Valmib eestikeelne Taizé laulik

Maailmas kõige enam levinud kaasaegsed kristlikud laulud on peagi saadaval ka maakeelse kogumikuna.

Sel kevadel jõuab lõpule viieaastane Taizé laulude tõlkeprotsess, milles on osalenud ligi 20 inimest Eesti erinevatest kirikutest. Märtsis on kavas laulik trükki anda, mai algul aga esitleda.
Taizé ei ole ainult ühe väikese Burgundia küla nimi Lõuna-Prantsusmaal, vaid tänapäeval ka vaimulik mõiste: sadakond erinevast kristlikust konfessioonist pärit venda elab koos kiriku ühtsuse eksistentsiaalse märgina. Aastakümnete jooksul on elust enesest saadud impulsside mõjul kujunenud nende missiooniks rahu ja lepituse edendamine kristlike kirikute ja eri generatsioonide vahel. Praktilise oikumeenia vaimsusest on kantud ka laulud, mida ligi 35 aastat Taizés lauldud ning mis sadade tuhandete nn lepituse ja usalduse palverändurite suu läbi üle terve maailma on kandunud.
Originaallauliku sünnilugu
1940. a asutatud vennaskond laulis algusaastatel oma ühispalvustel neljahäälseid koraale ja vene hümne. Kui jesuiidist helilooja Joseph Gelineau avaldas 1954. a psalmoodiakogu «Vingt-quatre psaumes et un cantiqe», siis olid Taizé vennad esimeste hulgas, kes neid neljahäälseid heebrea originaale järgivaid psalmiviisistusi liturgias kasutama hakkasid.
Aasta hiljem kogumikule teist osa koostades palus Gelineau mõningatel sõpradest heliloojatel, sh Jacques Berthier’l, komponeerida psalmidele antifoone. Mõni aeg pärast kogu avaldamist sai Berthier kirja Taizést, milles vennad tundsid huvi, kas ta võiks kirjutada muusikat nende jaoks. Selleks pidi Berthier luba küsima oma piiskopilt, sest tol ajal oli mõeldamatu, et üks katoliiklane komponeeriks protestantliku liturgia tarvis. «Ärge kahelge, see on väga hea,» kõlas piiskopi vastus. Nõnda valmisidki Berthier’ esimesed tööd Taizéle.
Teisel korral pöördusid Taizé vennad Berthier’ poole 1970ndatel, kui üle maailma Taizésse saabuvate noorte arv pidevalt kasvas ning kerkis küsimus, kuidas nii erinevate emakeeltega inimesed koos laulda saaksid. Esmajoones kasutati tookord külalisgruppide laule ning vastavate keeleruumide tuntumaid hümne. Muusika eest vastutas Taizés tol ajal vend Robert, kes pärast mõnda aega kestnud katsetusi tõlgetega laskis kogudusel ühel päeval laulda Michael Praetoriuse kaanonit «Jubilate Deo». Et see suurepäraselt õnnestus, siis palus ta Jacques Berthier’l luua kaanonid «Magnificat» ja «Cantate Domino».
1975. a ilmus vend Roberti ja Berthier’ tihedas koostöös laulik «Taizé laulud», mida nad järgneva 20 aasta jooksul pidevalt edasi arendasid. Vend Robert kogus kokku ja valmistas ette tekstid ning saatis need siis Berthier’le, kes omakorda kirjutas muusika erinevatest keeltest pärit tekstidele, tabades imehästi iga keele omapära. Suurema mitmekesisuse saavutamiseks lõid nad ostinato vormi, millele saab soolosid peale laulda.
Seega on suure osa Taizé laulude autoriks J. Berthier, õige mitme laulu ja soolo taga aga leiab ka eespool mainitud J. Gelineau nime. Nende kõrval leidub laulikus veel ortodoksi hümne ning J. S. Bachi, M. Praetoriuse, S. Toolani, M. Francki, J. Petzholdi ja Taizé vendade loomingut.
Tänapäeval laseb vennaskond laulikust igal aastal välja uue, parandatud ja uusimate lauludega täiendatud trüki. Praegu kõige uuem versioon on aluseks ka eestikeelsele lauluvihikule.
Lauliku tõlkelugu
Küsimustele vastavad tõlkegrupi liikmed, kes eranditult on teinud seda armastustööna muude kohustuste ja elu kõrvalt. Võib ka öelda, et grupi tegevust on läbinud sama oikumeeniline vaimsus, mis hingab Taizés.
Kuidas tekkis mõte eestikeelsest laulikust?
Räpina Miikaeli koguduse õpetaja Urmas Nagel: See mõte võis mitmes peas korraga tekkida, sest need, kes tihedamini Taizés käisid ja siin palvusi korraldasid, tegid juba 1990ndate alguses põlve otsas tõlkeid. Mõnest laulust ringles õige mitu versiooni ja igas Eestimaa nurgas võidi natuke isemoodi sõnadega laulda. Näiteks Hiiumaalt Räpinasse tulles leidsime koguduse raamatukogust Heino Nurga ajast väiksed vihikukesed 20–25 tõlgitud lauluga – ilmselt oli vajadus selliste vihikute järele.
