Siseminister Lauri Läänemetsa pöördumine riigikogule 23. oktoobril 2024

Üks usub kaljukindlalt, et ta on Vanapagan, aga elab kui inimene, teine usub, et ta on inimene, aga elab nagu Vanapagan.

Mõneski mõttes on need Anton Hansen Tammsaare sõnad „Põrgupõhja uuest Vanapaganast“ head kirjeldamaks ka tänast konteksti. Eestlastena peame end usuleigeks rahvaks, naljatledes kutsume end paganatekski. Elame aga demokraatlikult ja lähtudes õigusriigi põhimõtetest, mis austab kõigi õigusi, uskumusi, arvamusi ja vabadusi.

Meie idapiiri taga on teistmoodi. Seal ei austata isegi oma inimeste õigusi või vabadusi, teistest rahvastest rääkimata. Veel enam – režiim kasutab kirikut ja usku selleks, et mürgitada inimeste hinge ning pöörata neid oma naabrite vastu, õigustada sõda ja sõjakuritegusid. Kiriku kõrgeim usujuht ässitab usklikke elama vanapaganate kombel, sisendades neisse teadmist, et vaen ja sõda naaberrahvaste vastu on õigustatav. Et teised rahvad on lihtsalt alamrass, kelle saatus peaks olema selle räpase impeeriumi rüppe kuulumine. Sakramente ja jumalasõna rüvetades kuulutatakse püha sõda kogu läänemaailma ning kõige inimliku, õige ja õiglase vastu.

Pole suuremat pühaduseteotust kui kasutada usku teise rahvuse, rassi või usu alavääristamiseks, õigustades seeläbi ligimestevastast vägivalda ja ülekohut. Usk peab teenima kõike head, mis inimeses on – mitte vihkamist, valu, pisaraid ja kannatusi. Nagu ajaloolane Yuval Noah Harari on kirjutanud, siis kristlust eristabki enamikust teistest maailma suurtest usunditest see, et kristlikus maailmas on jumala ees kõik võrdsed, sõltumata nende rassist, rahvusest või usutunnistusest. Keegi pole rohkem või vähem väärt. Kirikul, mis seda põhimõtet ei austa, pole kristlusega enam mingit pistmist.

Läbi aastate on Moskva patriarhaat käsitlenud Venemaa naaberrahvaid impeeriumi alamate ja vähem väärt rahvustena. Näeme, kuidas Venemaa ilmaliku režiimi teenimiseks kasutab Moskva patriarhaat usku ja kirikut poliitiliseks ajupesuks. Õigustuseks sõjakuritegudele ning uusimperialistlikule mõtlemisele, mis näeb vabasid ja iseseisvaid demokraatlikke naaberriike osana Venemaa mõjusfäärist. Sellega ei saa leppida.

Ei saa leppida esiteks, sest see pole mingi kristlus. Teiseks sellel põhjusel, et meie läänelikus sekulaarses demokraatias on riigi kohustus tagada usuvabadus. Mitte ainult selles mõttes, et inimesed on oma usus vabad, vaid tagada ka seda, et usk on vaba poliitilisest agendast. Eriti kui see agenda on äärmuslik, õigustab vihkamist ja vaenu mõne teise rahvuse, kultuuri või rassi suhtes või seda usku kasutatakse poliitilistel eesmärkidel vaenuliku välise jõu poolt.

Eesti valitsus võtab tõsiselt igat avaldust, mis puudutab Eesti julgeolekut ning mis on öeldud Kremliga käsikäes töötava patriarh Kirilli poolt. Ukraina sõda arvestades ei ole teisiti võimalik. Äsja Moldovas lõppenud referendumit Euroopa Liiduga liitumiseks püüdis mõjutada patriarh Kirill isiklikult, kasutades Moldova õigeusu kiriku võrgustikku otseseks mõjutustööks inimeste veenmisel, hirmutamisel ja Euroopa demoniseerimisel. Peame välistama igasuguse võimaluse, et Moskva emakirik saaks mingis sarnases olukorras avaldada säärast survet Eesti kirikule ja vaimulikele.

