Religiooniharidus – tasakaalu otsing usuvabaduse ja mitmekesisuse vahel

Tänastes Euroopa koolides on palju ühist – lapsed õpivad lugema, arvutama, loodusteadusi ja ajalugu. Kuidas on aga lugu religiooniga seotud teadmiste, oskuste ja hoiakute kujundamisega?

Selle artikliga algab artiklite sari, kus uuritakse, kuidas selline haridus on korraldatud erinevates Euroopa üldhariduskoolides. Artiklid valmisid Tartu Ülikooli usuteaduskonna kursuse „Religioon ja haridus” raames. Eri riikide koolisüsteemides leiame enamasti religioonile pühendatud aine, kuid selle kujunemise lugu, korraldus ja ka eesmärgid on riigiti vägagi erinevad.  

Euroopa kokkulepped ja suunised 

Viimase kahekümne aasta jooksul on sõlmitud mitmeid rahvusvahelisi kokkuleppeid ja sõnastatud juhiseid, mis aitavad riikidel kujundada usu ja maailmavaadete õpetamist. Religioonihariduse teemaga on tegelenud mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, eeskätt Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE).

Nende koostatud juhistes rõhutatakse, et demokraatlikus ühiskonnas on sallivus ja usuline kirjaoskus oluline osa üldisest haritusest. 

Peamised põhimõtted neis dokumentides:  

• Religioonidest tuleb õpetada erapooletult, tasakaalustatult ja faktipõhiselt.  
• Käsitletakse nii usundite ajalugu, sisemist mitmekesisust kui ka nende rolli tänapäeva maailmas. 
• Õpetus peab toetuma inimõigustele ja edendama vastastikust austust erinevate maailmavaadete vahel.  
• Peetakse oluliseks perekondade ootustega arvestamist ja religioossete ühenduste kaasamist õppekavade loomisel. 
• Õpetajatel peavad olema nii head ainealased teadmised kui ka pedagoogilised oskused. 

Kui ajalooliselt on religioonialast haridust põhjendatud eelkõige usuliste argumentidega, siis üha enam rõhutatakse, et see aine ühelt poolt aitab kaasa inimese enda mõtestamisele, teisalt panustab see ühiskonna harmoonilisele toimimisele. Religiooniharidust nähakse ka vahendina, mis aitab inimestel paremini koos elada ja ühiskonda lõimuda. 

Vaatamata neile kokkulepetele on religioonihariduse lahendused riigiti väga erinevad. Eristatakse kahte põhimudelit: konfessionaalne usuõpetus ja mittekonfessionaalne usundiõpetus. 

Konfessionaalne lähenemine 

Konfessionaalne ehk usupõhine õpetus keskendub tavaliselt ühe religiooni õpetamisele, seda antakse sarnase usulise taustaga lastele. Sellist lähenemist kasutavad paljud Kesk- ja Lõuna-Euroopa riigid, näiteks Austria, Poola ja Horvaatia. Konfessionaalne usuõpetus võimaldab minna süvitsi usuga, mida seda õppivate laste perekonnad peavad omaks.

Aines õpitakse tundma selle usu ajalugu, tüvitekste, õpetusi, rituaalide tähendusi ja avaldumisvorme, eluviisi. Üha enam õpitakse usuõpetuses tundma ka teisi religioone, aga seda palju väiksemas mahus võrreldes nende oma religiooniga.  

Konfessionaalse usuõpetuse puhul tagatakse usuvabadus aine vabatahtlikkusega. Üks variant selleks on ainest loobumise võimaluse pakkumine. Kuna aine on ajalooliselt õppekavades olnud, siis enamasti peavad omapoolset initsiatiivi üles näitama need, kes ainest loobuvad. Samas peavad koolid tagama, et lapsed, kes aines ei osale, poleks järelevalveta aega surnuks löömas, vaid neil oleks mõtestatud tegevus.

Konfessionaalse usuõpetuse tunnist loobumise teiseks võimaluseks on alternatiivse aine pakkumine, enamasti on alternatiiviks sekulaarne eetika, nagu see on näiteks Leedus. Kuid see ei ole ainus võimalus, näiteks Hispaanias on usuõpetuse asemel võimalus õppida ainet atención educativa. See on ülekantavate oskuste tund, kus õpitakse erinevaid õppimise strateegiaid. 

Mõnedes riikides saavad õpilased valida mitme alternatiivse usuõpetuse vahel. See tähendab, et ajalooliselt enam levinud religiooni usuõpetuse kõrval saavad ka väiksemad usulised ühendused pakkuda oma usuõpetust. Seeläbi tagatakse eri gruppide võrdne kohtlemine, suureneb nende usukogukondade kaasatus ühiskonda ja vähendatakse radikaliseerumise riski. Pakutavate valikute hulk erineb riigiti.

Näiteks Austrias on ametlikult kinnitatud 16 usuõpetuse ainekava, mille seas 12 kristliku konfessiooni, aga lisaks ka aleviidi, islami, juudi ja budismi usuõpetuse ainekava. Soomes on ajalooliselt pikalt olnud luteri- ja õigeusu õpetus, kuid tänaseks on sellele lisandunud veel sekulaarne eetika ja kaheksa erinevat usuõpetust.  

Siiski, konfessionaalne usuõpetus ei tähenda alati seda, et tunnis käivad sama konfessiooni esindajad. Sageli tähendab see teatud kompromissi. Näiteks Lätis, kus usuõpetus on koolipäeva lõpus toimuv ringitund huvilistele, on aine oma loomult oikumeeniline.

