Lugu sellest, kuidas Tõnu sõpru külastas

Tõnu tundis, et täna peab minema sõpru külastama. Ei tahtnud küll, sugugi ei tahtnud, aga nüüd tuli tõusta ja ennast liigutama hakata. Matusekutsed pidi ju kätte viima. Ema matused on kolme päeva pärast ja mõnda kohta ei viidudki posti kuigi kiiresti. Juubelikutsed, pulmakutsedki võisid postis vedeleda küll. Aga matused – need olid üks kord elus, ema matused on ainukordsed. Ei, pidi ise minema. Alustamine on kõige raskem.
Tõnu alustas Salmest. Salme oli nende vana üleaedne. Kord ta lõmpsis, et oli Tõnu emaga nagu särk ja perse. Noh naabriplikad, koos jooksid, koos karglesid.
Nüüd elas Salme kaugel. Pärnumaal, 80 kilomeetrit. Auto on, suvine aeg, ei lähegi nii kaua. Kui juba sõidule ära sai, jäi mahti ka sügavalt hingata. Salme oli jah vana üleaedne. Tõnu rippus lapsena tal alailma kleidisabas, joostes ja nalja heites haaras Salme-tädil ümbert kinni. Salme oli lõbus, kunagi ei keelanud last.
Salmel oli vähemalt neli meest olnud ja ringirändamise tõttu ta oligi Pärnumaale jäänud. Viimased viis-kuus aastat polnud Tõnu siin käinud. Suvisel keskpäeval näib siin esiotsa vaikus, vaid karvane koer haigutab aidatrepil. Siis tuleb kusagilt ka Salme ise välja. Jumalukene, kui küüru ta on jäänud. Päris häda kohe inimest näha.
«Näh, pallisime heinu. Mul iks on üks sulane kah,» kostab Salme.
«Kas Endla on surnud?» küsib Salme kohe, kui Tõnu käes musta triibuga ümbrikku näeb.
«Sedaviisi jah.»
«Tule kööki. Istume, räägi.»
«Matused on kolme päeva pärast. Ma väga loodan, et sa ikka tuled.»

Köögis oli pime. Isegi keskpäeval polnud elektrituleta midagi teha. Puud ja põõsad akna tagant maha võtmata. Endlaga oli sama lugu. Maja kasvas rohelise sisse ja toad jäidki pimedaks kongiks. Salme käed võbisesid, kui ta kooki lõikas. Ta tõstis ähmiga pesemata nõusid laua peal ümber, et veidigi ruumi teha. Heinategu pooleli, kel see aeg toas nõusid pesta.
«Sul on siis mõni lehm ka veel alles või?» päris Tõnu.
«Mul on kolm lehma präegast ja mullikas kah.»
«Piima ikka saad kuhugi panna või?»
«Ümberkaudu inimestele ikka müün. Mul on kohe siuke ring välja kujunenud. Teisipäev ja reede sõidan jälle läbi.»
«Ise sõidad ikka autoga ja?»
«No mul põle kedagi muud.»
«Kombinaat ei võta piima?»
«See ei võta kümne lehma pidajaltki. Isegi kahtekümmet lehma põlgavad väheks. Ja 3.70, mis hind see on – see on lootusetu värk.»
Lootusetu värk. Vaikus. Tõnu vaatas jälle neid püsimatuid käsi, millega ta kooki suhu tõstis. Eelmine kord siin külas käies oli ta arvanud, et see Salme majapidamine kestab veel vähemalt sajandi. Ikka põllud, heinapakid ja lehmatalitus. Salme võiks ju elada pensionist kui hästi! Tõnu tundis, et selle koha pealt peab ta hästi vaikne olema, et mitte Salme tõde solvata. Temal, Salmel, jätkub see lehmapidamine surmani ja veel mõni nädal kauemgi.
«Mis siis Endlal oli?» küsis Salme.
«A mis seal oli. Vana ta oli ja ära ta suri.»
Põldude vahel tagasi sõites tundis Tõnu, et siia paika ta vist enam ei tule. Tõnu oli lausa õnnetu kohtumise üle.