Meil pole ammu enam illusioone selle osas, et Venemaa eesmärk on taastada oma imperialistlik võim naaberrahvaste üle ning seeläbi mürgitada nende poliitilist süsteemi. See on pidev olelusvõitlus, millega pistavad rinda kõik riigid. Vähem need, kes suutsid õigel ajal teha otsustava sammu läände, kuid raske võitlus jätkub paljude riikide jaoks, nagu Moldova, Gruusia, rääkimata Ukrainast, mis nii enda kui ka Euroopa ja meie vabaduse eest maksab oma inimeste eludega. Otsene sõjaline agressioon on aga ainult osa Venemaa tegevustest.

Venemaa on üht- või teistpidi vastutav valdava osa vaenuliku mõjutustegevuse eest tänases maailmas. Nii erinevad diversioonid ja hübriidrünnakud, aga ka süsteemne mõjutustöö meedias, sotsiaalmeedias, kultuuris ning loomulikult ka läbi religiooni. Tänane Moskva patriarhaat on selgelt lihtsalt veel üks relv Venemaa mõjutustegevuse arsenalis, mille kaudu ei tinistata vaid omaenda rahvast, vaid üritatakse usku kuritarvitades mürgitada inimeste hinge ka teistes riikides.

Selles kontekstis, oma geograafilist asukohta, ajaloolist kogemust ning tänast reaalsust arvestades ei saa ka Eesti riik leppida sellega, et oma kuuluvuse tõttu Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku alla on kümned kogudused ning seeläbi kümned tuhanded õigeusklikud sunnitud tänases olukorras tunnistama oma kõrgema usujuhina endist KGB agenti, kes oma sõnadega külvab vaenu ja põlastust nii Venemaa naaberrahvaste kui ka nende iseseisvate riikide suhtes.

Usk, millega õigustatakse poliitilise režiimi imperialistlikku narratiivi ja terroristlikku sõda, pole vaba. See on mõjutuspropaganda, mida ei tohi oma territooriumil taluda ükski demokraatlik riik. Sealjuures tuleb vaadata tänast maailma laiemalt. Näeme, kuidas erinevaid ideoloogiaid, aga ka usku kasutatakse ära selleks, et ässitada vihkamist ja vaenu teiste riikide, rahvaste, kultuuride, rasside ja usutunnistuste suhtes. Seepärast peame oma riigis tegema kindlaks, et siin ei saa täna ega tulevikus tegutseda või tulevikus kanda kinnitada ükski organisatsioon, mis usu kattevarjus tahab tegelikult korda saata kurja. Peame oma usuelu hoidma vaba mistahes välisriigi või välisorganisatsiooni juhitud äärmusideoloogiast, mis inimestele hingerahu pakkumise, meie kultuuri- ning usuelu edendamise asemel tahab viha ja vaenu õhutada.

Eesti Vabariigi valitsusel on kohustus tagada usuvabaduse kui põhiseadusliku õiguse kaitse. Et inimesed saaksid teenida vabalt oma usku, ilma et keegi seda poliitiliselt kuritarvitab nii, et see viib ühiskonna lõhenemise ja kellegi tagakiusamiseni.

Sellepärast tegi Eesti riik tänavu veebruaris Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule üsna ühemõttelise ettepaneku lõpetada oma alluvuslikud sidemed Moskva patriarhaadiga, mille Riigikogu oli eelnevalt kuulutanud terroristlikku sõda toetavaks institutsiooniks.

Usk on igavikuline küsimus, mistõttu usujuhtidele võivad ilmalikud arengud tihti tunduda ajutistena. Sama ajutistena, nagu tahaks näiteks Eesti ja paljude teiste riikide iseseisvust näha ja käsitada Moskva patriarhaat ja selle peremehed Kremlis. Saan aru keerulistest valikutest, mille ees seisavad nii Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik kui ka paljud selle kogudused. Aga kirik peab mõistma, et Eesti koguduste ja usklike allutamine vaenulikule võõrvõimule ja vaenulikule emakirikule on oht meie usuvabadusele ja Eesti julgeolekule.

Möödunud kuude jooksul aset leidnud protsessides ja diskussioonides on kaasatud olnud kõik Eesti usuelu esindajad, alustades Eesti Kirikute Nõukogu juhatusest selle presidendi peapiiskop Urmas Viilma juhtimisel, lõpetades Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga, mille metropoliit Stefanus on näidanud üles erakordset koostöövalmidust ja avatust. Siseministeerium on olnud kogu protsessi vältel nõuga toeks, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik saaks teha ise vajalikud sammud oma alluvussuhete lõpetamiseks Kremliga.

