegadel töötas ta Väike-Maarja tarbijate kooperatiivis.
Teeninud 1930–32 sundaega Tallinna sidepataljonis, lõpetas ta aasta hiljem ühistegevuse liidu kooli ja töötas 1934–1938 äriteenijana Tallinnas. Siis läks ta tööle linnavalitsuse ehitusosakonda ja alustas uuesti õpinguid, nii et lõpetas 1941. aastal gümnaasiumi.
Kui palju selles tõde on, ent toomkoguduse liige Sulev Mäeväli on kuulnud, et 1941. aastal püüdis Premet pääseda lähenevast sõjakeerisest. Viimane siiski ei õnnestunud, küll aga pääses ta uppumissurmast lubaduse eest hakata kirikuõpetajaks. Ehitusosakonnas töötas ta kuni 1944. aastani, mil oli sunnitud Punaarmee ridadesse asuma.
Rahvale lähedane kirikuõpetaja
Saabunud rahu tõi Rein Premeti ellu uue pöörde. Tänu ilusale lauluhäälele võeti ta tööle riiklikku meeskoori ja ta viis täide oletatava tõotuse, asudes õppima usuteadust. Ordinatsioonipäevaks sai 24. mai aastal 1950 ja abiõpetajana teenistuskohaks luteri kiriku peakirik, kus oli tekkinud kolmest kogudusest – toomkogudusest, Nigulistest ja Olevistest – liitkogudus. Sulev Mäevälja sõnul oli koguduses liikmeid tol ajal vaid umbes poolsada.
Ilus, kauni lauluhääle ja hea suhtlusoskusega õpetaja lõi kogudusega head suhted. Polnud oluline, et ta kehv jutlustaja oli ja meenutuste järgi retoorikaandest ilma oli jäetud. Tema jutlustel polnud algust ega lõppu. Kui kantslist «aamen» kõlas, siis oli kuulajaile selge, et jutlus on lõppenud.
Teenistuse algusajal inimeste vähesuse tõttu kiriku käärkambris toimunud jumalateenistused kolisid kirikusaali ümber. Teadaolevalt halb läbisaamine võimudega, alati matustel kuulutatud teade, et lahkunut mälestatakse kirikus jumalateenistusel, postiga koju saadetud kirikukalender, mille eest tasuda sai kirikus – ja inimesed tulid kiriku juurde. Alati oli Rein Premetil aega juttu vesta, inimesi kuulata. Koguduse liikmeks arvati üle tuhande inimese.
Rahvas pidas õpetajast lugu ja igal pühapäeval kogunes jumalateenistusele poolsada kristlast. Jõulude ja teiste suurte pühade ajal sai kirik rahvast täis, jõululaupäeval oli kolm teenistust. Konsistoorium kinnitas tema kutseõiguse 17. novembril 1959 ja õpetaja Premet sai kaela hõbedase ametiristi, mille kogudus kinkis hiljem sageli õpetajat abistanud Tiit Salumäele tema ordinatsiooniteenistusel 5. oktoobril 1975.
Ordinatsioonivend, emeriitpeapiiskop Kuno Pajula on meenutanud, et Rein Premet toetas koguduse väikestest võimalustest vaeseid peresid ja tegi oma kätega palju tööd kiriku heaks. 1928. aasta siseremondi ajal olid kiriku seinad ja võlvid helepruuniks võõbatud, Premeti ajal värviti need uuesti valgeks, tugevdati põhjalöövi vundamenti, laoti ümber kooriruumi võlve, hoolitseti, et katus peal oleks. Riigilt saadav toetus oli väike, küll aga kirikumaks riigile suur – mitte ruutmeetrite, vaid hoone kubatuuri pealt.
Pidev mure ja hool viisid tööka jumalasulase infarktini, mille järelraviks puudus vajalik aeg. Rein Premet jääb ainulaadse saatusega inimeste hulka: ta suri laulatuse ajal, kui läks korrale kutsuma kive loopivaid ja käratsevaid noori, kes olid kirikusse tulnud ja laulatust segasid. Surmadaatumiks kirjutati 26. aprill 1975, kuu aja pärast oleks tal täitunud 25 aastat teenistust Tallinna Toomkirikus.
Tänulik kogudus tähistab oma kauaaegse õpetaja sünniaastapäeva 8. veebruaril kell 10 algaval jumalateenistusel.

Rita Puidet