Jumal on loonud inimese kadumatuks

Toomas Pauli kõne Uku Masingu matusetalitusel 30. aprillil 1985 Tartu Peetri kirikus

Me kuuleme leinakõne aluseks Saalomoni Tarkuseraamatu 1. peatükist 13. salmi ja 2. peatükist 23. salmi:
«Ei Jumal ole surma teinud ja tal ep ole heameel nende hukatusest, kes elavad.
Jumal on loonud inimese kadumatuks ja on teinud ta iseenese olemise sarnaseks.» Aamen.
Iga surma puhul, nii ka täna, peame laskma pähe tõusta mõtted surmast ja surma osast inimese elus. Kui keegi on oma surmale julgenud vastu vaadata, siis on seda teinud Uku Masing. Ta on õpetanud teisigi: nagu see inimene, kes teab, et ta varsti jääb pimedaks, oskab paremini vaadata ja näha ning iga viivu endas jäädvustada, nõnda see, kes tõeliselt arvestab, et ta on ajaline ja ajutine, saab siinse elu päevi paremini tarvitada.
Aga nõnda elades ta on teadnud, et sõnad, mis seisavad Saalomoni Tarkuseraamatus, on õigemad kui kõik see, millega me surma teeme enesele vastuvõetavaks, ja ütleme: aga kõik elusolendid on ju surelikud! On nii kebja iseennast – ja teisi veel paremini – lohutada, et «ta aeg sai ju täis!», sest siis jäävad enda osaks vaid teatud leinaalased tunded, kusjuures inimene loodab, et tema surm on kauges tulevikus ja ta võib käituda nii, nagu tema ei olekski surelik.
Aga siin öeldi selge sõnaga: Jumal ei ole surma teinud. Kui ometigi surm valitseb meid, siis on midagi elus valesti. Ilmselt mitte ainult üksikisiku elus, vaid kusagil hoopis sügavamal. Kristlased tavaliselt lohutavad ennast nõnda, et «meie elus sünnib Jumala tahtmine». Kui varblanegi katuselt ei lange Jumala tahtmata ega juuksekarv peast, kuidas siis muu? Aga see on üks neid asju, milles me ei mõtle lõpuni.
Teatud sündmuste puhul nendega leppimiseks või nende kallal mõlgutamisest pääsemiseks me ütleme: Jumala tahtmisele tuleb alistuda. Mõnel muul puhul me tahame aga just samu asju enda võimusesse. Pigem tuleks väita, et Jumala tahe ei sünni kuigivõrd meie elus. Muidugi, on üks võimalus näha kogu oma elu Jumala käes – kui selline mees nagu Meister Eckhart ütleb, et ta ei kahetse enam pattegi, mida ta on teinud.
Kuid nõnda saab inimene öelda selja taha vaadates ja ainult oma elu kohta. Sama ütleb ka Paulus, kui ta kinnitab: «Aga kõik avitab heaks neile, kes Jumalat armastavad!» Kuid siis peab see tõepoolest käima kõige kohta ja inimene ei tohi teha valikut, jättes muist asju Jumala tahtmiseks ja muist oma hooleks. Ja need laused ei ole ei Paulusel ega müstik Eckhardil öeldud argisündmuste käigu õigustamiseks, vaid imestusega märgates, et tagantjärele ka näivalt halvad asjad on aidanud kaasa Jumalale lähemale jõudmiseks.
Küllap maise elu kohta on tavalisel inimesel õigem öelda ja mõelda vastupidist. Kui me palume meieisapalves: «Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu ka maa peal nii nagu taevas», siis me ju mööname, et praegu ta ei sünni, praegu sünnib siin kõike muud kui Jumala tahtmine.
Maailmas valitseva kurjuse ja nõmeduse Jumala tahtmiseks tunnistamine oleks vaid vastutuse veeretamine Jumala peale kõigi nende asjade eest, mis on inimese kätte antud. Me ei tea selget vastust, miks ja milleks on asjalood nõnda, aga kui me palvetame «Sinu tahtmine sündigu ka maa peal nii nagu tavas», siis me tunnistame – praegu seda ei sünni.
Me peaksime ikka ja jälle järele mõtlema, kas see oli vältimatu, et Jeesus löödi risti. Kas me ei ole endale liiga kergeks teinud kõik sellega, et anname toimunule tõlgenduse – see oli tarviline meie lunastamiseks? Kas tõesti ei oleks olnud ka nõnda võimalik, et kui Ta tuli inimestele teeks, tõeks ja eluks, et nad oleksid Ta võtnud vastu ja Tema oleks nad lunastanud patust ja surmast ning viinud igavesse ellu? Küllap oleks Jeesus võinud palju kaugemale aidata inimesi, kui nad Teda oleksid tõepoolest kuulanud ja vastu võtnud.
Tean, et see jutt ei ole päris tavaline. Aga nõnda on rääkinud meie kadunud õpetaja Uku Masing ja nõnda on ta silmitsenud maailma asju selgema pilguga, kui inimesed seda oma enamuses teevad. Kui me tuletame meelde, milline oli ta elukäik, siis me ei tohi öelda, et see on olnud nõnda, nagu Jumal on ette näinud! Kui me küsime endalt siin tema kirstu ääres seistes, mida ta oleks võinud anda, mida ta oleks võinud palju rohkem teha, siis – tõesti ta oleks võinud palju rohkem teha ja anda!