Järgmisena läks Tõnu oma vana emakeeleõpetaja Asta Haavamägi juurde. Tõnu sõitis ja muutis peas korduvalt marsruuti, kuni jõudis Asta maja ette. Asta elas alevimajas kolmandal korrusel. Koodlukk oli tekkinud ukse ette. Tõnu helistas taskutelefoniga ja jäi ootama.
Asta oli millalgi neil korteris olnud, kui ta noor õpetaja oli ja maakooli suunati. Siis tegid ühise köögi peal emaga koos süüa ja jutustasid palju üheskoos.
Pärast valiti ema alati lastevanemate komiteesse. Ema sünnipäevadel oli Asta lilledega kohal. Koolis oli Tõnu imetlenud Asta läikivaid saapaid ja uhket kehahoidu, kui ta tuulehoona läbi garderoobi tuhises. Astat ei saanud unustada.
Nüüd Asta tuli uksele. Mahavaatamise viiv musta triibuga ümbriku juures. Asta teadis ema surmast, eks ta oli eilset ainsat kuulutust vaadanud.
Kui nad koos trepist üles läksid, nägi Tõnu Astat pikemat aega. Kodukitlis, kohe lühemaks jäänud; paljad jalad tuhvlites ei meenutanud kuidagi kooliaegset kaunidust ja hoogu. Korteri esikus leidus vaevalt kohta, kuhu astuda: porgandi- ja sibulakastid, jalanõud, juhtmed ja tööriistad segamini.

Asta pöördus Tõnu poole: «Kas sa ise mäletas seda, mis sa olid emale öelnud, kui Endla läks sulle õde sünnitama?»
Tõnu oli seda ütlemise lugu kümme korda kuulnud, aga ikka oli viisakas mitte teada.
«Ema küsinud, kelle ma sulle siis toon, kas poisi või tüdruku. Ja sina olla öelnud, et too tüdruk, sest poisid on ulakad.»
«Jah.»
«Jah. Seda lugu rääkis Endla mulle lõikuspeol 1959. aastal. Jah, lõikuspeol, viiekümne üheksandal aastal. Seda lõikuspidu ma mäletan hästi.»
«Auli sündis jah viiskümmend üheksa.»
Suhtlus kiskus algusest peale sinna suunda, et ühtegi uut juttu siin täna ei kuule. Asta rääkis ikka ühtesid ja samu vanu jutte, mis ta alati oli rääkinud. Tõnu teadis neid ammugi peast ja kurvastas õpetaja vaimse mandumise pärast.Köögis kohvi juues istusid nad vastastikku ja Tõnu ohkas vaimus: kui vanaks Asta oli jäänud paari viimase aastaga. Kui ta linnas vastu juhtus, päris ikka Endla ja Auli kohta…
«Kus Auli nüüd elab?» pöördus Asta justkui Tõnu mõtteid aimates.
Tõnu vastas seitsmeteistkümnendat korda: «Järva-Jaanis, seal, kus ta ikka on elanud.»
«Ja-jaa, Järva-Jaanis, seda sa oled mulle rääkinud. Kas Aulil juba lapselapsi ka on?»
«Kuule, jah, Auli tütrel on juba kaks last.»

«Või Auli on ka juba vanaema. Kuidas aeg lendab! Auli sai ükskord kolmandas klassis minu käest etteütluses kahe. Seda me mäletame elu lõpuni. Kui ma Aulit näen vahel, siis räägime ja tuletame naerdes meelde.»
Seda etteütluse lugugi oli Tõnu neliteist korda kuulnud, need kooli tindiplekkidega vihikud ja kraapivad suled heiastusid. Tõnu hingas sügavalt Astat vaadates ja küsis:
«Kas sa luuletusi ka veel kirjutad? Sul ju kaks luulekogugi ilmunud.»
«Ei enam, sõbrake. Millalgi on igaühel aeg lõpetada. Miks Jaak Joala enam ei laula, küsin ma vastu.»
Kuuekümnendatel seal koolis ei tulnud kõne allagi, et luule vaim ja kultuuri hingus võisid kuhugi allapoole langeda. Õpetaja Asta pidas emakeele kõla pühaks ja trükisõna suureks väärtuseks. Mõeldes nüüd marketis voorivate ostlejate peale, tundus Tõnule tänane päev kuidagi mage, hall ja lame.
«Kas Endla suri kodus?» küsis Asta laua tagant tõustes ja Tõnu kätt katsudes.
«Kodus,» vastas Tõnu ja seadis ennast minekule. /…./

