Rita Raave maalinäitus «Vana sein» oli
detsembris kunstihuvilistele vaadata G-galeriis Tallinnas ning juba märtsis
avab näitlejanna oma tööde väljapaneku Kuressaaares. Jah, tegemist on sellesama
Rita Raavega, keda oleme näinud nii Draamateatri kui ka Vanalinnastuudio laval,
keda mäletame filmi «Corrida» Ragnena ja «Nipernaadi» Seeba kuningannana.

Näitlejast kunstnik Rita Raave maalib
uudishimust ja vaatab, mis välja tuleb.

Rita nüüdseks manalateele läinud isa Kalev
Raave oli toosama tuntud kirikuõpetaja, kes ehitas üles varemetes seisnud
Halliste kiriku ja kes suurepärase suhtleja ja hea inimesetundjana oskas hulga rahvast
kirikusse tuua. Ja kui isa nõu vajas, kes võiks Halliste kirikule altarimaali
teha, oli tütar Rita see, kes Jüri Arrakut soovitas.

Nüüd on Rita ise kunstnik, kelle pilte
vaadates unustad maailma askeldused ja tunned, kuidas rahu sinusse hoovab.

Mis paneb Sind maalima?

Algul oli see vaid puhas rõõm. Mida aeg
edasi, seda kriitilisemaks ja nõudlikumaks olen enese suhtes muutunud, aga
tegemise rõõm on ikka jäänud. Esimesed pildid olid parajad naljanumbrid.

Nüüd maalin selleks, et teada saada, kas
suudan kunagi teha pilti, mis mind ennast vaimustaks. Mitte lihtsalt meeldiks,
vaid tõepoolest vaimustaks. Ma ei tea, kas see osutub võimalikuks – mis on vist
vähe tõenäoline, sest mida parema maali teed, seda selgemini näed tema puudusi
–, aga kui ma taolise pildi peaksin kunagi valmis saama, siis kingiksin selle
oma pojale Indrekule.

Pilti tegema ajendab mind mingi seletamatu
tunne, soov ära minna, aga ka uudishimu. Tavaliselt ma ei tea, mis lõuendile
tuleb. Võtan pintsli, lasen end vabaks ja vaatan, mis või kes ilmub. Vahel
tuleb hoopis midagi muud, kui olin lootnud.

Millal on maal valmis?

Selle hetke peab ära tabama. Mõnikord
maalin üle ja rikun pildi ära. Vahel seisan päev läbi molberti taga, vaim ikka
veel värske ja käsi ka jõuaks, aga jalad on nii väsinud, et kuku või pikali. Ja
tulemust ei ole ollagi. Mõnikord on see eksitus. Kuid üldiselt kraabin ma sel
juhul tehtu hästi ruttu maha, et mu silmad toda õudust enam ei näeks.

Loomulikult olen siis õnnetu – terve päev
ära raisatud. Mulle on lohutuseks küll öeldud, et päris tühja pole päev siiski
läinud, see olevatki õppimine.

Ma ei ole ilmselt kuigi originaalne, kui
oletan, et maalima innustas Sind kunstnikust abikaasa Enn Põldroos.

Alustasin siiski üksi, ilma kellegi
julgustuseta. Küll aga näitasin Ennule valmis pilte. Tema tõi välja nõrgad ja
tugevad küljed, millest tegin omad järeldused. Hinnang ja kriitika on alati
abiks. Õige õpetamine ongi see, kui õpetaja ei sekku. Ma ei ole ühtegi pilti
ilma Ennu eelneva heakskiiduta näitusele pannud.

Ei, oma esimesel näitusel tegin seda küll.
Too esimene oli üldse selline naljaga pooleks asi – tuttav ütles, et vaat kui
ilusad pildid, teeks näituse. Ma ei olnud vastu. Kutsusin näitlejatest sõbrad
näituse avamisele ja oli väga tore. Hiljem hakkas häbi. Tegin oma lähedastele
etteheiteid, et nad ei olnud mind takistanud.

Teisalt aga: kui ei oleks olnud esimest
näitust, ei teeks ma praegu selliseid pilte. See avaldas siiski ka positiivset
mõju, kuigi kiidusõnu kuulsin tol korral peamiselt oma sõpradelt näitlejatelt,
kes ju teadupärast eriti näitustel ei käi, samuti kui kunstnikud ei satu eriti
teatrisse.

Mis Su valmis maalidest saab?

Oma päris esimesed pildid olen põhiliselt
hävitanud. Vaid mõne olen mälestuseks jätnud. Sealt edasi on kingitud ja ka
müüdud, endale on jäänud üksikud. Kui mõtlen oma esimestele maalidele, mis
võõrastesse kätesse läksid, siis süda valutab – ma ei mäleta täpselt, mis tase
neil oli ega tea, kas inimene, kelle seinal need ripuvad, on nendega ikka veel
rahul.

Kui kaua ühe maali tegemine aega võtab?

Erinevalt. Viimasel näitusel oli näiteks
üks pilt, mille tegin paari tunniga valmis. Ise ma seda välja ei oleks pannud,
aga Enn soovitas, talle meeldis. Üldiselt läheb nädal või rohkem. On ka
selliseid, mis on juba nurka visatud, siis jälle välja võetud ja tulemuseks on
hoopis teine pilt.

