Algavat märtsi võib teatrikuu kõrval
pidada ka ajakirjanduskuuks, sest 1806 trükiti taasavatud Tartu ülikooli
trükikojas esimene eestikeelne ajaleht «Tarto maa rahwa Näddali-Leht». Toona
märgiti kuupäevaks 1. märts, hiljem uue kalendri järgi 13. Leht ilmus kord
nädalas kolmapäeval. Seda peetakse Eesti ajakirjanduse algusajaks.

1806 a ilmunud «Tarto maa rahwa
Näddali-Lehte» kaunistanud puulõige. Repro

Kuidas siis juhtus, et Lõuna-Eesti suurte
metsade vahel Kanepi kihelkonnas tegid kaks meest maailma kultuuriloos ajalugu
ja võtsid nõuks tutvustada kohalikele pärisorjuses talupoegadele maailma asju
tartu-võru murdes?

Juhan Peegel, Eesti ajakirjanduse korüfee,
on kurioosumina märkinud, et Berliini linnaleht hakkas ilmuma 1824, Tallinna
kohalik väljaanne 1858, teised meie kohalikud lehed umbes 100 aastat hiljem
kõnesolevast.

Kui ma ütlesin, et väljaandjateks olid kaks
meest, siis pole see päris õige: lehte tegid Kanepi koguduse pastor praost
Johann Philipp von Roth, tema õemees Põlva pastor Gustav Adolf Oldekop, Johanni
vend Carl August von Roth (1756–1835), kes oli kooliringkonna inspektor ja Võru
esimene linnapea, neid aitas ka Johanni poeg, hilisem Tartu ülikooli eesti ja soome
keele lektor Georg Philipp v Roth (1783–1817). Ametlikuks väljaandjaks oli
märgitud Oldekop.

Õnnelik leid

Kaua aega teati, et «Näddali-Leht» oli omal
ajal ilmunud, seda oli näinud bibliofiil J. H. Rosenplänter. Aga alles 1967.
aasta pakkus avastuse: ülikooli professor Sergei Issakov leidis Leningradi
Riiklikust Ajaloo Keskarhiivist 1806. aastal ülikooli soome ja eesti keele
lektori, tsensor F. D. Lenzi koostatud ajalehe igakuiste tsensuuri ülevaadete
koopiad.

Leitud sisuülevaadete põhjal selgus, et lehes
avaldatud materjalid pärinesid peamiselt samas ülikooli trükikojas trükkal M.
G. Grenziuse poolt välja antud saksakeelsest ajalehest «Dörptsche Zeitung» ja
et lehte ilmus 39 (arvatud on ka 43) numbrit, enne kui see 1806 detsembris
keelustati ja ilmunud numbrid kokku korjati. Uus avastus järgnes 190 aastat
pärast lehe ilmumist, kui samast arhiivist leidis «Näddali-Lehe» 10 originaali
ja tõi nende koopiad Eestisse Eesti Ajalooarhiivi hoiuosakonna juhataja
Tõnu-Andrus Tannberg.

Pärisori võrdne saksaga

Ajalehe esinumbris võtsid pastorid märkida
väljaande õpetlikku eesmärki, ilmselt J. P. Rothi kirjutatud oli pöördumine,
kus rõhutati laste kasvatamist «kigen hään tundmissen nink oppussen». Mehed
avaldasid ajalehte valgustusideede mõjul lootuses, et rahva harimine aitab
parandada nende elujärge.

Mida siis lehest lugeda võis? Äsja troonile
asunud keiser Alexander I-st, poliitilisi anekdoote, teateid Võnnu vanglast
põgenenud kirikuröövija kohta, hobusevarastest, kaitserõugete panekust,
üllameelsetest tegudest, maavärisemisest Itaalias, hulludest koertest ja nende
hammustuse ravimise viisist jpm.