Käinud veel ära Helju ja tädi Leili juures, jõudis Tõnu hilisõhtul Vladimiri tallu. Vladimir oli majandiaegne zootehnik, kelle alluvuses Endla töötas.
Sovhoosis kutsuti teda Majakovskiks, kuigi tegelikult oli Volodjal hoopis teine nimi ja tema oli kusagilt kaugemalt Eestist siia tulnud. Alati, kui tõufarmide ülevaatus oli, sai Endla farm häid kohti ja Majakovski oli neil perekonnasõber.
Üheteistkümne ajal õhtul oli juba päris pime, Tõnu vaatas õue peal ringi. Karjaköögi uks oli valla, laudaväravad lahti, Belaruss sõnnikulaotajaga lauda taga seismas. Esiotsa ei hingelistki, lahtise uksega Volkswagen Passatis mängis autoraadio, mis andis lootust, et peremees on  lähedal.
Tõnu helistas Margusele, Vova pojale. «Ei mina tea, kus vanamees on. Mina temaga ei suhtle. Pole minu asi, vaadaku ise, mis teeb või mis ei tee,» tuli kräbedalt vastuseks nagu kuulipildujast.
Paha tundega pistis Tõnu mobla tasku, kui ilmuski Vovka ise juba välja: «No tere, mees! Ma vaatasin sealt põllu pealt, et kes too õhtul hilja veel kolistab siia.»
Käepigistus ja valge ümbrik külamehele. Vova võttis õlise mütsi maha, asetas matusekutse aegamisi Passatisse, seisatas korraks ja ütles: «Hää inimene oli su ema, hää inimene! Ma võisin öösel ka minna, farm oli temal alati tipp-topp korras. Ei lasknud kunagi enne minema, kui oli süüa ka pakkunud.»
«Nägin õhtupoole su naist linnas,» sidus Tõnu juttu, «Marje oli seal Lille tänaval…»
«Jah, kurtis muidugi oma rasket elu ja…» süngestus Vova kohe.
«Ei, ma ei rääkinud temaga. Kas Marje on sul nüüd kuskil tööl või?» päris Tõnu.
«Vanamutt, Mari läks linna lasteaeda tööle. Mis ta seal teeb või tegema hakkab, seda mina ei tea ja ei tahagi teada. Siin kodus muud juttu ei olnud, kui halb kõik on. Muudkui virises, muudkui virises. Ma ütlesin: mine, kallis Mari, hästi kaugele, saa õnnelikuks. Oli linna endale ka mingisuguse korteri vaadanud. Ma pole teda kaks kuud näinud,» ägetses Vova.
Vladimiril olid katkiste dressipükste peal naftalaigud. Vovka istus Passati tagumise otsa luugiaugus, jalg üle põlve, ja tegi suitsu. Tõnul oli Vladimirist sügavalt kahju. Naftaplekid pükstel, särk katki, habe ajamata. Nagu vanapagan Jürka müttas siin oma talus.
«Teine traktor jäigi põllule. Pean minema veel kütet juurde viima. Loomad on vaevas. Igasugused satikad on kallal. Ei oska lehmi kuskile panna. Öö läbi on uksed lahti, muidu läheb laut hirmus palavaks. Laut on sääski täis. Tead, ära tapavad. Möödunud öösi kolm-neli tundi sain magada. Und kah õieti ei tule. Süüa kah ei taha.» Vova sülitas auto kõrvale.

«Põllu peal oli sul terve ladu puid laiali,» kostis Tõnu.
«Vahel hüppad tead juurde, lõhud kolm-neli tundi. Päeval päiksega ei jõua kaua lõhkuda ka. Käivad siin ikka ostmas.»
«Ehitus on sul pooleli, kuurile paned sarikaid peale.»
«Üksinda rabelen siin, nii palju kui jõuan.»
«Kus Margus on?»
«Margus ostis endale talumaja, siit kaheksa versta. Pesitab seal. Mina temaga läbi ei käi. Kodus enam midagi teha ei tahetud. Ma ütlesin: mine vaata ise kaugemal, kuis saad,» seletas Vladimir.
«A kus sul Ülle, tütar on?» küsis Tõnu.
«Eks ta Tallinnas on. See pole enam kaks aastat siin käinud. Eks nad Mariga helistavad. Mulle pole ta enam helistanud kaua aega.»
Vova tõusis õliste pükstega, et jälle minna. Need suhted on neil omavahel väga keerulised, mõtles Tõnu ja püüdis hästi vaikselt olla, et mitte jälle kuskilt otsast ärritada. Vaikselt lahkus Tõnu õuelt.
* * *
Põldude vahel kesköö aegu pidas Tõnu korraks auto kinni, hingas sügavalt ja mõtles, kuidas seisavad ema kirstu juures need üksikud inimesed Salme, Asta, Arvu, Vladimir… Võib-olla tõesti on Endlal seal kirstus kergem kui neil seisjatel.

Rannar Susi