Näiteks tuli mul kord ühe maali peale
iseendalegi üllatuseks Kristuse näoga mees. Ma ei olnud teda oodanud. Tegin
pildi ümber ja nüüd on seal tüdruk. Mäletan, pärast veel nutsin, et olin pildi,
mis mulle väga meeldis, ära rikkunud, kuid sellest hoolimata on see üks mu
paremaid töid.

Nimeta oma eeskujud kunstis.

Mulle meeldivad väga vararenessanssi ja
renessansi suurmeistrid nagu Giotto, Botticelli, Tizian, Leonardo jt. Nende
pilte vaadates võib mõelda, et maalimisega ei ole enam üldse mõtet tegeleda.
Samas, kui palju häid raamatuid on kirjutatud, kui palju vaimustavat muusikat
loodud jne.

Kui aga inimene ise kunstitegemisest rõõmu
tunneb ja on õnnelik, siis las ta loob. Sellist eeskuju kunstis, keda oleksin
teadlikult püüdnud jäljendada, ei ole mul kunagi olnud.

Mida Sa maalid?

Kui hakkaksin seletama, mida ma oma
maalidel kujutada olen püüdnud, ei oleks see kuigi huvitav. Miks peaks kunstnik
oma töödest rääkima? Hoopis põnevam on, kui teised seda teevad ja ütlevad, mida
nemad näevad. Nii nagu luule lugeja loeb luuletusest ikka iseennast, on ka
piltide tähendus vaataja silmades. Kunstnik ja vaataja ei peagi ühtmoodi
mõtlema.

Mina nägin Su viimase näituse piltidel
kirikut ja enamasti vaatasid Sa minu arvates läbi pühakoja akna seestpoolt
välja.

Katedraal hoiab mind tõepoolest endiselt
oma lummuses. Ma jumaldan kirikuid. Võõrasse linna sattudes käin alati esmalt
kirikutes. Ei ole ilusamaid hooneid. Kui võtta linnalt kirikud ära, ei jää ju
midagi järele.

Kas katedraali motiiv Su maalidel on
kuidagi seotud isa kirikuõpetaja ametiga?

Vist mitte. Hakkasin ju maalima suhteliselt
hiljuti. Kaudne ja alateadlik mõju võib olla.

Kas lähedastele tuli isa otsus mitte enam
noores eas asuda õppima usuteadust ja hakata hingekarjaseks ootamatult?

Ei, sugugi mitte. Meile lastele oli vanaema
Helmi – keda ma jumaldasin – rääkinud, et isa oli noorena tahtnud saada
kirikuõpetajaks. Siis tuli aga nõukogude võim ja ju ei olnud tema soov siis
piisavalt tugev ja ka aeg oli taolise ameti õppimiseks äärmiselt ebasoodne.

Kui vanemad maale kolisid, jäime meie
vanema venna Raivoga linna kooli ning seetõttu on mul isast põhilised
mälestused lapsepõlvest, kui me veel Viljandis elasime. Hiljem oli ta niivõrd
oma tööga hõivatud, et nädalalõpud, mil ma koolist kodus käisin, jäid liiga
lühikeseks, et asjade üle sügavuti arutleda. Kui Tallinna elama tulin, jäi
meievaheline side veelgi nõrgemaks. Aga ma armastasin oma vanemaid väga.

Oled Sa usklik?

Päris nii ma enda kohta väita ei saa. Olen
küll püüdnud Jumalat leida ja nõrga inimesena ta tuge otsinud, kuid tegelikult
ei ole ma vist temani küündinud. Olen Stalini aja laps ning kõik see, mis mulle
kooliajal pähe taoti, kinnistus tahtmatult. Kord omaksvõetut on väga raske
muuta.

Sinust on viimasel ajal räägitud üha
rohkem kui kunstnikust. Mis suhe Sul teatriga on?

Teater on endiselt armas, temast ei raatsi
ma loobuda. Olin 25 aastat Draamateatris, 7 aastat tagasi läksin
Vanalinnastuudiosse ja kui see likvideeriti, hakkasin vabakutseliseks. Praegu
teen kaasa Vana Baskini Teatris ja teistes projektides.

Võiksin ju kogu oma aja maalimisele hoida,
kuid teatrist ei ole sugugi lihtne lahti lasta ja nii olengi pakutavad
osatäitmised enamasti vastu võtnud, kuigi kohustatud ma selleks ei ole. Praegu
on nii, et ühel perioodil domineerib maalimine, kuid kui uus etendus hakkab
välja tulema, olen rohkem näitleja.

Rita Raave

Sündinud 6. aprillil 1951 Mõisakülas

Lõpetanud 1974 Tallinna Riikliku
Konservatooriumi näitleja erialal

Töötanud 1974–1998 Eesti Draamateatris,
1998–2004 Vanalinnastuudios, praegu vabakutseline

Osatäitmised: Catharina «Reigi õpetaja»,
Ophelia «Hamlet», Lydia «Vaikuse vallamaja», Winnie «Õnnelikud päevad» Mary
«Kiilaspäine lauljanna, Maša «Elav laip» 
jne.

Monika Reedik