Kirikute nõukogu seisukohad sünnivad läbi konsensuse

Sel aastal tähistab Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) 20 aasta möödumist asutamisest.

Asutajateks olid luterlased, õigeusklikud, baptistid, metodistid ja adventistid, katoliiklased jäid vaatlejaliikmeks. Esimene president oli EELK peapiiskop Kuno Pajula. Aastast 1993 peab kirikute nõukogu presidendi ametit EELK piiskop Einar Soone, kes oli lahkelt nõus jagama Eesti Kirikuga oma mõtteid kirikuid ühendavast organisatsioonist.
Miks loodi Eesti Kirikute Nõukogu?
Einar Soone: Küllap see oli aja märk. Näiteks kohe, kui Eestimaale esimesed Piiblid saadeti, oli tarvis kristlike kirikute ühist seisukohta, kuidas neid jaotada. Tehti koosolekud, vaadati liikmeskonna suurust ja selle alusel pühakirjad jagatigi. Need olid puht praktilised vajadused.
Kui vaadata EKNi asutamise dokumenti, siis see on küllalt üldsõnaline. Muutused olid ühiskonnas alanud juba mitu aastat tagasi – oli muinsuskaitse liikumine, fosforiidisõda, käis perestroika jne. Ka kristlased soovisid ühiselt oma tegevusega kaasa minna. Esialgu oli eesmärgiks kirikute omavaheline suhtlemine ja hiljem tekkisid sidemed riigiga, hakkasime riigilt toetust saama. Andsime välja ühiseid deklaratsioone.
Praegu kuulub kirikute nõukogusse 10 liikmeskirikut, kas see ring võib suureneda?
Põhikiri annab selleks võimaluse küll. Praegused liikmed on põhilised Eestis domineerivad konfessioonid. Muidugi on veel iseseisvaid kogudusi ja mõned on taotlenud ka liikmestaatust. Senini ei ole seda otstarbekaks peetud, sest vastavalt põhikirjale on igal liikmel üks hääl.
Proportsioonid lähevad paigast ära, sest mõnel kirikul on liikmeid kümneid tuhandeid ja teisel mõnisada. Soovi koostööks on avaldanud elusõnalased ja uusapostlik kirik, läbirääkimisi on olnud vanausulistega. Mõtlesime pikalt, enne kui võtsime liikmeks Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku, sest see on väga väike ja uus kirik.
Eesti Kirikute Nõukogu on ainulaadne selles mõttes, et meil on niivõrd erinevaid kirikuid koostööd tegemas. Näiteks roomakatoliiklased maailmas üldjuhul ei osale oikumeenilises tegevuses, kuid meil on nad liikmed.

(Algus 1. lk.)
Kui 20 aastat tagasi ei oleks EKNi asutatud, kas eri konfessioonide koostöö oleks aja jooksul ikkagi tekkinud?
Einar Soone: Küllap oleks. Juba varemgi on Eestis olnud oikumeenilisi sidemeid. Kaarli kirikus pidas minu eelkäija Edgar Hark oikumeenilisi jumalateenistusi, kus erinevate kirikute juhid käisid neid läbi viimas. Hark oli seda meelt, et kui rahvusvaheliselt on oikumeenilised organisatsioonid olemas, miks siis Eestis ei võiks olla. Nii et kirikute nõukogu ei tekkinud päris tühja koha peale.
Võib öelda, et kirikute nõukogul on mitmetasandiline tähendus, millest olulisim on liikmeskirikute juhtide regulaarsed kokkusaamised. Käime koos kord kuus ja peame tõsiseid koosolekuid. Sellise intensiivsusega mujal ei töötata. Meie aktiivne suhtlemine annab koguduste liikmetele sõnumi, et ei olda enam värbajad ühest konfessioonist teise, vaid ollakse sallivamad ja mõistvamad, teisi arvestavamad. Muidugi võib tekkida eriarvamusi. Näiteks, mis korra järgi kujundada oikumeenilist jumalateenistust, ühtset süsteemi siin pole. Ka maailmas peetavad samalaadsed teenistused on väga erinevad.
Kuidas kirikute nõukogu mõjutab ühiskonnas toimuvat?
Kirikute nõukogu ei ole omaette kirik, vaid on katusorganisatsioon, mis koordineerib kristliku sõnumi edastamist ühiskonda. Esimeseks väljundiks 20 aastat tagasi olid telejumalateenistused, mis kestavad tänini. On saade «Ajalik ja ajatu», raadio hommikupalvused, hiljem on lisandunud ka erakanalid Raadio7 ja Pereraadio näol.
Teine on ajapikku välja kujunenud kaplanaadisüsteem. Praegu on kaplanaadid kaitseväes, kinnipidamisasutustes ja politseis. Ettevalmistused käivad sotsiaaltöö valdkonnas haiglakaplanaadi loomiseks. Siis on lokaaloikumeenilised projektid, mida oleme finantseerinud, koordineeritud on pühakodade restaureerimise projekti ja on antud teatud sõnumeid, näiteks jõululäkituste näol, samuti on moraaliteoloogia seisukohalt ühes või teises küsimuses sõna võetud. Oluline on siinjuures, et kirikute nõukogu on kujundanud ühtse kristliku seisukoha, mida ühiskonnale edastada.
Kuid päevapoliitikasse me ei ole sekkunud. Meie seisukohad sünnivad konsensuse läbi ja seda polegi nii lihtne saavutada. Käsitledes surmanuhtluse, eutanaasia või abordiga seonduvat, kohtame ka kiriku sees eriarvamusi. Konsensusenõue tegelikult ju ühendab meid, sest peame asju väga põhjalikult läbi arutama, enne kui ühisotsus valmib.
Oleme teinud sotsioloogilisi uurimusi, meil on bioeetilised seisukohad välja töötatud, aastaid oleme tegelnud religiooniõpetuse ja kriminaalpreventsiooniga, aidsi- ja narkomaaniateemaga. Olulisemaks oleme pidanud haridusteemat ja religiooniõpetust. Küsimus on ju inimesele mitmekülgse hariduse andmises. Haridus ja hoolekanne on juba ajalooliselt kirikute asi olnud. Piltlikult öeldes tegeleme inimesega sünnist surmani, aga ka veel enne sündi ja pärast surma.
Missugune on kirikute nõukogu tulevik?
Üks oluline märksõna on koostöö, et kirikud oleksid üksteise suhtes rohkem sallivad ja sõnum, mida kristlased ühiskonnale ütlevad, oleks mõjuv. Selleks pannaksegi seljad kokku ja vaadatakse, millega kaasa aidata ühiskonna tervendamisele.
Kas varsti on aeg küps uskudevahelisteks läbirääkimisteks?
Oleme seda ka teinud, on peetud kohtumisi juudiusulistega, moslemitega, väiksemate kogudustega. Praktiliselt on see side meil olemas. Kuid arvestades eri kultuuride ja religioonide kokkupõrgetega maailmas, saab see olla üks meie tulevikuküsimus, et neid probleeme väikeses Eestis ennetada. Sellised kontaktid on igati tervitatavad.

Tiiu Pikkur