Õpilased suhtuvad religiooniõpetusse positiivselt

Viimasel ajal palju vaidlusi tekitanud küsimusse, kas religiooniõpetust on vaja, tõi selgust aasta lõpuks valminud Saar Polli uuring «Religiooniõpetuse võimalikest mõjudest». Uuringu käigus küsitleti 23 kooli õpilasi, oma arvamust avaldasid ka lapsevanemad ja kasvatusteadlased.

Uuringu idee oli selgitada, kas ja kuivõrd mõjutab religiooniõpetus noorte inimeste hoiakuid nii religiooniküsimustes kui ka suhtumises erinevatesse väärtustesse nagu tolerantsus ja sallivus. Küsitlus oli kahes voorus – 2004. a sügisel ja 2005. a kevadel, mil uuriti ühtesid ja samu põhikooli ning gümnaasiumi õpilasi, nii religiooniõpet saanuid kui ka mittesaanuid.

Hinnatakse õpetaja sõbralikkust

Ehkki esmapilgul kahe grupi vahel suuri erinevusi ei olnud, olid need noored, kes religiooniõpetuse tundides ei käinud, religiooni suhtes skeptilisemad. Religiooniõpetuse tunde pidas huvitavaks 73% gümnaasiumi õpilastest, 77% arvas, et saab neist tundidest targemaks. 83% õpilastest arvas, et õpetaja räägib erinevatest usunditest erapooletult, 96% hindas õpetaja sõbralikkust ja lugupidavust.

Valdavalt peeti religiooniõpetajat suureks asjatundjaks, vaid 11% arvas, et õpetaja surub oma usku peale. Õpilaste hulgast, kes peavad religiooniõpetust vajalikuks, on 62% kindel, et seda peaks õpetama eelkõige gümnaasiumis.

Uuringust järeldub, et religiooniõpetus koolides on tasemel ja õpilaste muljed valdavalt positiivsed, ideoloogilise ajuloputuse kartus ei leidnud kinnitust. Üldine arvamus on, et religiooniõpetus võiks kõne alla tulla gümnaasiumis, mitte madalamal astmel. Väga paljudes küsimustes olid religiooniõpetuse kursust võtnute ja teiste õpilaste arvamused muutunud poole aastaga suhteliselt üht moodi, kusjuures paljudel juhtudel oli tegu võrdse muutumisega mõlemas suunas. Religiooni küsimustes muutsid oma arvamust rohkem mitteõppivad noored.

Üldiste väärtuste, ka eetiliste väärtuste osas muutusid kõige rohkem religiooniõpetust saavate laste seisukohad. Need seisukohad muutusid eetilisemaks ja tolerantsemaks. Ehkki noorte seisukohti iseloomustab suur muutlikkus, selgus uuringust, et religiooniõpetusel on nendes muutustes positiivne roll maailmapildi muutmisel avaramaks.

Religioonialased teadmised on vajalikud

Uuriti ka lastevanemate ja kasvatusteadlaste arvamust religiooniõpetuse kohta. Selgus, et palju segadust on terminoloogia osas, lapsevanemad rõhutasid, et on selle teemaga halvasti kursis. Enamuse ettekujutus religiooniõpetusest vastas konfessionaalsele usuõpetusele, nagu see on pühapäevakoolis. Religiooniõpetuse uue ainekava kohaselt on aga tegemist mittekonfessionaalse üldharidusliku õppekavaga, mille eesmärgiks on erinevate religioonide tutvustamine ja väärtuskasvatus.

Religiooniõpetuse ainekavaga tutvumine ning arutelu muutis lastevanemate suhtumist positiivsemaks. Kasvatusteadlaste puhul oli skeptitsism suurem. Kõik küsitletud olid nõus väitega, et religioonialased teadmised on vajalikud, et olla haritud ja laia silmaringiga inimene; religioon on oluline osa kultuurist ja vastavad teadmised aitavad mõista maailma kultuuri.

Positiivsena nähti seda, et religiooniõpetuse tundides saavad lapsed rääkida teemadel, mida mujal teha ei saa. Leiti, et eetika õpetamine eetilises kriisis vaevlevas ühiskonnas on vajalik.

Kust võtta õpetajaid?

Peamiseks vastuargumendiks oli kartus, et usku hakatakse lastele peale suruma, et kooliprogramm on niigi tihe ja osa ainekavast on teiste tundidega kaetud. Arvati, et kristluse suurem osakaal õppekavas ei ole tänapäeva multikultuurses ühiskonnas õigustatud. Religiooniõpetus peaks olema eetika ja väärtuskasvatuse osa, mitte hindeline õppeaine.

Üldiselt arvati, et  religiooniõpetusega võiks alustada pigem põhikooli lõpus või gümnaasiumis, mitte varem. Õpetajale esitatakse suured nõudmised, üldiselt arvati, et sobivaid õpetajaid ei ole praegu kuskilt võtta. Küsimusi tekitas nii õpetaja kvalifikatsioon kui ka tema taust (kas ta võib olla usklik).

Mis puudutas õppeaine sisu, siis nii lapsevanemad kui ka kasvatusteadlased arvasid, et tuleks tutvustada erinevaid religioone ja analüüsida neid laiemas kontekstis. Kasvatusteadlaste sooviks on luua head õppematerjalid.

Tiiu Pikkur