Valga pastoraadis on rahvarohke

«Järjest enam sulgub auk, mis meenutab mulle Eestist äraoldud 10 aastat,» ütleb õpetaja Heino Nurk, istudes Valga pastoraadi hubases hallis mugavas tugitoolis kaminatulle vaadates. «Ma naudin elu pastoraadis,» lisab ta rahulolevalt.
Läbi halli astuvad rutakal sammul söögitoa poole mehed, sekka ka paar naist, ütlevad omainimeselikult tere ja kaovad. Avatud uksega kabinetist kostab arvutiklahvide klõbinat. Seal teeb tööd MTÜ Domus Petri Kogu tegevjuht Ester Liinak. Vaiksel sammul kõnnib, saba uhkelt püsti, mööda valdusi kass Liisu. Akende ees hõljuvad käsitsi maalitud siidkardinad. «13 aknal on ees tartlanna Anita Kurvitsa maalitud kardinad,» on Heino Nurk uhke.
Suure söögitoa on vallutanud raamatukastid, mis tulid Eesti Arhiivist Ameerika Ühendriikides. Osa 150 kastist on lahti võetud, suurem osa vajab veel sortimist. Lahkudes sain endalegi kaasa võtta paar meelepärast raamatut. Haruldane on minu meelest 1945. aasta jõuludeks põgenikelaagris Augsburg-Hochfeldis välja antud «Valimik kirjandust». Imeline on paar aastat hiljem Geislingenis ilmunud Henrik Visnapuu «Periheel». 100 aastat tagasi Helme kihelkonnas sündinud ja 1951. aastal New Yorgis surnud poeedi Ingile pühendatud luulekogu on illustreerinud Endel Köks, väliseesti ringkondades hästi tuntud kunstnik.
«Tasusime ise tollimaksu, aga usun, et siin kogus on nii väärt kirjandust, et seda müües oma kulud tagasi saame,» ütles Heino Nurk, kes Ameerikas elanuna teab hästi, mis juhtub koduse raamatukoguga, kui selle omanikud kaovad. «Oleme päästnud palju väärt kirjandust ja saadame selle teisele ringile.»

Pastoraat ilma kirikuta
Piiriäärne Valga linn oli maitsnud ligi 300 aastat linnaõigusi, kui moodustus eestikeelne Peetri kogudus. 15 aastat hiljem, 1895. aastal ehitas kogudus linna kõrgeimale kohale punastest tellistest pastoraadimaja. Kuus aastat varem oli liikluseks avatud Pihkva-Riia raudtee koos Valga-Tartu haruliiniga. Raudtee möödub pastoraadi aia tagant; maja ja raudtee vahele jääb praegu mõnus tagaaed õunapuudega ja kõrgem müüritis.
Kogudusele kuuluv maa-ala oli ligi hektarisuurune ja sinna pidi ehitatama 1915. a ka Peetri kirik. Segased ajad maailmas ja inflatsioon, mis raha ära sõi, ei lasknud plaanil aga kunagi teostuda ja kiriku asemele on linn hilisemal ajal ehitanud hoopis veetorn-elamu. Aimu sellest, milline kirik oleks välja näinud, saab, kui vaadata Valga raudteejaamahoonet, mis oma uhke torniga meenutab kirikut.
Pastoraat võõrandati koguduselt 1940. aastal. Okupatsiooni ajal töötas majas raudteehaigla, suuremaks ehitati hoone teine korrus. «Mõnigi kirikuliige, kes tuleb liikmeannetust tegema, ütleb, et on siin haiglas olnud,» räägib õpetaja maja ajaloost.
Eesti taasiseseisvuse ajal, kui hoone anti kogudusele tagasi, renditi see toa kaupa välja. Kui Heino Nurk kaks ja pool aastat tagasi Eestisse naasis, lõpetades 10 aasta pikkuse õpingu- ja tööperioodi USA idarannikul, leidis ta eest üsna kehvas seisukorras pastoraadi, kus olid ennast sisse seadnud mitmed MTÜd ja seltsid.
Mäletan siiani, kui ta küsis: «Kas sa tead veel mõnd pastoraati Eestis, kus on avalikult lugemislaual Kesknädal, aga mitte Eesti Kirik?» Kesknädal kadus pastoraadist koos erakonna kohaliku rakukesega, kes äritses ka Eestisse salamisi sisse toodud ravimitega. Tüli ja pahandamist oli toona lahkujate poolt kõvasti.
20 krooni lõuna eest
Tööpäeviti kella 9–13ni on pastoraadis tõeliselt rahvarohke ja uksed kõigile avatud. Pärast lõunat pannakse uksed koomale, sest maja püsielanikud vajavad ka veidi privaataega oma elu elamiseks ja eriti süvenemist nõudvate kirjatööde tegemiseks.
Pastoraadi alumisel korrusel on lisaks hallile köök ja kaks söögituba, töötuba, koguduse kantselei, koosolekusaal. Teisel korrusel on kaks korterit, üks õpetajale ja teine tegevjuhile, ning külalistetoad.
Pastoraadis käib piiblitundides, kooriharjutusel ja koosolekutel koguduse rahvas. Paljud tulevad pakutavast sotsiaalteenusest osa saama. Pastoraat teenibki majale ülalpidamist linnarahvale sotsiaalteenust müües ja seeläbi kohalikku kogukonda teenides. Linna poolt toitlustatavatele inimestele pakutakse supiköögiteenust, süüa saavad ka tööharjutusel käivad pikaajalised töötud. Nende osaks on kõik tööd, mis suure maja ülalpidamise juurde käivad. Koolivaheaegadel on majas lapsed, kes saavad süüa ja osa ka huvitegevusest. 20 krooni eest saab lõunasöögi ka juhuslik sisseastuja.
Köök on avatud kõigil tööpäevadel. Kokk Malle Kuntson teeb igal tööpäeval lõunasööki 30–40 inimesele. Hommikul vara ta tuleb, lülitab sisse elektripliidi, tõstab pajad tulele ja kella 11 on toidud valmis. Tal on abiks Vaike Aher ja neljanädalasel praktikal oli ka Merilii Susi Valga kutseõppekeskusest. Toiduained tellib ja kalkuleerib majandusjuhataja Maie Kõiv.