Ajalehe keelustamise põhjuseks arvatakse
sõjahõngulise Euroopa ja Venemaa tolleaegset olukorda, täpsemalt aga: «… miks
peab rumal talupoeg teadma, mis sünnib Euroopas.» Nii kirjutatakse kogumikus
«Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed». Kuigi Prantsuse väed olid taandunud,
oli oodata nende uut sissetungi Venemaale ja pärisorjuses maarahvas ei tohtinud
sakslasest linnakodaniku, ametniku või mõisnikuga võrdselt ilmaelust teada.

Ülikooli rektor G. F. Parrot saatnud küll
1807. a alul keisrile palvekirja, kus öeldud, et politseivõimul pole õigust
sekkuda ülikooli tsensuurikomitee tegevusse ning keelata lehe ilmumist, luba
oletatavalt ka saadud, kuid ilmuma nädalaleht enam ei hakanud.

Tähtis mees Võrumaal

1675. aastal oli Rootsi kuninga Karl XI
käskkirjaga moodustatud Kanepi kihelkond, aasta varem oli mõisnik Bergide
maale, arvatavalt praeguse Ausambaplatsi alale ehitatud ristikujuline puust
kirik. Uus puust kirik ehitati 1737. – Niipalju sissejuhatuseks.

Pärnus 13. novembril 1754 sündinud Johann
Philipp Roth saadeti 14aastaselt Saksamaale õppima, ta lõpetas Köninsbergi ja
Halle ülikooli, 26aastaselt asus ta Kanepisse kirikuõpetajaks ja jäi oma
ametisse 38 aastaks – kuni surmani. 1798 nimetati J. P. Roth Võrumaa praostiks,
1803 Liivimaa Ülemkonsistooriumi assessoriks ja 17 kihelkonda hõlmanud
Tartu-Võru praostiks aastal 1805.

Tema mitmekülgse ja eesti rahvast mõjutanud
tegevuse raskuspunkt jäi 19. sajandi algusaastatesse. 1802 asutas ta
teaduslikke eesmärke taotleva Võrumaa õpetajate konvendi, raamatukogu ja
lugemisringi, 1802 andis välja maakeelse lauluraamatu ja 1803 maakeele
käsiraamatu, aasta hiljem rajas poistele kihelkonnakooli, tütarlastekooli 1811.

Viimaste kohta on tolleaegses
ajakirjanduses öeldud, et «need koolid olid kui meteoorid hariduse horisondil,
mis küll kadusid koos nende looja surmaga, kuid nendega oli Liivimaal tõeliselt
teoks tehtud meie harimata talurahva võimaliku kultuuri ideaal».
Koolmeistriteks olid oma aja parima ettevalmistusega Valga Cimze õpetajate
seminari lõpetajad.

Lisaks tavapärasele piiblilugude tundmisele
ja peast rehkendamisele õpetati koolis veel maateadust, ajalugu,
põllumajandust, käsitööd ja võimlemist, mitmel häälel laulmist. Kanepis oldi ka
selles osas teistest ees.

1805 alustas tegevust meeste laulukoor,
repertuaaris  oli selline suurteos nagu
Händeli «Messias», esituses lõid kaasa ka koolipoisid. Poistekoorile kirjutas
laule luuletajana tegutsenud õemees Oldekop. Ajalukku läheb samuti aasta 1810,
kui Roth esimesena Eestis talurahvale priinimed andis.  

Praosti pere 12 last – 5 poega ja 7 tütart
– pidanud maakeelt oskama nagu ka naine Beate Catharine (sünd Seefels, Kursi
pastori tütar), kes käis kohalikke vaeseid ja haigeid aitamas. «Et maakiilt,
nigu tedä kutsuti tuul aol, pidi egä keriguopõtaja ja kuul’meistre mõistma, tuu
oll’ selge,» on öelnud Rothide suguvõsa uurinud ja Johann Philipp Rothist
raamatu kirjutanud filosoofiadoktor Milvi Hirvlaane.

