Tõnu Taremaa elus ei eksisteeri tipptundi

Exaudi-pühapäeval saab viiekümnes aastaring täis Virumaa juurtega maakoguduse õpetajal Tõnu Taremaal.
Öelda, et Tõnu Taremaa on kirikuõpetaja, on õige, ent ühekülgne. Pigem tahaks ta kohta öelda mats. Mitte nii, nagu me vahel halvustavalt teeme, aga tammsaarelikult, selle sõna tõelises tähenduses. See, kes kella ei vaata ning oma mõtete ja tööde õigsuses kindlana tegutseb. Mäletate ju kirjaniku mõttekäiku matsist ja vurlest?

Muusikust koolmeister
Võiks öelda, et Tõnu Taremaa on oma elus mitu pööret teinud, enne kui temast sai Pärnu-Jaagupis koguduseõpetaja. Viimane oli tegelikult ainult asjade loomulik kulg.
Esiteks veetles Tõnut muusika. Ta oli Tallinna poiss, aga mitte hingelt, ütleb ta. Isa poolt Virumaalt pärit, veetis ta suved ikka lelle juures maal Viru-Jaagupis. Ta õppis muusikakoolis tšellot mängima, kuid konservatooriumi teda sellele erialale edasi õppima ei võetud. Muusikapedagoogika erialale aga küll ja temast sai muusikaõpetaja.
Edasise kohta ütleb Tõnu: «Nii kui mul kool läbi sai, ma Tallinnast kadusin. Abikaasal oli juba töökoht Lahemaa rahvuspargis ja maakoolis töötamine päästis ajateenistusest. Pealinnas on tore kultuurielu, aga seal elamist ei kujuta ma ette. Ka praegu ei oska ma ennast linnakoguduse õpetaja rolli panna. Olen harjunud maal elama.»
Tõnu Taremaa hakkas leiba teenima koolmeistri ametiga ja tegi seda 1981. aastast 1999ni välja. Ta on õpetanud Kadrina keskkoolis muusikat ja Palmse algkoolis igasuguseid aineid ning juhtinud kooli. Mingis mõttes oli see eneseületamine. «Olen harjunud omaette nokitsema, suure rahva ees sõna võtta tundus minu jaoks mõeldamatu,» ütleb Taremaa tagantjärele.

Tuli oskus ja julgus
Tänane kirikuõpetaja tõdeb, et tema lapsepõlvekodus usust ei räägitud. Abikaasa Signe soovil laskis ta end 1984. aastal toonasel Kadrina õpetajal, 81aastasel Henn Undil ristida ja konfirmeerida. Siis ta mingit pööret ei tajunud, aga kui nüüd kristlaseks saamist ja 1990. aastal kaheks kuuks Soome usuõpetajate kursustele minekut kuidagi hinnata, ütleb ta: «Kui vagalt öelda, siis Jumal kutsus.»
Kuigi Soome minekus oli tubli annus välismaaihalust, andis ta järgmisel kevadel järele Kadrinasse kirikuõpetajaks määratud Illar Hallastele ja läks uuesti õppima – seekord Usuteaduse Instituuti, ja juba 11. augustil 1991 ordineeriti Tõnu Taremaa diakoniks. Teenimispaigaks sai väike Ilumäe kogudus.  
Palju suhtlust nõudev töö ei ole kerge, praegugi eelistab Tõnu vahel üksi olemist. «Aga olen harjunud. Ju siis Jumal annab ka oskuse ja julguse rahvahulga ees olla. Aastad on õpetanud kiirelt reageerima. Teinekord on jumalateenistusel võõras seltskond rahva sees, nüüd ei lähe ma enam nii kergesti verest välja,» tunnistab Tõnu.
Järgmisteks teenimispaikadeks said Viru-Nigula ja Kunda kogudus, kuni Pärnu praost Enn Auksmann 2006. aastal Tõnu Taremaa Pärnu-Jaagupisse kutsus ja omapoolse tingimuse esitas: õpingud instituudis tuleb ära lõpetada. 9. märtsil 2007 pühitses peapiiskop Andres Põder Tõnu Taremaa ja ametivend Toomas Nigola õpetajaks.

