Küll on meie õpetaja kallis inimene

Kohtusime Elmar Reinsooga, kes täna tähistab 80. sünnipäeva, Kuressaare koguduse pastoraadis, et veidi juubelijuttu ajada.
Pean kohe ja ausalt tunnistama, et tema puhul vanust tähistav number välimuse ja olekuga eriti kokku ei lähe. Aukartustäratava elukogemuse ja vaimse pagasiga aga küll. Kui sellele lisada elmarlik muhedus, humoorikus ja väärikalt lihtne olek, hakkab pilt selginema.
Saarlaste hulgas on Elmar tuntud inimene, seda nii kirikuringkondades, koduvallas Kihelkonnal kui kogu Saaremaal. Teda teatakse ja temast peetakse lugu. Ja väga iseloomulik liigutus Elmarile oli päris vestluse alguses välja võtta foto kahest armsast tüdrukutirtsust ning seda saatvad sooja uhkusega öeldud sõnad: «See pilt mulle kohe väga meeldib, tead, ma olen kahekordne vanavanaisa, ja kas nad pole vahvad!»

Väsimatu tegutseja
Veebruaris käis Elmar koos Eesti Kiriku lugejate grupiga Egiptuses. Ka sellest on tal ette näidata foto reisiseltskonnast ja vaid kiitvad sõnad toredate kaaslaste kohta. «Käisime ka pühal maal Jeruusalemmas,» kõneles Elmar. «Kohe teadsin, et sinna tahan minna, terve päeva saime seal ringi liikuda. Muljed on ikka väga head. Punane meri oli väga läbipaistev ja ilus, võrratult ilusad korallid. Viiendal päeval tuli mõte – ei tea, kas kusagil veel lund ka peaks olema, tundus lausa ilmvõimatu.»
Reisijuttu ajasimegi seoses küsimusega, mis on see, millega auväärt juubilar viimasel ajal tegelnud on. Tegevusi tuli oi kui palju. Elmar käib seniajani teenimas kogudusi: Kihelkonna, Kärla, Mustjala, vajadusel ka Kuressaare ja Püha. Ise ütleb ta selle kohta lihtsalt: «Kaheksa aastat oli poeg Rene mulle diakonina abiks koguduste teenimisel, eks ma nüüd omakorda püüan temale abiks olla, kui vaja.»
Teine avar tööpõld on oikumeenia. «Mulle see meeldib ja teistele ka, ega nad muidu ei tuleks kokku. Tahtsin otsa lahti teha juba praostina, aga siis oli palju muud tegevust. Pärast seda, kui emerituuri siirdusin, teadsin juba, mida teha.»
Selgituseks nii palju, et juba aastaid kutsub Elmar iga paari kuu tagant, mõnikord ka sagedamini, kokku Saaremaa erinevate konfessioonide esindajad, sealhulgas nii vaimulikke kui ka aktiivseid koguduseliikmeid, pakub välja koha ja teema, millal ja miks kokku saada, ja inimesed tulevad rõõmuga. «Minu pilgu läbi on luterlased tegelikult kõige laisemad,» ütleb Elmar muigamisi, «omavaheline osadus on aga see, mis on oluline ja toob inimesed kokku,» lisab ta tõsiselt juurde.

Hea pärija
Elmar ja Helmi Reinsool on neli poega ja kaks tütart, 16 lapselast ja nüüdseks ka kaks lapselapselast. Aukartustäratav lähedaste ring. «Pereringis saame ikka kokku,» räägib Elmar. «Lapsed saavad alati tulla, lastelastega on juba keerulisem, kõigil on oma elu ja tegemised, kõige kaugem on otsaga Iirimaal. Aga kontakt ja omavaheline klapp on küll kõigiga hea, käime ikka palju läbi.»
«Mul on ka mantlipärija, poeg Rene, ja ta on hea pärija,» kinnitab Elmar. «Teadis juba kolmeaastaselt, et hakkab kirikuõpetajaks, aga siis oli tal probleem, kumba kogudust nendest valida, kus isa teenib,» ütleb Elmar muigamisi. «Vahepeal kadus see jutt ära. Aga siis tuli ühel suvel ja ütles mulle, et lähen nüüd UIsse õppima. See oli üllatus, sest meil omavahel sellest juttu polnud. See oli tema oma valik.»

Lai tööpõld
Mida arvab juubilar praegusest kirikuelust? «Meie häda on see,» ütleb Elmar, «et külad on tühjad. See maja on tühi, teine on tühi. Noored lähevad ära. Leeri ja ristimisele tulevad need, kelle juured on kohapeal, aga elavad ja tegutsevad nad ju mujal. See on vast maaelu kurvem külg praegu.»
Aga Elmaril ei ole kombeks, käed rüpes, pealt vaadata. «Kihelkonna koguduses käib arengukava tegemine ja misjonigrupi arendamine pandi mulle. Mõtlesin, et ei ütle ära ka.
Olen nüüd kodusid külastanud. Üksjagu on inimesi, kellel ei ole midagi kiriku vastu, aga kirikus ei käi. Käisin ja küsisin, kui teeks eakate grupi ja leeri. On põhjust inimesi kutsuda. Ei ole veel palju jõudnud, see on lai tööpõld. Kellel midagi kiriku vastu ei ole, sellel on vaja vaid üht tõuget, üht kutsumist.»
Järgmisel aastal saab Elmar Reinsool täis 40 aastat Saaremaal. «Mul oli korter Tallinnas, sain just kolmetoalise, töökoha lähedale. Peapiiskop tegi ettepaneku Saaremaale minna. Ma ei olnud elus Saaremaal käinud, saatis mind vaatama. See oli mul elus ka esimene lennukisõit. Saaremaal vaatasin, et siin on vaja tohutult tegutsema hakata. Ja sai tehtud ka.
Vaatan tänuliku pilguga kõigele. Ei ole iial kahetsenud, et kirikutööle ja Saaremaale tulin. Soov on, et läheks hästi edasi. Ja teeb rõõmu, et läheb ka!»
Katrin Keso-Vares