TÜ doktorant Kristel Põder: 2000. a kevadel vabatahtlikuna Taizés töötades koostasin eestikeelse laululehe. Sealt koju naastes leppisime Eesti kontaktvenna Matthew’ga kokku edasises koostöös. Aeg-ajalt saatsin talle e-kirju uute tõlgetega ning kogusin paari aasta jooksul erinevaid tõlkeversioone üle Eesti, aga lauliku tegemise mõtet sealjuures veel polnud. Konkreetse ettepaneku eestikeelse lauliku toimetamiseks tegi vend Matthew Pia Parisele, Indrek Laosele ja mulle 2003. a Eestit külastades. Kutsusime ellu tõlkegrupi, kuhu püüdsime kaasata juba olemasolevate tõlgete autoreid ning keele- ja muusikainimesi.
Täiesti iseseisvalt tuli 2004. a Taizé laulude tõlke- ja arutluslisti loomise ideele programmeerija ja väikeettevõtja Luc Saffre, kes Tallinna dominiiklaste kloostri kabelis samuti palvusi korraldas. Väikeses Eestis leidis ta õige pea kontakti tõlkerühma liikmetega (või vastupidi) ning nõnda kolis diskussioon ja tõlketöö mitmeks aastaks Internetti. Virtuaalne koostöö päädis hiljuti kahe reaalse kohtumisega Pilistvere laagrikeskuses.
Miks on eestikeelset laulikut vaja – kõlavad ju Taizé laulud kõige kaunimalt just originaalkeeltes?
Kunstiteadlane Helen Bome: Praktiline põhjus tõlkimiseks on see, et enamik eestimaalastest ei oska paarikümmet võõrkeelt.
Eesti filoloog Tõnu Tender: Originaalloomingus käivad kõla ja sõnum alati koos, näiteks luules, mida on pööraselt keeruline tõlkida. Ka laulu juures on kõla väga tähtis: ühelt poolt kõlajõud, heli, teisalt aga see, et mõte ja sisu pärale jõuaks. Tõlkija ülesandeks on leida maksimaalselt hea sisuline ja kõlaline vaste, et sõnum tõlke abil lähemale tuleks.
EELK LNÜ noorsootöö juht Mari-Ann Oviir: Need laulud on ju palvelaulud, ja kui me kordame üht palvet, siis on väga hea, kui me saame aru ka selle palve sisust. Minu meelest on see epohhiloova tähendusega laulik meil siin Eestis.
Urmas Nagel: Küsimus ei ole sugugi ainult 150–160 laulu äratõlkimises, vaid selles, et innustada eri kirikuid palveelu süvendamisele, erinevate palvevormide otsingutele. Vaikus ja meditatiivsus, mis aitavad inimesel kohtuda Jumalaga, võivad meie palveelu oluliselt rikastada.
Kes hakkavad teie arvates seda laulikut kasutama?
Tallinna Jaani koguduse õpetaja Arne Hiob: Eks need, kes Taizé palvustel osalevad. Fännid. Praegu fännid, aga kas see liikumine ükskord jälle rohkem tähelepanu tõmbab, seda ei oska prognoosida. Nt meie koguduses on hakanud noorte kõrval just nimelt keskealisi ja koguni vanemaid inimesi Taizé palvustel käima. Loomulikult ostan endale lauliku kohe, kui see ilmub – kasutan seda kodus ja koguduse puhul mõtleksin ka, mil moel ja kus seda teha annab.
Kirikumuusik Kristiina Nagel: See laulik saab koguduste loomulikuks töövahendiks palvustel, jumalateenistustel, leeritundides, laagrites, pühapäevakoolis, väljasõitudel, külalisõhtutel, retriitidel. Just nooremat põlvkonda kõnetab kaasaegne helikeel vahetumalt.
Urmas Nagel: Tõsi ta on, et see sõltub päris palju vaimulikust ja tema suhtest muusikasse. Aga kui materjal on eestikeelne, siis kindlasti tuleb juurde kogudusi, kus õpetaja, muusikatöö- või noortejuht julgeb kergemini seda kasutama hakata. Ja loomulikult on siin võimalusi oikumeenilisteks palvusteks, sest usaldus ja lepitus on asjad, mille nimel tasub pingutada.
Tõnu Tender: Olen optimist – sihtrühm ei pruugi väga kitsas olla, nt mitte ainult kirikukoorid, vaid huvi võib tekkida ka ilmaliku koorimuusikaga tegelejatel, sest tegemist on tugeva veenmisjõuga muusikaga.
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann: Eespool nimetatule lisaks olen Taizé laule laulnud ekskursioonirühmadega, kes kirikut vaatamas on käinud.
Mida Taizé lauliku ilmumine Eesti vaimulikule muusikavarale annab?
Helilooja Mart Siimer: Täidab just oma tühiku. Et laulikuid on Eestis tehtud erinevaid ning seetõttu on ilmuva lauliku repertuaar osaliselt tuntud ja osaliselt vähem tuntud, siis arvan, et Taizé laule teatakse kristlikes ringkondades hästi ja võetakse ka hästi vastu. Keskmine eestlane on umbusklik ja tahab veenduda, et talle midagi pähe ei üritata määrida.
