Kogudus – mitte osalemine, vaid osadus

Kirikust räägitakse tihti kui kogunemiskohast, kuhu tullakse koos palvetama, laulma, jutlust kuulama või muudel üritustel osalema. Ometi peitub Jeesuse kutse kogudusele palju sügavamal kui lihtsalt osalemises jumalateenistusel või koguduse tegevustes. Kristlik kogudus on kutsutud elama osaduses – sellises osaduses, mis ei piirdu kirikusaaliga, vaid ulatub igapäevaellu ja puudutab ning seeläbi muudab kogu maailma.

Selle erinevuse mõistmiseks tasub vaadata kahte kreekakeelset mõistet: metohé (μετοχή) ja koinonía (κοινωνία).

Metohé tähendab kaasatust või partnerlust – osalemist näiteks projektis, meeskonnas või ettevõtmises. See on oluline ja hea, aga jääb piiratud tasandile: me anname oma panuse, teeme ära ja läheme tagasi oma igapäevaellu.

Koinonía seevastu tähendab jagatud elu – osadust, mis ei põhine rollidel ega ülesannetel, vaid Kristuses ühtseks saanud inimeste vahelisel ühendusel. Koinonía ei ole lihtsalt „koos olemine ja töötamine”, vaid elav suhe Jumala ja üksteisega, mis inspireerib ja julgustab meid edasi andma seda, mida oleme ise saanud (Ap 2:42–47).

Osalemine muutub osaduseks, kui jagatud töö või kogemus viib inimesi ühisesse kutsumusse ja elusse, kus ei jagata enam ainult tegevust, vaid ka olemist ja eesmärki.

Kristlik kogudus on kutsutud elama just selles osaduses – mitte ainult osalemise tasandil, vaid elus, mis peegeldab Jumala armu ja headust kõigile, kellega kokku puutume. Kristuse kannatustest μετοχή (osasaamine) on meie jaoks ainus tee tõelise κοινωνία (osaduse) poole, sest me ei saa jagada ülestõusmise elu, kui me ei ole saanud osa Tema ristisurmast.

Osalemine muutub osaduseks, kui ühisest kutsumusest lähtub ühine töö ja kogemus, sellest saab elu ja olemise eesmärk ning mõte.

Mänguteoorias on mõiste „lõpmatu mäng” ja see aitab meil eristada võitlust, mis ei lõpe, võistlusest, kus keegi võidab ja teised kaotavad. Meid ei ole kutsutud võistlema.

Sageli mõeldakse koguduse ülesannetele kui projektidele: tänuüritused, talgud, heategevuskampaaniad. Need on olulised, kuid Jeesuse kutse on palju suurem – ta kutsub meid osalema „lõpmatus mängus” (infinite game).

Mis on lõpmatu mäng? See on elustiil, kus eesmärk ei ole „võita” või ülesanne „ära lahendada”, vaid jääda osadusse ja sellesse haarata kogu maailm – kuulutada Jumala riiki oma tegudega iga päev (Mt 28:19–20). See on kutse minna ja olla valguseks, armastuseks ja lootuseks seal, kus seda vajatakse, ilma et ootaksime kiiret tulemust, tunnustust või majanduslikku kasu.

Tegelikult võib osadus ja evangeeliumi kuulutamine hoopis majanduslikult kahjulik olla või meile isegi maine või elu maksma minna (Mt 16:24–26).

Lõpmatu mängu vastand on nullsummamõtteviis (zero-sum game), kus igaühe võit tuleb kellegi teise arvelt. Ka kogudused võivad sellesse mõtteviisi langeda – keskendudes sellele, „et meil oleks võimalikult hästi”, ega märka, et koguduse kutsumus on hoopis minna välja ja jagada kõiki neid häid ande, mida me Jumala armust rohkelt oleme saanud (2Kr 9:8–11).

Jeesuse kogudus on liikumises

Luuka evangeeliumis (Lk 5:5–10) kirjeldatakse lugu, kus Peetrus ja teised kalamehed on öö läbi vaeva näinud, aga tulutult. Nad on kaaslased μέτοχοι (metohoi), kes teevad koos rasket tööd selleks, et ellu jääda. Jeesuse sõna peale heidavad nad siiski võrgud uuesti vette ja saavad tohutu kalasaagi.

Kõik kaaslased κοινωνοί (koinonoi) koos tirivad imelise saagi paatidesse. Selles loos on sügav sõnum: Tema kutse tulemusel muutub kaaslaseks olemise sisu – äripartneritest saavad vennad, jüngrid, kes järgnevad Jeesusele, ja nende isetu osaduse tulemusel muutub kogu maailm.

Jeesuse kutse „järgne mulle” ei tähenda lihtsalt liitumist meeskonnaga, organisatsiooniga, isegi mitte härdalt altarikutsele vastamist. Jeesus kutsub meid teele, milleks on tema ise – ὁδός (tee) (Jh 14:6). See tee viib meid osadusse Jumalaga ja ligimestega, kus igapäevased väikesed teod saavad Jumala käes suureks õnnistuseks.

Kogudus kui avatud osadus

Kui kogudus jääb pelgalt osalemise tasemele, isegi kui pakutakse palju kvaliteetseid tegevusi väga erinevatele inimestele, võib ta muutuda „õnnista-mind-klubiks”, kus inimesi küll hoitakse ja toidetakse, kuid mille mõju ei ulatu kirikuuksest kaugemale.

Kuid kui kogudus elab osaduse vaimus, muutub see elavaks ja avatud ihuks, kus iga liige teab, et tema ülesanne on minna ja jagada, ning kõik liikmed aitavad ja toetavad üksteist selles töös (1Kr 12:12–27).

Meid ei ole kutsutud pelgalt „koos olema”, vaid koos minema. Kogudus ei ole ainult koht, kus kohtume Jeesusega – see on osadus, mille kaudu Jeesus kohtub maailmaga.

Jeesuse kutse: „Ära karda!”

Kui Jeesus ütles Peetrusele: „Ära karda, nüüdsest peale pead sa inimesi püüdma” (Lk 5:10), siis arvan, et ta mõtles inimeste elude kuningriiki tõmbamist, mitte koguduse nimekirjade korrastamist. Jeesus ei kogu inimesi kirikusse – tema läkitab kogudust maailma (Jh 20:21). See läkitus kehtib ka täna.

Iga kutsutud jüngri ülesanne on kutsuda veel jüngreid (Mt 28:19–20). Üksi ei saa me midagi teha (Jh 15:5). Meie sõnum Jumala armastusest kehtib meie kaudu siis, kui meie elu ja teod seda kannavad.

Matteuse 25 on kirjas meie elu väljund – see, mida Jumal meilt ootab (Mt 25:31–46). Koos suudame seda! https://misjon112.eelk.ee/

Kutsun kõiki kogudusi liituma misjonaalse liikumisega!

Annely Neame