See tähendab, et pärast tundide lõppu õpivad ainest huvitatud eri kristlike konfessioonide õpilased üheskoos piiblilugusid ning kristliku eetika ja väärtuste aluseid. Soomes õpivad luterlased ja õigeusklikud küll oma konfessioonist lähtuvalt, kuid näiteks islami usuõpetuses on koos šiiidi, sunniidi ja aleviidi islami taustaga lapsed, kuigi nende islami harude õpetustes ja tavades on erinevusi ning vahel ollakse isegi vaenujalal. 

Mittekonfessionaalne lähenemine 

Konfessionaalse usuõpetuse kõrval leiame aga üha enamates Euroopa riikides mittekonfessionaalset usundiõpetust, mis on enamasti kõigile kohustuslik aine. Kõik õpilased, olenemata oma maailmavaatelisest taustast, õpivad koos erinevate religioonide ja usundite põhitõdesid. Sellise aine puhul on religioonide tasakaalustatud ja neutraalne esitus eriti oluline. Aine eesmärk ei ole ühte või teist maailmavaadet õpetada kui õiget, vaid õpetada kriitilist mõtlemist ja kultuuridevahelist dialoogi.  

Selline lähenemine on levinud Põhjamaades ja mitmes Lääne-Euroopa riigis. Ka Eesti riiklikus õppekavas valikainena kirjeldatud aine usundiõpetus on mittekonfessionaalne. See õpetab mõistma erinevaid maailmavaateid ja religioone ning nende kultuurilist ja ajaloolist tähendust. 

Euroopas leidub ka riike, kus religiooni jaoks pole eraldi õppeainet. Kõige varem kadus koolidest selline aine Prantsusmaal, kuna riik juba 19. sajandi lõpus hakkas rõhutama riigi ja kiriku lahusese (laïcité) printsiipi. Siiski, see ei tähenda, et religioone sealses kooliprogrammis ei käsitleta. Oluliselt suurem tähelepanu usuliste faktide õpetamisele tekkis pärast Régis Debray’ raportit (2002), mis tõi esile religioosse kirjaoskuse puudujäägid Prantsuse koolides ja selle mõju noorte toimetulekule ning demokraatia toimimisele, sh laïcité printsiibi elluviimisele.

Debray rõhutas, et teadmatusel põhinev laïcité ei ole jätkusuutlik, pakkudes selle asemel teadlikkusel ja mõistmisel põhinevat käsitlust. Raport viis õppekavade ja õppematerjalide kriitilise ülevaatamiseni ning religiooniteemade laialdasema lisamiseni eri õppeainetesse. Euroopa haridusvõrgustiku Eurydice andmetel õpitakse Prantsusmaal, kus eraldi religiooniõpetuse ainet pole, kohustusliku hariduse jooksul religiooni kokku umbes 360 akadeemilist tundi. 

Need erinevused näitavad, et ühest universaalset mudelit Euroopas ei ole, vaid iga riik otsib oma tasakaalu usuvabaduse, pluralismi ja demokraatia vahel. 

Tulevikuväljavaated 

Religiooniharidus Euroopas on justkui peegel ühiskonna väärtuste, aga ka pingete ja suundumuste kohta. Euroopas näib religiooniharidus liikuvat üha mittekonfessionaalsema ja pluralistlikuma suuna poole. Ühiskondade sekulariseerumine ja kultuuriline mitmekesisus sunnivad riike otsima uusi viise, kuidas käsitleda religioone mitte usu, vaid teadmise ja dialoogi tasandil.

Kõik Euroopa riigid otsivad lähenemisi, kuidas kasvatada põlvkonda, kes mõistab usulist mitmekesisust ja suhtub erinevustesse austuse ning arusaamisega. Järgmiste nädalate artiklites saab lugeja põhjalikuma sissevaate, kuidas eri riigid on korraldanud usualast haridust, millised on nende edulood ja murekohad. 

Olga Schihalejev

religioonipedagoogika kaasprofessor

Artiklis kasutatud materjalid:  

Debray, Regis. 2002. L’Enseignement du fait religieux dans l’école laïque: rapport au ministre de l’Education nationale. Paris: Ministère de l’éducation nationale. 

EFTRE. Euroopa religiooniõpetajate liidu  koduleht. https://eftre.net/re-in-member-countries/ 

[Eurydice] European Commission: European Education and Culture Executive Agency. 2025.  Recommended annual instruction time in full-time compulsory education in Europe 2024/2025. Publications Office of the European Union. Saadaval:  https://data.europa.eu/doi/10.2797/1556974 

Jackson, Robert. 2014. Signposts: Policy and Practice for Teaching about Religions and Non-Religious Worldviews in Intercultural Education. Euroopa Nõukogu. Saadaval: https://wergelandcentre.org/resources/signposts/   

• Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) soovitus 1202 „Religioossest tolerantsusest ja demokraatlikust ühiskonnast” (1993) 
• ENPA soovitus 1396 „Religioon ja demokraatia” (1999)   
• Euroopa riikide haridusministrite Ateena deklaratsioon „Kultuuridevaheline haridus: toimetulek mitmekesisusega ja demokraatia tugevdamine” (2003)  
• ENPA soovitus 1720 „Haridus ja religioon” (2005)  
• Euroopa riikide kultuuriministrite deklaratsioon „Kultuuridevahelise dialoogi arendamise strateegia” ehk nn Faro deklaratsioon (2005) 
• Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE). „Toledo põhimõtted religioonide ja uskude õpetamiseks üldhariduskoolides“ (2007) 
• EN Ministrite Komitee soovitus religioossete ja mittereligioossete veendumuste õpetamiseks kultuuridevahelise õpetamise raames CM/Rec(2008)12   
• EN välisministrite “Valge paber kultuuridevahelisest dialoogist” (2008)