Pakub vaikust ja rahu
Heino Nurga tulekuga alustati majas tasapisi remonti. Nüüdseks on remondi käigus uue näo saanud 13 ruumi. Viis kahekohalist tuba, mis on kokkuhoidlikult sisustatud teise ringi mööbliga, on igaüks erivärviline ja seega kordumatu. Pesemisruum on ühine.
Suvi on tulekul, Valga pastoraat on hea peatuspaik neile, kes soovivad olla kokkuhoidlikud ning oskavad nautida vana ja väärika maja rahu. Külalistetoad ja oma köök lubab korraldada ka seminare ja suuremate gruppide vastuvõttu. Kirikurahvale pakutakse majutust ja toitlustust sõbrahinnaga ja nädalavahetustel reede kella 13st esmaspäeva kella 9ni on maja rühma päralt. Mõistagi on ka individuaalturistid oodatud. Nädalavahetusel käis Valgas Hanila ja Viljandi Jaani koguduse rahvas ning Soomest külalised Kerava kogudusest,  läbi astus ka Pietasaari rootsikeelse koguduse rahvas, tulemas on Risti koguduse inimesed.
Vabaduse – Laia – Jaama puiestee nurgakrundil varjuliste põlispuude all paiknev pastoraat on küll linnasüdames, aga siiski kõrval. Otsetee Jaani kirikusse, mis täna kogudusele kuulub, viib läbi majahoovidest ja mööda kultuurikeskusest.
Sel päeval, kui Valgas käisin, peatusingi esmalt kiriku juures. Linna keskväljakule jääv pühakoda oli suletud, aga kirikust kostis orelimängu. Koguduse organisti Jüri Goltsovi mäng unikaalsel Ladegasti orelil argipäevadel on ilmselt üsna tavapärane, sest sellele viitab ka Valgamaa infoportaal: «Unikaalne Valga Jaani kiriku orel on säilinud originaalsel kujul ja Eestis ainuke allesolev Friedrich Ladegasti ehitatud pill. Orel kuulub Euroopa 200 parima oreli hulka.»
Kiriku uksed on suviti teelistele avatud ja kontsertide poolest rikas suvi ootab pühakotta muusika austajaid. Vaikuse ja rahu otsijad leiavad mõnusa puhkepaiga pastoraadis.

Valgas käis
Sirje Semm