Elu edendades ja minevikku mäletades

Esku kabel Lahemaa metsade rüpes saab jaanipäevaks peale Aseri kivist katuse. OÜ Rändmeister lõi pühakoda restaureeriva sihtasutusega käed 8. märtsil. Esialgu planeeriti katuse valmimiseks maikuu lõpp. Nagu ikka vanade asjadega: asud ühte tööd tegema, tuleb kõrvalt neid robinal juurde.
Sihtasutus Esku Kabel on töötanud aasta jagu päevi. Seni valla bilansis peremehetu varana arvel olnud kabel tagastati Haljala kogudusele jaanuaris. Sihtasutuse juhatuse esimeheks on Vello Väinsalu, nõukogu tööd juhib Margit Nirgi.
«Et Vello Väinsalul on huvi vaimse pärandi säilimise vastu – see on see, mis mulle rõõmu valmistab ja mille nimel me koostööd teeme,» annab Haljala koguduse õpetaja Margit Nirgi hinnangu. «Eestimaal ju igal pool midagi tehakse ja keegi veab ees,» on Vello Väinsalu, Vihula valla volikogu esimees, tagasihoidlik.

Laske lastel tulla
Silmapaistvaim Sagadi mõisnike hulgas Paul Alexander Eduard von Fock lasi metsade keskele ehitada Esku kabeli (1845), võisteldes Palmse mõisahärra Pahleniga, kes oli paar aastat varem valmis saanud Ilumäe kabeli (1843).
Kaks korda kuus Eskus jumalateenistusi pidava Margit Nirgi meelest on kabeli suurimaks väärtuseks Müncheni kunstniku Kochi altarimaal «Laske lapsukesed minu juurde tulla» (1845), mis on temaatikalt ainulaadne kogu Eesti kirikukunstis. «Näen selle Haljala laste ristimiseks ilusa koha olevat. See on mulle nii meeltmööda ja mul on endal siin nii hea olla. Olen siin ristinud oma õelapse. Suvel oli ilus suur leer – kaheksa inimest.» Haljala koguduse kohta, kus oli eelmisel aastal alla 50 liikmesannetaja, on see suur arv.
Kabeli ja seda ümbritseva kalmistu eest on hoolitsenud kohapeal elav Pille Rauba ja õpetaja on tema tööga rahul. Kabel kui valla kirjades olev «peremehetu vara» kippus käest minema. «Ilmalik surnumatja tegi sealt matuseid. Ja inimesed on mulle rääkinud, et on absurdseid asju juhtunud,» ütleb Margit Nirgi, kellele Haljala kirikukihelkonna piiresse jääva kabeli seisukord tegi tõsist muret.
Esku piirkonnas tuleb koguduse teenimises ette võtta muudatusi ja kabel tuleb taotleda Vihula vallalt kogudusele – sellised olid tema mõtted. Ja nagu ikka, kui oled saatnud palved olukorra lahendamiseks välja, jääb oodata vaid vastuseid.
«Siis helistas mulle eelmise aasta talvel üks mees ja ütles, et tema on Väinsalu ja millal võiks kokku saada,» räägib Margit Nirgi kummalisest telefonikõnest. «Saime Haljalas kokku. Rääkisin oma plaanidest.»
Asjad hakkasid liikuma, pandi alus sihtasutusele, kes hakkab tegelema kabeli restaureerimise ning surnuaia ja ümbruse korrashoiuga. Lisaks neile kahele on veel üks inimene, kes kabeli pärast muret tundnud. See on kunstnik Leila Pärtelpoeg, kes on seotud Sagadi mõisaga, teinud seal sisekujunduse. Kolmekesi koos käidi konsistooriumis oma tegevusplaanidest kõnelemas.

Katusest põrandani
«Katusega alustasime ja põrandaga lõpetame,» ütleb Vello Väinsalu tööde ulatust kommenteerides. «Paarkümmend aastat tagasi vahetatud katus oli väga halvas olukorras, jooksis läbi, äärmine laetala läks vahetusse, kõigi sarikate otsad ja müürilatt tuli suures osas välja vahetada. Kõik see tegi tööde mahu suuremaks. Siseruumi korrastamine on plaanis teises etapis, sest praegu ei ole veel projektigi selleks tellitud. Sisetööd ja välisfassaadi uuendamine jäävad järgmisse aastasse. Mõelda tuleb ka torni peale.»
Vello Väinsalu tahab, et tööd väljas võiksid õige pea jätkuda, siis ei pea tellinguid maha võtma. «Aga kui ilmneb, et projekti tegemine jääb venima, siis tuleb tellingud ära võtta, muidu need pritsivad vett seintele ja rikuvad veel rohkem.»
See osa põrandast, mis on paeplaatidest, on korras. Rõdu all on ilmselt kohapeal valatud keraamilistest plaatidest põrand, mis on läbisadanud veest murenenud. «Ja üks «seenelkäik» tuleb korraldada,» ütleb Vello Väinsalu muheledes, pidades silmas seinu, mis tuleb enne viimistlemist ja värvimist läbi uurida.
Remonditöödeks pole sihtasutus riigilt raha saanud. Tööde stardiraha on tulnud annetustest. Äsja on tulnud hea uudis. Nimelt on PRIA läbi piirkonna elu edendamise meetme eraldanud 700 000 krooni, millega kaetakse katusega seotud kulud. Vello Väinsalu usub, et head inimesed ja raha pole ilmast otsa saanud ja nad suudavad kabeli korda teha.
Kabel säilitab oma funktsioonid: jumalateenistused, talitused, surnute ärasaatmine, kontserdid, laulatused, ristimised. «Spaad siia ei tule,» ütleb Margit Nirgi naerdes. «Elav remonditegevus näitab, et siin ei oodata lõppu.»
Margit Nirgi näeb kabelis, mis asub küll eemal suurtest teedest ja kuhu on keeruline tulla, sest bussiliikluski puudub, uut hingamist. «Anname inimestele võimaluse viibida kabelis, seal üksinda palvetada; korraldada kontsert-jumalateenistusi. Mul on unistus, et siin võiks olla väljas mingi kultuurilooline ekspositsioon ümbruskonnast, ka Esku koolist, sest meie kohus on väärtustada paikkonnas olnud hariduselu, kooli ja kiriku koosmeelt.»

