Pühapäevahommik on Kuno Pajulale alati kirikuhommik

Täna saab 85aastaseks emeriitpeapiiskop Kuno Pajula. Juubilari auks peetakse kell 15 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus armulauaga tänujumalateenistus.

Tallinna Toomkirikuga on juubilari elu tihedalt seotud viimased 22 aastat. Pea paarkümmend aastat Tallinna Toomkogudust teeninud õpetaja Jaak Salumäe meenutab, et peapiiskop Pajula kutsus teda sinna õpetaja Hiisjärve tööd jätkama.
«Ehkki peapiiskopil oli tol ajal väga palju tegemist, tekkis tal meie kogudusega kohe tihedam ja soojem kontakt, kui tööalaselt oleks vaja olnud. Ja Pajula tuli ka koos abikaasa Helgiga Tallinna Jaani kogudusest meie koguduse liikmeks. Siis hakkas ta osa võtma meie juhatuse ja nõukogu koosolekutest,» räägib õpetaja Salumäe.
«Tol ajal oli põhikirjas klausel, et peapiiskop on Toomkoguduse ülemõpetaja. Praeguses põhikirjas seisab, et peapiiskopi kirik on Tallinna Piiskoplik Toomkirik. Võtsime sel ajal kõik seda ülemõpetaja staatust väga tõsiselt. Näiteks partnerkirikutega suheldes esindas peapiiskop Pajula mitte ainult EELKd, vaid ka Toomkirikut. Kui peapiiskopiks sai Jaan Kiivit, siis leppis ta Pajulaga kokku, et tema esindab Toomkoguduses ka peapiiskop Kiivitit. Ja nii on meil tänini emeriitpeapiiskopiga hea koostöö.»
Varajaste uudiste kuulaja
Vaatamata Kuno Pajula väärikale eale võib ühe käe sõrmedel üles lugeda neid pühapäevi aastas, mil ta ei rühi hommikuti reipal sammul Tõnismäe trollipeatusest üles Toompeale. Kella üheksaks on emeriitpeapiiskop kantseleis, rüüpab sõõmu kohvi ja jagab kohalolijaile värskeid uudiseid.
«Minu päev algab üsna vara, tõusen kell kuus, kuulan raadiost päevauudiseid ja hommikupalvust, vaatan üle värsked ajalehed ja siis lähen koeraga esimesele jalutuskäigule,» sõnab Pajula. Koerakesega tuleb iga päev kolm korda õues käia.et Pajulad Mustamäe viiekorruselise maja eelviimasel korrusel elavad, teeb see päeva peale hea hulga treppide kulutamist. Ka poeskäigud on iganädalane kohustus.
Üks kord kuus jutlustab emeriitpeapiiskop Toomkirikus pühapäevasel jumalateenistusel, teistel kordadel teenib kaasa. «Kõik meie leeripühad on alati piiskoplikud talitused ja leerilapsed tema konfirmeeritud. Praktiliselt ma ei kujuta ette, et ta ühelgi pühapäeval kodus oleks. Kui on pühapäev, siis on emeriitpeapiiskop kirikus,» räägib Jaak Salumäe aastatepikkusest traditsioonist.
Oma pensionipõlve kohta on Pajula öelnud, et see on tema elus üks väga huvitav aeg olnud. «Vanaduspõlve hea omadus on see, et nüüd võib rahulikult erinevaid Piibli kohti läbi mõelda ja tähendusi ning mõisteid vaadata ja sügavuti minna.»
Õpetaja Salumäe iseloomustab Pajulat kui üht väga erksa meelega ja ühiskonnaelu hästi tundvat inimest. «Kui ta siia koguduse pensionäride teelauda tuleb, siis teeb meile kõigile kokkuvõtte päevasündmustest. Ta on hästi informeeritud ja omab alati seisukohta ühes või teises asjas. Muretseb pensionäride pärast ja leiab, et valitsus võiks rohkem nende eest seista.»
Väärikas panus Toomkogudusele