Nõutusest üle
Tasase käiguga Tõnu Taremaa meenutab, et mitu aastat vaimulikuta olnud Viru-Nigulasse kutsus teda Ahto Mäe. Kolm aastat tagasi meelitas Enn Auksmann ta ära Pärnu praostkonda, alguses pidas Tõnu seda veel naljaks. Aga samas ütleb, et elukoha ja koguduse vahetus tuli vist parajal momendil.
«Viru-Nigulas ei osanud ma iseenda ja koguduse juhtimisega edasi minna, oli nõutuse periood,» tunnistab Taremaa. Nüüd on tal lisaks Pärnu-Jaagupile teenida hooldajaõpetajana Tori ja Sindi kogudus, kuigi mõlemad nõuaksid tema sõnul kohapealset õpetajat.
Elul Pärnu-Jaagupis nagu maal üldse on oma plussid ja miinused. «Seal pole sa kunagi inkognito, aga teistpidi pole anonüümsust nagu linnades. Elu on rahulik, ma ei pea kunagi hommikul või õhtul mõtlema kellaajale, sest Pärnu-Jaagupis ei eksisteeri tipptundi,» naerab Taremaa.
Kui kord Tõnul jutlust kirjutada palusin, jäi ta pikalt mõttesse. Ja tunnistab, et kirjutab pühapäevaks kantslisse minekuks vahel jutluse, vahel ainult märksõnad üles. «Kirikuõpetaja peab oskama oma mõtteid kirja panna. Kui olen kantslist alla tulnud, olen vahel mõelnud, et kirjutatud jutlus oleks selgem olnud. Paberilepanek hoiab mõtted raamis, muidu võivad need uitama minna,» tõdeb vaimulik.
Küsimuse peale, kui keeruline on maal väikese palgaga toime tulla, hakkab õpetaja naerma. Puudub ju linnakogudusega võrdluse moment, ja pealegi, nõukogude kooliõpetajana alustanud, on tal juba 30 aastat kogu aeg majanduskriis olnud.
Koguduses tuleb õpetajal palju oma kätega teha. Vahepeal huvitus Taremaa tisleritööst, tegi endale raamaturiiuligi valmis, aga õigeid oskusi ei ole. Teeb ja nokitseb omaette ning vahel mõtleb, et oleks võinud kellegi appi kutsuda.
«Pedagoogiliselt pole ju nii õige, inimesed peavad oma vajalikkust tundma, ka koguduses. Ja koguduse kasvatamine, et inimesed oleksid valmis andma, on pikk protsess,» on mees kindel.

Õnnelik vanaisa
Tõnu Taremaa on umbes pooleaastase tüdruku õnnelik vanaisa, kelle hobiks on olla vaimulik. «Ma olen vist nii paadunud vaimulik, et suurelt jaolt mõtlen kogudusele ja tema käekäigule. Selle, milleks ma võimeline olen, olen vist juba ära teinud,» tunnistab juubilar.
Missugune on sinu õnnelik päev? – «Sellele saab vastata mitut moodi. Näiteks täna, kui saan olla koos lastega ja täielikult pühenduda perele. Aga teistpidi, kui tunnen, et päev on läinud täie ette ja midagi pole kripeldama jäänud.»
Tõnu Taremaa marke ei kogu, autot putitab nii palju, et see sõidaks, aga arvutitest huvitub küll. Pooleldi pealesunnitult on tulnud tal arvuti juppidest kokku panna ja siis avastas ta enda jaoks, et Windowsi kõrval on olemas ka teised operatsioonisüsteemid.
Tõnu lubab, et kui on kodus remondi lõpetanud, õpib ta uuesti oma lemmikpilli kitarri mängima. Ta kaotas kahjuks parema käe sõrme ja pole pärast seda muusikariista kätte võtnud. Küll aga kuulab hea meelega muusikat. Kui ta on väga väsinud, siis on konkurentsitult parim laadija gregoriaani muusika, muidu aga kuulab peaaegu igasugust muusikat, ka päris käredat rokki, näiteks Yesi, Genesist, Queeni.
Kirikus laulmisega on teine lugu, seal peab ennekõike vaimsus mõjuma, mitte koolitatud hääl. Vahel ütlevad inimesed Tõnule laulu eest kiidusõnu, ju siis kõlas tema laul inimkõrvale hästi, aga kas see ka Jumalani jõudis, on õpetaja küsimus. «Mõne käriseva häälega memme-taadi südamest tulnud laul võib paremini kõnetada kui sisuliselt tühi, tehniliselt perfektne esitus,» kiidab muusikust kirikuõpetaja lõpetuseks kõiki oma teenitud koguduste inimesi.

Rita Puidet

Tõnu Taremaa
Sündinud 24. mail 1959. aastal. Ordineeritud diakoniks 11. augustil 1991 ja õpetajaks 9. märts 2007.
Teenib praegu Pärnu-Jakobi, Tori ja Sindi kogudust, on teeninud Ilumäe, Kunda ja Viru-Nigula kogudust.
Tõnu ja Signe Taremaal on kolm last ja üks lapselaps.