See, mis jääb

Möödunud laupäeval tuldi Tartu Maarja kogudusemajja kokku, et heita tagasipilk siinse pühapäevakooli väärikale ajaloole.
75 aastat on piisavalt pikk aeg, et mõista eelnevate põlvede tehtu tähendust, aga ka seda, mis aegade halluses tegemata jäänud.
Meeleolukaid mälestusi
Õnneks on meie hulgas neid, kes mäletavad algust. Ameerika Ühendriikides elav ja aprillis 100. sünnipäeva tähistav Harry Nurmet saatis poja Märdi abiga oma mälestusi esimestest sammudest pühapäevakooli juhatajana aastal 1933! Juubelipeole leidsid aega tulla ka need, kes enne sõda tundides käinud. Kauni kingituse tegi kogudusele meie varasem õpetaja Villu Jürjo – 1930ndate populaarse lasteraamatu «Jeesuse lapsed» koos Harry Nurmeti ja märterpastor Aksel Erich Vooremaa pühendusega. Palju häid sõnu saatis omaltpoolt ka viimase tütar Marju Axehed Vooremaa Taanimaalt Brommast.
Meenutusi toetas kaunis ja läbimõeldud näitus pühapäevakoolitöö materjalidest läbi aegade, ka nõukogudeaegsed «põrandaalused» lehed, ülevaated ning papist väljalõigatud, käsitsi kirjutatud ja kaunistatud kuldsalmid.
Värvikad mälestused ja säravad eeskujud näisid mõtlemisainet pakkuvat ka praegus­aja noortele.
Aeg isekeskis
Külalistena pakkusid muusikalisi elamusi Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann oma lauludega Enno, Masingu, Ristikivi ja Kaplinski tekstidele. See andis igaühele võimaluse olla koos isekeskis. Oli tunda, et kogudus lasi ennast kostitada, nii nagu hiljem suure tordigagi. Aeti juttu, naerdi juhtumiste üle laagrites, väljasõitudel ja tundides. Imetlusega vaadati suureks sirgunud endisi õpilasi (mõni juba habetunud!). Ja värskendati mälu viktoriiniga.
Töö peab minema edasi
Laupäevaõhtune kokkusaamine oli pidu. Igapäevatöö koguduses koos lastega peab minema edasi. Lia Kaljuste, kes Laste- ja Noorsootöö Ühenduse poolt tervitama oli tulnud, meenutas, et lapse ristimisest üksi on vähe – sellega oleme täitnud vaid pool (misjoni)käsust. Tarvis on õpetust, mida peab pakkuma pühapäevakool. Olen kuulnud, et nii mõneski Eestimaa koguduses on mõlgutatud mõtteid lastetöö viimisest n-ö projektipõhiseks. Kui raha ja rahvast on, siis teeme, kui pole, siis… Lastetöö kirikus pole projekt, nii nagu kirik pole pelk mittetulundusühing. Me lihtsalt ei saa seda endale lubada. Tuleb teha, mis me kohus on.
Probleem, mis kahtlemata ületab ühe koguduse piire, on ühtse programmi puudumine. Praegu leiutab igaüks jalgratast, kasutatakse, mis endistest aegadest töötab. Ma pole siiski kaotanud lootust, et hulk arukaid päid selle töö teha võtab ja süsteemse (õppe)programmi üles ehitab. Tartu Maarjas on analoogselt heade eeskujudega püütud luua programm kolm korda neljaks aastaks.
Aga et mitte pikalt omaette pusima jääda, on Maarja kogudus otsustanud oma selleaastase nimepäeva kokkusaamise augustis siduda just pühapäevakooliga, et siis koos sõpradega lähemalt ja kaugemalt leida tööks värskemaid ideid. Seda ikka seemnekülvaja usus, nagu laupäevaõhtusel kontserdil kõlas Ristikivi mõte:

Kui päike ei mäleta eilset päeva
ja tuul ei tule tagasi sama teed,
peab olema midagi muud, mis jääb
ja millele ehitab pesa loomislugude lind…

Mari Paenurm