Vaimulik laulupidu oli julgustuseks koguduste kooridele

17. juunil 20 aastat tagasi tähistati Otepääl üle-eestilise vaimuliku laulupäevaga Jakob Hurda 150. sünniaastapäeva.
Ühe korraldaja, Marika Kahari sõnul osales seal umbes 800 lauljat. Ta meenutab, et laulupeoks oli pikkade aastate järel võimalik trükkida noodid ja välja anda kogumik, kuhu võimalust kasutades trükiti rohkemgi laule – kokku 28. Repertuaar õpiti selgeks poole aastaga.
Toonane peapiiskop Kuno Pajula andis Marika Kahari ja Hella Tedderi käsutusse auto koos autojuhiga, et nad saaksid käia kogudustes koore kuulamas ja vaatamas, kuidas suure peo ettevalmistus sujub.
Rongkäigu liikumisjuhiks sai legendaarne laulupidude liikumisjuht Fred Raudberg, rongkäik sinimustvalge lipu lehvides kirikust Pühajärve laululavale läbi Otepää oli unustamatu vaatepilt. Tallinna teenindusmajas oli kõikidele laulupeo üldjuhtidele lastud õmmelda helehallid kostüümid.
Marika Kahar ütleb, et laulupidu tõi rahva kirikumüüride vahelt välja, tegi nähtavaks-kuuldavaks ja oli julgustuseks kooridele, et on võimalik koos midagi suurt ja ilusat korda saata.
Ka Anne-Mai ja Ivar-Jaak Salumäe olid kakskümmend aastat tagasi seotud vaimuliku laulupeo ettevalmistustega. Täna ütleb Jaak Salumäe, et praegu on raske uskudagi, kui kitsad olid olud ja kui puudulikud meie kogemused kaheksakümnendate lõpus.
Alljärgnevalt jagavad nad meile oma meenutusi.
«Vaimulik laulupäev Otepääl oli unustamatu elamus. Esmajoones juba selle poolest, et olime mõlemad selle ettevalmistamise ja läbiviimisega otseselt seotud: mina korraldava komisjoni liikmena ja Anne-Mai ühe üldjuhina.
Laulupäeva korraldamine on alati suur ja keeruline tegevus, kus repertuaari valik, kava kunstiline külg ning koorijuhtide ja lauljate pühendunud osavõtt annavad kogu vaevanägemisele selge mõtte. Et see ilus mõte võiks teostuda, on vaja materiaal-tehnilist poolt pühendunud ja kompetentsete tegijatega. Kirikus oli toona olemas väga hea kunstiline potentsiaal ehk tublid koorijuhid, väga head laulud ja koorid, kes siin-seal olid harjunud laulma ühendatud koorina.
Organiseerimiskogemustega inimesi oli tol ajal aga kirikus hoopis vähem. Ehk kõige arvestatavam kogemus oli seotud Suure-Jaani kirikumuusikapäevadega. Aga heal meelel tulid kaasa spetsialistid nagu Fred Raudberg ja tookordsed võimuesindajad: Otepää linnapea, Valga rajooni juhtkond jt.
Ettevalmistustöö tugisambaks oli Otepää koguduse õpetaja Jüri Stepanov, kes suutis kaasa haarata kohalikke ametiasutusi ja inimesi. Oli ju vaja lahendada toitlustamise, transpordi, reklaami, sümboolika valmistamise, korrakaitse ja loendamatud muud küsimused. Kõike seda suudeti.
See oli aeg, kus Eestimaal pidevalt midagi toimus, ja üha kiiremas tempos: muinsuskaitse liikumine, sinimustvalge väljatoomine, öölaulupeod, ülekiriklikud eestpalvepäevad, kohalikud laulupäevad, praostkondade ja koguduste infolehtede ilmumine ja palju muud toona suurt ja uut.
Otepää laulupäev oli mitte ainult kirikumuusikutele, vaid kogu kirikule suur enesekindluse, iseteadvuse ning eneseväärikuse tõusu allikas. Eesti ulatuses oli see tunnetatav just näitena koostöö võimalustest kiriku ja kohalike juhtide vahel. Märgatavalt kasvas ristitute ja leeris käinute arv, elavnes muusikatöö.
Kindlasti rajas Otepää laulupäev aluse ülekiriklike laulupäevade traditsioonile ja nii on tuleva aasta vaimulik laulupäev Tartus selle protsessi loomulikuks jätkuks. Laulupäevad on omakorda innustanud meie heliloojaid looma kohaseid laule ning kogudusi panustama kirikukooride tegevusse ja püsimisse.»

Meenutused kogus
Rita Puidet