Teised temast
Rene Reinsoo, poeg:
Olen Jumalale tänulik, et olen Elmari ja Helmi lapseks sündinud. Alles hiljem olen mõistma hakanud, et see, mis lapsepõlves tundus nii loomulik, on olnud tegelikult suur õnn ja õnnistus. Isa leidis aega lastega mängimiseks, aga samas võttis ta juba varakult lapsi ka tööle kaasa. Elmar on läbi aastakümnete olnud väga julge pealehakkaja ning hea organiseerija. Mitmed Saaremaa kirikud on tema käe all kaunimaks saanud. Samas on Elmar väga sügavalt kündnud vaimulikul põllul.
Aime Haamer, Kärla koguduse liige:
Minu esmane kokkupuude juubilariga jääb 1980ndatesse. Olin üllatunud, et mis inimene Kärla kirikuõpetaja on, kui üks meie küla väga usklik naine ütles mulle, et küll on meie õpetaja kallis inimene. Ma muidugi kohe arvasin asja rahas olevat ja mõtlesin, et mis summasid ja mille eest tuleb siis õpetajale maksta.
Inimene ise oli väga heldinud seda rääkides ja lõpuks jõudiski kohale sõna «kallis» teine, palju parem tähendus. Jumal on Elmarit õnnistanud hea tervise ja erksa vaimuga.
Rõõmsameelne abikaasa Helmi on kaaslaseks ja toeks. Pere on kokkuhoidev ja igati abivalmis lahendama ka elu pahupoolt ja toetama häid ettevõtmisi, mis lähevad kohalikele inimestele korda ja toovad värve argiellu.

Anti Toplaan, abipraost:
Nooremate vaimulike jaoks on Elmar siinse vaimuliku töö järjepidevuse kandja. Vennastekoguduse tausta tõttu ei ole väheoluline see, et kiriku Issand on teda läkitanud paika, mille vaimsust on nimetatud liikumine pikalt kujundanud. Omal ajal ei olnud kindlasti kerge jätta maha oma ajalik töö ja elukoht Tallinnas ning asuda suure pere isana vaimulikule tööle mitte ainult piiritsooni, vaid mitmeski mõttes piirilähedastesse olukordadesse. Vaatamata keerulistele aegadele on tal õnnestunud kõigi raskustega hakkama saada ja võita mitte ainult koguduseliikmete poolehoidu.
Praostina oli ta nooremate kolleegide suhtes kannatlik. Sellesse perioodi jäi ka kiriku uue tõusu ja väga paljude ühiste ettevõtmiste teokssaamine. Hindan väga kõrgelt tema kutsumisest tulenevat valmisolekut aidata talituste või teenistuste läbiviimisel ka teisi kogudusi ja vaimulikke. Saaremaa erinevate konfessioonide esindajatele on temast viimastel aastatel kujunenud ühendaja, kes oma väsimatu vaimuga kõiki julgustab ja toetab.

Margus Mäemets, EEKBKL Kuressaare Siioni koguduse õpetaja:
Eriliselt kriipsutaksin alla Elmari alliansimeelsust suhtlemises erinevate konfessioonide vaimulike töötegijatega. Mõeldes eluaastatele paneb muidugi imestama tema väsimatus. Rõõm on sellest, et Elmaril on hea vaimulik mõju, eriti just seal, kus ta elab – oma kogukonna keskel.

Elmar Reinsoo
Sündinud 5. mail 1930 Tallinnas, üles kasvanud Nissi vallas Tabara külas.
1947. a Nissis toimunud usulises liikumises saadud säde on püsinud läbi aastakümnete.
Tallinna Autobussipargi bussijuht 1959–71.
Konsistooriumi korraldatud jutlustajate seminar 1968.
Õpingud Usuteaduse Instituudis.
Ordineeritud 15. juunil 1971, määratud Kihelkonna ja Kärla koguduse õpetajaks. Neid kogudusi teenis kuni emerituuri siirdumiseni 2001.
Hooldanud Saaremaa Jaani, Mustjala, Jämaja ja Anseküla kogudust.
Saarte praostkonna praost ja EELK kirikukogu liige 1986–2001.
Kodanikupäeva aumärk 2002.
Eesti Kirikute Nõukogu aastapreemia 2005.
1956. aastast abielus Helmi Reinsooga; peres 4 poega ja 2 tütart, 16 lapselast ja 2 lapselapselast.