Kahjuks ei saa ma täna teie ees seistes öelda, et selles protsessis oleks toimunud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku poolt arvestatavaid edasiminekuid.

Seepärast teen siseministrina valitsusele ettepaneku täiendada kirikute ja koguduste seadust nii, et see välistaks Eestis tegutseval kirikul, kogudusel, koguduste liidul, kloostril või muul usuühingul suhted mistahes välismaa organisatsiooniga, mis näiteks:

• kujutab ohtu avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis;
• toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale;
• kutsub üles terrorismile või mistahes viisil vägivaldsele käitumisele.

Ühesõnaga on kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu eesmärgiks välistada igasuguse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega vastuollu käiva usuorganisatsiooni tegevus või tulevikus tegevuse alustamine Eesti Vabariigis.

Samuti tuleb üheselt välistada, et kiriku, koguduse, kloostri ja muu usuühingu juhatuse liikmeks ja vaimulikuks oleks isik, keda on kas tõendatud või põhjendatud alus kahtlustada Eesti riigi vastases tegevuses. Eestis tegutsevat usuorganisatsiooni ei saa ka distantsilt juhtida inimene, kes oma tegevusega võib kujutada ohtu meie avalikule korrale või julgeolekule ning mistõttu ei ole näiteks talle isegi lubatud riiki sisenemine või siin viibimine.

Seadusemuudatusega ütleb Eesti üheselt, et usuvabadus käib käsikäes põhiseadusliku korraga ja usuline juht peab toimetama Eesti õigusruumis. Kes neid kriteeriume ei täida või ei soovi täita, neil pole ka kohta Eesti usuelus. Taaskord – täna võib see põhimõte seostuda eeskätt Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja selle juhiga, aga antud põhimõtte kandmisega seadusesse välistame ka tulevikus olukorra, kus siinseid usuorganisatsioone ja usklikke võiks otseselt juhtida keegi pahatahtlik vaimulik välismaalt.

Selle kõige juures rõhutan, et eelnõu väljatöötamisel pidasime silmas seda, et kõigil täna Eestis tegutsevatel usuühendustel ja -organisatsioonidel – olgu kirik, kogudus või klooster – oleks vajadusel võimalik oma tegevus viia seadusega kooskõlla ning jätkata ka tulevikus oma tegevust. Riigi eesmärk on tagada siinsete õigeusklike usurahu ning võimalus oma usutalitustega jätkata. Meie eesmärk pole kindlasti mõne koguduse või kloostri töö lõpetamine.

Soovime lõpetada Moskva patriarhaadi mõjuvõimu Eestis ning ka tulevikus välistada olukorrad, kus meie riigi pinnal saaks kanda kinnitada usuorganisatsioonid, mis oma juhtide või neid kontrollivate riiklike või ka mitteriiklike jõudude tõttu meile julgeolekuohtu kujutavad.

Seadusemuudatusega ei otsusta me tänase Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku eest, milline saab olema nende kanooniline seos või õpetus tulevikus. Need valikud saab ja peabki kirik ise tegema. Seadusega me lihtsalt raamistame selged reeglid ja ootused, millele peab vastama üks Eestis tegutsev usuühendus. Need reeglid kehtivad võrdselt kõigile ning nende reeglite raames saab kirik teha oma edasised otsused.

Tean, et on neid, kes soovivad valitsust süüdistada usuvabaduse piiramises. Siin ütlen vastuseks vaid üht: antud ettepanekutega me vastupidi kaitseme usuvabadust. Esiteks seda, et usk oleks vaba Eesti riigi ja rahvuse suhtes vaenuliku võõrriigi režiimi ahelatest. Teiseks seda, et Eesti õigeusklikud saaksid tulevikus teenida oma usku, ilma et ülejäänud ühiskond seostaks nende hingekarjaseid terroristlikku sõda õigustava ja toetava kõrgema usujuhiga Moskvas.

Religiooni ei tohi kasutada relvana. Usuvabadus tähendab ka seda, et on riigi kohustus kaitsta oma usuelu nende eest, kes usku kuritarvitavad.

Lauri Läänemets