Selles mõttes polegi vaja oodata, et tormatakse hõisates tervitama järjekordset kristlikku initsiatiivi. Aga arvan, et Taizé laulude hulgas on piisavalt väärtuslikke leide ja see pole asjatu ettevõtmine.
Kirikumuusik Anne Jalakas: Laulik saab vähem tuntud Taizé laule tutvustada ning ringlevaid tekste ühtlustada. Ja nüüdsest ei pea enam igaks palvuseks uusi laululehti koostama. Ka kooril on neid muusikalises mõttes lihtsam õppida.
Arne Hiob: Taizé lauliku puhul võib loota, et osa tõlgete sobivus selgubki alles praktika käigus. Nii et näiteks kümne aasta pärast võiks tulla uus trükk, kus oleks juba selliseid parandusi tehtud, mille vajalikkus ainult läbi laulmise saab välja tulla.
Mis on tõlkeprotsessis kõige raskem olnud? Ja kõige ilusam?
Tartu Pereraadio toimetaja Pia Paris: Kõige raskem on leida kuldne kesktee, laveerida hea tõlke, poeetilisuse, vaimsuse, täpse grammatika ja semantika ning erinevate keelte vahel. Lisandub veel subjektiivne aspekt: meie tõlkegrupis on väga erinevate erialade inimesi ning igaühel veidi erinev ettekujutus. Seega on nauditava terviku kokkupanemine tõeline väljakutse, aga kui see õnnestub, siis seda parem tunne on pärast.
Kristiina Nagel: Jah, see arvamuste rägastikus rahumeelse valiku tegemine on tegelikult omamoodi leppimise ja rahumeelsuse saavutamise kool olnud. Mina tajusin seda, et kõige paremini edenes töö ja leppimine siis, kui vahepeal olime pidevas sisemises vaikses palves. Kõige ilusamad olid meie ühised palvused Pilistveres, need andsid tohutu laengu.
Urmas Nagel: Töö intensiivsus on olnud muljetavaldav – kui ma mõtlen kiriklike kokkusaamiste, mõttetalgute ja seminaride peale, siis julgen täiesti kindlalt öelda, et see on olnud üks toredamaid oma intensiivsuselt ja osaduselt.
Grupi liikmetest vaieldamatult kõige rohkem aega ja energiat panustanud Luc Saff­re: Minu jaoks oli raskeimaks tehniline, programmeerimise pool. Et vennad ei tahtnud ise kujundust teha, jäi see meie hooleks ja kuna ma ei uskunud, et leiame raha professionaalse kujunduse jaoks, siis hakkasin ise tööle.
Miks ma seda tegin? See võttis mul väga palju aega – alates novembrist 2006 olen laulikule pühendanud 260 töötundi + 90 tundi ainult programmi kirjutamiseks-arendamiseks. Ma poleks seda teinud, kui see poleks samal ajal olnud ka kõige ilusam osa tööst – õppisin ise palju nootide kirjutamise kohta. Ja tänu loodud programmile saame viimase hetkeni laulikut muuta ning tulevikus ise (kellelegi maksmata!) laululehti teha. Hea oli ka näha, et minu loodud meililist toimis ja oli kasulik.
Helen Bome: Taizé lauliku tõlkimisel on erakordne, et eri konfessioonidest ja ka muidu väga erineva tausta ja kogemusega inimesed selles protsessis osalevad. See on olnud harukordne võimalus rakendada oikumeeniat praktikas ning üritada jõuda üksteisemõistmise ja üksmeeleni. Ma olen kogu aastatepikkuse tõlketöö vältel olnud hämmeldunud ja rõõmus ja väga-väga tänulik, et see on õnnestunud!
Kelle abiga laulik trükivalgust näeb?
Mari-Ann Oviir: EKN on välja kuulutanud oikumeeniliste projektide konkursi ja et Taizé laulik on oma olemuselt oikumeeniline, siis loodame sealt väljaandmiseks toetust saada. Samas ei kata see kõiki kulutusi.
Lauliku väljaandmist on võimalik toetada omapoolse annetusega, tehes ülekande EELK LNÜ MTÜ arveldusarvele 10220035624014 märksõna all «Taizé laulik». Väikseimgi annetus on väga teretulnud!
Samuti on alanud laulikute ettetellimine, milleks võib minu poole pöörduda e-posti teel: lny@eelk.ee. Panen soovijatele südamele: tehke seda kindlasti, sest ettetellimiste arv annab meile olulist infot ja ette tellides on laulik ostjale soodsama hinnaga.
Lauliku ilmumisega tõlkegrupi tegevus veel ei lõpe. Edaspidi on plaanis anda välja ka eestikeelne Taizé laulude CD-plaat ja soolode kogumik.

Kristel Põder,
Tartu ülikooli doktorant

Lauliku esitlus toimub 5. mail kl 19 Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus palvusel, kus esmakordselt Eestit külastav Taizé vennaskonna prior Alois sellele oma õnnistuse annab.