Praost Roth olnud vanal Võrumaal nii tähtis
mees, et öeldud: «Ku praavusk’ om liinan, sõs liin om vakka.» Praost Rothi ajal
pandi 9. juulil 1804 nurgakivi Kanepi kivikirikule, see pühitseti 28. augustil
1810 püha Johannesele. 1815 asutas Roth Kanepisse veel Piibli abiseltsi ja
andis välja lõunaeestikeelse Vastse Testamendi.

Ta suri 13. juunil 1818, umbes kuu aega
hiljem kui abikaasa.

Põlva pastori näguripäevad

Eesti esimese nädalalehe teine toimetaja ja
väljaandja Gustav Adolf Oldekop sündis vana kalendri järgi 21. novembril 1755
Haapsalus, kus tema isa Hans Heinrich oli rektor ja sekretär. Gustav Adolf
õppis Tallinna toomkoolis ja lõpetas Halle ülikooli teoloogiakandidaadina. 1781
sai temast Põlva koguduse õpetaja, aasta hiljem abiellus ta oma sõbra J. Ph.
Rothi õe Dorothea Elisabeth Mariaga. Perre sündis üheksa last, kuid raske
haigus tiisikus röövis 42aastaselt Dorothealt elu ja pastori kanda jäi suur
majapidamine.

Abiks oli talle kirikumõisa virtin Dorothea
Jürgens, arvatavasti vabaks lastud pärisori. Aastatel 1808–1819 sündis virtinal
seitse vallaslast, 23. märtsil 1820 laulatati Põlva pastoraadis õpetajahärra ja
virtin. 1818 olid abiellunud Gustav Oldekopi noorim tütar abielust D. Rothiga
ja vabaks lastud pärisori Johann Jürgens, Dorothea Jürgensi vend.

Taolised skandaalsed juhtumid ei meeldinud
muidugi sakslastest koguduseliikmetele ega ka ametivendadele – vaimuliku
seisuse väärikus oli määritud. Oldekop loobus ametist, kogudusse asus
abiõpetaja ja pastoripere kolis Tartusse.

1796 ja 1797 oli Oldekop koostanud
«Eesti-Ma Rahwa Kalendri», loonud ilmalikke koorilaule Kanepi laulukoori
tarbeks (tema luuletustest on 1985 välja antud raamat «Suve õdang»), olnud
nädalalehe väljaandjaks, seepärast on lõunaeesti keelde temale tõlkida antud
talurahvaseadus. Kuna osa O. W. Masingu tõlgitud põhjaeestikeelsest seadusest
oli juba ilmunud, sündis sellest kahe mehe vahel ütlemist: Masing lootnud, et
tartukeelne tõlge avaldamata jäetakse.

1820 ja 1821 «Liiwlandi marahwa seädus»
siiski ilmus, Oldekopile tõlke eest antud honorar pandi aga võlgade katteks
aresti alla. 1821 luges Oldekop Masingu poolt välja antud «Marahwa
Näddala-Lehe» korrektuuri, ent Masing polnud rahul ja on öelnud, et Oldekop on
«vana laps, kes kõige parema tahtmise juures ei saa midagi korralikult teha,
sest ta pole püsivuse ja töökusega harjunud».

1822 lootis Oldekop saada ülikoolis eesti
keele lektori kohta, ent vanuse tõttu lükati kandidatuur tagasi, 1824 oli ta
veel mõni kuu «Kulutamisse Lehe» toimetaja, pideva töökoha puudumine viis 1826
oksjonini, kus võlgade katteks läks müüki Tartu maja ja hoonestamata krunt.
1827 alguses taheti Oldekopilt võtta õigus anda «koduseid lõunaid» – see väike
tuluallikas jäeti talle siiski alles. Tartus sündis Gustavil ja Dorotheal veel
kaks last.

Oldekop suri 1838 Tartus ja maeti Põlvasse,
temast 31 aastat noorem Dorothea suri 1852 Pihkvas ja maeti samuti Põlva
surnuaiale.

Rita Puidet