Kakskümmend aastat tagasi sunniti teda lõpetama Usuteaduse Instituudis loengute pidamist. Nüüd me korjame ta üksikuid sõnu, kordame seda, mida ta noorena kunagi öelnud või kirjutanud – ja küpsest elueast läheb kakskümmend aastat nõnda, et ta saab suu lahti teha vaid haruharva. Kas seda on võimalik vabandada? Räägime temast kui poeedist (ja nüüd, kus ta viimaks surnud on, tohib ehk hakata seda ka ametlikult rääkima) – aga viiskümmend aastat on läinud mööda ta ainsa luulekogu ilmumisest kodumaal…
Sõbrad, meie leinas on nähtavasti alati paras annus enesehaletsust. Nõnda minulgi, kui mõtlen, mida oleksin tahtnud temalt veel küsida. Ehk tunneb nõnda mõni teinegi. Nüüd on need võimalused meie käest võetud. Mu sõbrad! Häbi hakkab, kui vaatad iseendasse ja küsid – kas siis see ongi kahjuvalu ja lein, mil meil või minul jääb saamata?!
Mulle sai see inimese leina silmakirjalikkus selgeks siis, kui ma ükskord taipasin, mida tähendavad need paljukorratud sõnad, mida vahel lastakse raiuda graniitigi: «Muld mälestust ei mata!» Kaua aega pilkasin ja arvasin, et need inimesed, kes seda väidavad, on mõtlemisvõimetud. Mis asi see siis matab mälestuse, eks just muld?
Nad saavad ise ju samuti varsti mullaks ja me võime näha juba rohtunud kalmu mõnegi sellise hauasamba kõrval, kus muld ei pidavat mälestust matma. Ja siis ma ühekorraga taipasin: see, mis sinna kivile on kirjutatud, ei käigi üldse kadunu kohta, vaid nende kohta, kes selle kivi sinna panid. Nemad mõtlevad ainult sellele, kui tublid nad on: näe, me ei unustagi sind ära, meie leina ei suuda isegi muld matta.
Täna me saadame ära meest, kes on olnud teisiti. Ei leia õigeid sõnu selle teisitiolemise ütlemiseks. Pealegi need sõnad siin kirstu kõrval võiksid ikkagi näida vaid surnu meelitamisena. Aga täna me saadame teele kedagi tõepoolest erisugust. Leinama ja itkema peame selle pärast, et kui leidunuks vastuvõtjaid, kui olnuks kaugemalekippujaid, siis oleks olnud Uku Masingul veel palju öelda.
Me läksime ta juurde ühe või teise asjaga, millest ise ei saanud jagu. Kuid mõnigi kord ma sain aru, et ta vastab küll mu küsimusele, aga see, mida ta ise kogu küsimustikust arvab, see, mida ta ütelda tahaks, on hoopis teisel pinnal. Aga tollel pinnal tema mõistmiseks ei küüni minusuguse teadmised ega mõistus. Ja inimene, kellest teatakse, et tal on midagi anda, see on võimeline ise aina kasvama ning ta võib iseenese seest ammutada seda, mida seni ei teadnudki seal olevat. See, et ei ole olnud neid, kes suutnuksid kaasa minna kaugemale, on lühendanud ta päevi ja aastaid.
Jeesus ütles naistele, kes käisid Ta järel ja halasid: «Ärge nutke mind, vaid nutke iseendid ja oma lapsi.» See, mida Uku Masingu kaotus meile tähendab, on midagi palju enamat kui sõbra või õpetaja kaotus. See on väikse Eesti rahva suure poeedi, teadlase ja mõtleja kaotus. See on, nagu väljendas end keegi, kes teda tõesti armastab: «Mul on tunne, et üks ajajärk elust on otsas.» Ta ei mõelnud oma elu, vaid meie rahva vaimuelu.
On taoline juudi pärimus, et igal ajal on maailmas nelikümmend õiget. Kui neid ei oleks enam nelikümmend, siis see maailm ei seisaks püsti. Ja ühe võrra on maailm praegu kindlasti jäänud vaesemaks.
Kuid tema enda jaoks tähendab surm, et ta on läinud ära. Ühe ta avaldamata luulekogu pealkiri on «Magellani pilve saadik». Tolle kogu luuletused on tõeliselt autobiograafilised. Nad ilmutavad, mida kõike peab nägema ja tundma see, kes on tulnud täidetamatu ülesandega siia, ja kes igatseb omasuguste juurde.
Jumala saadikud on pealtnäha nagu inimesed. Nad kannatavad, nad tunnevad rõõmu nagu teisedki, ja ometi nad ei ole meie seast. Nad on küll inimese moega, aga nad on kuskilt mujalt tulnud ja üürikeseks ajaks.
Kui me mõistame ja lepime sellega, et me ei saa Jumala tahtmise täitumist otsida oma elu pisisündmustes, siis võime ometi Jumala tahtmist hoomata ja kogeda selles, et Tema meist hoolib. Ta teeb seda viisil, et saadab aeg-ajalt kellegi Magellani pilvedelt meie keskele elama. Imede ime on see, et Jumal jaksab loota inimkonnalt midagi! Aga Ta loodab.
Tahame sellele saadikule teele soovida seda, mida ta kord aastate eest kirjutas inimesest, kes ei mõtle pinnaliselt ega jooneliselt, vaid ruumiliselt – et tema ei sure Jumalasse ega Jumala kõrvale, Jumal ei ole ta sees ega väljaspool, kuid ometi nõnda ja teisiti, nii nagu on sellel Linnuteega, kes vaatab teda, või lapsel kõikide asjadega. Ja ta teab, et Linnutee võib hävineda, Jahipenide spiraaludud võivad kustuda ja kosmos võib hukkuda, üks on ikka igavene: tema sümbioos Jumalaga! Aamen.