Miks mälestame langenuid ja lahkunuid?

Novembrit alustasime hingedepäevaga ja lõpetame kirikuaasta viimasel pühapäeval igavikupühapäevaga. On märgiline, et enne saabuvat advendiaega detsembris ja saabuvaid valgusküllaseid jõulupühi läheme novembris läbi pimedast surmavarju orust.

Novembriilmad, vähemalt meie laiuskraadil, justkui ilmestavad seda tuulte, vihmade ja madalale laskunud pilvedega. Rahvakalendris on november samuti nimetatud kui marukuu.

Kaitseväe ja Kaitseliidu kaplanite jaoks on november mälestustalituste mõttes üks kõige tihedam aeg. Ajaloos on mitmed olulised tähtpäevad langenud aasta eelviimasesse kuusse. Esimese maailmasõja sõjategevuse lõppemise päeva tähistame koos teiste rahvastega ja liitlasüksustega 11. novembril, mille käigus mälestame sõjas langenuid.

Igal aastal toimub selle tähtpäeva auks kaitseväe kalmistul esinduslik mälestustalitus riigi esindajate, Eestis resideeruva diplomaatilise korpuse, liitlasüksuste ja kaitseväe esindajate osavõtul.

Novembris on mitmetel riigikaitsele pühendunud organisatsioonidel aastapäev: Kaitseliidul 11. novembril ja kaitseväel 16. novembril. Lisaks sellele tähistavad aastapäevi ka erinevad kaitseväe üksused. Tähistamise juurde käib alati Eesti vabaduse eest võitluses oma elu andnud meeste ja naiste mälestamine ning üksuste loojate austamine. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaplanid peavad Püha Martini mälestuseks igal aastal novembri alguses õppepäevi.

Võiks ju küsida: miks on oluline igal aastal uuesti minna langenud sõdurite haudadele, korraldada kohalikke ja üleriigilisi mälestustalitusi? Miks mõtleme hingedepäeval või igavikupühapäeval lahkunutele? Kas me ei peaks mineviku asemel keskenduma hoopis tulevikule?

Eelkäijatele mõtlemine ja nende mälestamine annab elule laiema ja sügavama mõõtme. Seisatades ja vaikseks jäädes hakkame tunnetama elu sügavamaid hoovusi ja tajuma, et viimselt oleme kõik üle aja omavahel ühendatud ja seotud.

Nooremale põlvkonnale võib lahkunutele mõtlemine tunduda morbiidsena, on ju noorte elu suunatud peamiselt eneseteostamisele tulevikus. Kuid lahkunute mälestamine ei ole ja ei peagi olema pessimistlik sündmus. Olemuslikult on mälestustalitus või -sündmus tähistamine, mille juurde kuulub tänu ja austus nende panuse eest. Mälestades langenuid ja lahkunuid tunnistame, et elu ei alanud meiega.

Paljuski see hea, milleni täna jõudnud oleme, on meil tänu meie eelkäijate tööle, võitlustele ja pingutustele. Olgu selleks siis Eesti vabadus, majanduslik heaolu või rikkalik kultuuri- ja usupärand, mis on meid kandnud ja jätkuvalt kannab. Kas meie esivanemad olid täiuslikud? Vaevalt.

Kuid sellegipoolest annab Jumal korralduse „Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab“ (2Ms 20:12). Selle korralduse kohaselt on meie tänane heaolu seotud meie suhtumisega eelkäijatesse. Meil on palju põhjust olla tänulikud pärandi eest, millel seisame ja mida järgmistele põlvkondadele tulevikku kanname.

Nii on langenute ja lahkunute mälestamine eesõigus, mis teeb meie elu suuremaks, sest ühendab meid nii meie esivanematega kui ka nendega, kes tulevad meie järel.

Ago Lilleorg

kaitseväe peakaplan, major