Toomkoguduse kauaaegne juhatuse esimees Raido Rüütel ütleb, et Pajula on eriline inimene: «Ta on värvikas kuju ja ei ole ortodoksne kirikuõpetaja. Suudab ennast ühiskonnas väga aktiivselt positsioneerida. Oma arvamus ühiskonnas toimuva kohta on tal alati. Arvamus, mis sageli noortel või keskealistel puudub. Taevaisa on talle andnud mõtlemise aktiivsust.»
Soojade sõnadega meenutab Rüütel oma esimese abikaasa matust: «Pajula pidas väga ilusa matusekõne, mille eest ma saan olla talle lõpmata tänulik.» Ka Rüütel rõhutab emeriitpeapiiskopi ustavust Toomkoguduse teenimisel: «Toomkirikus on ta peaaegu igal pühapäeval kohal ja jõuab ka mujal käia. Ja see on väga väärikas panus tema poolt, et ta meie kogudust nii palju austab. Muidugi meie kirik – Piiskoplik Toomkirik – ju eeldabki, et siin peaks piiskop igal pühapäeval teenima.»
2001. aastal annetati Kuno Pajulale Tallinna Toomkoguduse Maarja medal ja kultuuripreemia.
Keerukas elutee
Pika elu jooksul on tulnud üle elada igasuguseid aegu, erinevaid riigikordi, sõda ja vangipõlve. Kuno Pajula isa sai Vabadussõjast osavõtnuna talu ja lapsed tegid talutööd suurtega võrdselt. Koolitee algas Salla koolist ja viis Väike-Maarja gümnaasiumi, mille lõpetades olid saabunud ärevad ajad ja Saksa okupatsioon.
«Ilusa lapsepõlve lõpp oli 1941. aasta küüditamine. Isa oli küüditatavate nimekirjas, kuid pääses, sest varjas end aias. Suvel võeti ema kinni. Käisin Narvas ema otsimas, kuid ta viidi Siberisse, sai kümme aastat, tuli sealt koju tagasi. Isa astus Saksa sõjaväkke ja meie õe ning vanaemaga jäime talu pidama.»
Pärast sõda tuli vangilaager Kohtla-Järvel, koolmeistri töö Püssis, siis kirikuõpetajaks õppimine. Pajula on meenutanud ilusa ajana seda, kui Iisaku koguduse õpetaja Kuljus andis talle raamatud kätte ja ütles, et tehku endale nüüd talitused selgeks: ristimised, laulatused, matused. Esimene tööpäev ei unune tal kunagi – see oli 25. märts 1949, küüditamise päev. Kui ta Illuka kiriku juurde jõudis, olid kõik kohad veoautosid täis.
Kõige pikemalt teenis Kuno Pajula Tallinna Jaani kogudust, alates 1957. aastast kolmkümmend aastat. Palju oli vaja tegelda majandusküsimustega, kuid rahvast käis kirikus, leerid olid suured.
Peapiiskopi ametisse valimise aeg 1987. aastal kandis endas juba õrna vabadusehõngu. Tulid murrangulised aastad nii riigis kui kirikus. «See oli aeg, kui seati uusi majakaid ja pandi paika uued suunad,» iseloomustab toda aega Raido Rüütel, kes peapiiskop Pajula kutsel mõned aastad tema ajal konsistooriumis töötas. Lisandus uusi kohustusi, sealhulgas sel aastal oma kahekümnendat sünnipäeva pidava Eesti Kirikute Nõukogu esimese presidendi amet.
EELK Konsistoorium otsustas teenekale kirikuõpetajale, emeriitpeapiiskop Kuno Pajulale anda elutöö preemia 20 000 krooni.
Eesti Kiriku lugejad ja tegijad õnnitlevad Kuno Pajulat kogu südamest ning soovivad rohket Taevaisa õnnistust juubilarile ja tema perele.

 

Tiiu Pikkur

KUNO PAJULA
Sündinud 11. märtsil 1924 Virumaal.
Õppinud EELK usuteaduslikus katsekomisjonis, täiendanud Göttingeni ülikoolis Saksamaal.
Teeninud Illuka, Iisaku, Kursi, Narva Aleksandri, Tallinna Jaani kogudust.
EELK peapiiskop 1987–1994.
Eesti Kirikute Nõukogu esimene president 1989–1993.
Kirikute Maailmanõukogu keskkomitee liige 1983–1992.
Abikaasa Helgi, tütred Heli ja Tiina.