Esiisade pärand
Vello Väinsalu mõtleb suurelt ja soovib, et tööd saaksid tehtud hästi. Kui oled paigaga seotud esivanemate kaudu mitu inimpõlve, ei ole see teisiti mõeldavgi.
«Minu vanaisa vanaisa Juhan oli siin esimene köster, kui kabel 1845. aastal sisse pühitseti, ja tema poeg Gustav oli järgmine köster. Minu vanavanaisa Gustav oli siin ametis kuni 1947. aastani. Vanaisa Hans kolis juba 1927. a perega Koolimäele,» selgitab Vello Väinsalu. (Kuni nimede eestistamiseni oli perekonnanimeks Veinman – toim.) Sada kaks aastat pidas perekonna meesliin Eskus järjest köstri ametit. Et piirkond kuulus Haljala kihelkonda, jäi seejärel Esku sealse õpetaja teenida. Köster oli kooliga seotud kuni 1919. aastani, mil kool Koolimäele üle viidi. 
Vello Väinsalu, kes viimaste kohalike valimistega volikogusse valiti ja edasi esimeheks, lükkab ümber arvamuse, nagu oleks kogu tema viimase aja elu olnud täpselt kavandatud ja plaanitud, et «aastal 2009 stardin siit mingi suure projektiga: kabel, volikogu, riigikogu, mis iganes». Kõigepealt anti talle südamesse Esku kabeli korrastamine ja siis tuli mõte kohalikus omavalitsuses kaasa lüüa. «Kutsuti kandideerima. Eks ikka neid kutsutakse, kes silma on hakanud.»
Vihula vallas on 2000 registreeritud elanikku. Paljud on paigaga seotud rohkem suvekodu kaudu või need, kes siit pärit või kelle vanemad siit pärit. Asustus on vallas, mille piirid kulgevad Eru lahest Kunda linnani ja lõunas pea Haljalani välja, suhteliselt hõre. «Kui Võsul, Käsmus ja Võsuperal on inimeste kontsentratsioon suurem, siis ülejäänud ala on suhteliselt inimtühi,» selgitab volikogu esimees. «Esku jääb Tepelvälja külla, kus on 4–5 majapidamist. Aga inimesed on seotud kas või kalmistu kaudu. Eestlastel on ju komme käia oma esivanemate haudadel.»

Kutse konverentsile
«Katuse kordategemisest ei piisa kogukonna elu edendamiseks,» ütleb Margit Nirgi. «Ma näen siin kultuurilist ühistala, kokkukuuluvust just nende koolmeistrite pärast, kes on siin olnud ka jutlustajad ja orelimängijad, kes on Esku haridus- ja kirikuelu palju aastakümneid enda käes hoidnud ja säilitanud ja mille pärast me võime siia kabelisse veel tänapäeval tulla.»
Kokkupuutepunkt paikkonnas on koguduse ja kiriku ajalugu. «Haljala kirikukihelkond võib õnnelik olla, et siin on suurt rõhku pandud kooliharidusele,» ütleb kirikuõpetaja Nirgi.
18. septembril on Haljala kogudusel plaanis pidada Sagadi mõisas konverents, kus koguduse ajaloo kõrval meenutatakse ka Väinsalude/Veinmanite perest pärit köstreid-koolmeistreid ja teisi siin sündinud-elanud, haridusega seotud isikuid. «Järgmise aasta sügiseks saame ehk kogu kabeli korda,» lisab Vello Väinsalu.
Sirje Semm

Esku kabel
Ehitatud 1845. aastal Sagadi mõisniku von Focki poolt.
Lihtsa sisustusega: puidust lagi ja paeplaatidest põrand.
Orel on ehitatud 1879. aastal Gustav Normanni poolt.
Altarimaali «Laske lapsukesed minu juurde tulla» (fotol) on teinud 1845. aastal I. C. Koch.