Siin me seisame – palvetava ja teeniva kiriku vastutus

Austatud konverentsil osalejad, külalised ja kaasvaimulikud! Armsad õed ja vennad!

Tänusõnad senisele juhatusele

Alustan tänusõnadega senisele vaimulike konverentsi juhatusele, kes on suurepäraselt valmistanud ette seekordse konverentsi ning kandnud väärikalt konverentside korraldamise vastutust lõppenud nelja-aastase perioodi jooksul.

Aktiivne osalus on parim tunnustus, sest kinnitab, et nähtamatu töö on kandnud vilja. Meie vaimulike konverents ei ole pelgalt aastane kohustuslik kogunemine, vaid see on osaduse ja ka vaimulike orientiiride seadmise aeg. Siin vaatame vaimulikkonnana justkui peeglisse – mitte selleks, et ennast liigselt analüüsida, vaid selleks, et küsida, kuhu me kirikuna teel oleme, kuidas meie inimestel läheb ja kas meie endi süda püsib Issanda ees avatud.

Seepärast tänan juhatust südamest ning tänan ka teid kõiki, kes olete tulnud ja aktiivselt osalenud. Olen saanud kinnituse, et teie kõigi kohalolek ei ole olnud ainult füüsiline, vaid sisuline. Te olete kuulanud ja kaasa mõelnud, aruteludesse panustanud ning mis peamine, te olete jaganud teiste oma kaasvaimulikega oma aega ja tähelepanu.

Siin me seisame …

Seekordse vaimulike konverentsi teema juhatab meid tagasi reformatsiooni algusaegadesse ning ühe lause juurde, mis on kujundanud mitte ainult luterliku identiteedi, vaid omal moel kogu lääne kristliku südametunnistuse arusaama. See on Martin Lutherile omistatud lause, mille ta olevat lausunud Wormsi riigipäeval 1521. aastal, seistes keisri ja kirikuvõimu ees ning keeldudes oma õpetusest taganemast: „Siin ma seisan, ja teisiti ma ei saa. Jumal aidaku mind. Aamen.“

Ajaloolased võivad vaielda selle üle, kas Luther need sõnad just täpselt nii välja ütles, kuid kiriku jaoks ei ole see lause oluline stenogrammina, vaid tunnistusena. „Siin ma seisan“ ei ole ainult reformatsiooniaegne loosung, vaid küsimus, mis kõlab ka täna – küsimus igale vaimulikule, igale kogudusele ja kogu kirikule tervikuna: Kus me seisame, mille eest me seisame ja kelle kõrval me seisame?

Palvetav kirik

Üks lause, mida hiljuti lugesin pühalt Siluanilt, kõlab: „Maailmas ei ole midagi, mis oleks nii raske kui palvetamine.“ Nii kummaline kui see ka pole, kõlab see lause täpselt nii, nagu me oma kogemuses sageli tunneme – palve justkui peaks olema kõige lihtsam ja loomulikum tegevus, mida me kristlastena igapäevaselt praktiseerime.

Paraku osutub palvetamine sageli selleks ettevõtmiseks, mida me pidevalt edasi lükkame. Kuna palvetades ei tee inimene midagi „praktilist“ ja „kasulikku“, siis kiputakse kõik muud kasulikud asjad panema prioriteetsuses ettepoole kui palvetamine. See tähendab, et palved jäävadki lõpuks palvetamata. Kui kirik ja kristlased enam ei palveta, siis kes seda meie asemel tegema hakkab?

Ma ei ole kindlasti palvetaja eeskuju, kuid jagan siinjuures üht oma palvetamiskogemust. Kõige sagedamini palvetan ma kõige suurema kiiruse keskel Jeesuspalvet: Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu peale. Ühe Jeesuspalve palvetamine kestab viis sekundit. Hämmastav, kui palju saab ühe viiesekundilise palvega ära öeldud. Esmalt on Jeesuspalve usutunnistus. Palvetaja tunnistab ju, et Jeesus on Issand, Jeesus on Kristus, Jeesus on Jumala Poeg.

Lisaks asetab palvetaja ennast või, kellegi teise peale mõeldes, kellegi teise Jumala armu alla, öeldes: heida armu. Rääkides luterlikust identiteedist on tegelikult omamoodi silmiavav, et Jeesuspalve on üks kõige luterlikum palve üldse, sest selles on ühendatud sola Scriptura, solus Christus, sola gratia ja sola fide. Selle peale saab vaid hüüatada: soli Deo gloria.

Teeniv ja hooliv kirik

Meie kiriku suurim potentsiaal ei ole tegelikult ainult pühapäevases jumalateenistuses, kuigi on meie vaimuliku elu kese. Potentsiaaliks on hoopis kõik muud päevad esmaspäevast laupäevani, mil elame ja tegutseme maailmas, kohtume inimestega, vastame telefonile, kirjutame sõnumeid ja kirju, külastame kodusid, istume haiglavoodite serval, juhime koosolekuid, kuulame ja vahel ka vaikime. Teisisõnu, oleme koos teistega.

Aeg on see, mida saame ligimesele pakkuda. Üks kõige väärtuslikumaid armastusetegusid on pakkuda aega oma pereliikmetele, töökaaslastele või tänaval ja koguduses inimestega kohtudes. Jumalal on alati meie jaoks aega – Tema on valmis kuulama meie palveid kogu aeg. Kas meil on aega üksteise jaoks?

Meie kiriku nähtavus ei teki ainult kirikuuste avatuna hoidmisest, vaid see tekib meie kohalolust inimeste elu argistes olukordades, kus nad ei oota jutlust, vaid ootavad, et keegi oleks päriselt kohal. Ja kui oleme kohal, siis ei ole meie roll alati mitte rääkida, vaid hoopis kuulata. Ma olen veendunud, et nii mõnigi kord on selline kohalolu ise vastus inimese ootustele. Nii saab sellest kohalolust kõige võimsam jutlus.

Ja kui ma mõtlen meie teoloogilise arutelu jätkumisele ning nendele teemadele, mis seisavad ees sel ja järgmistel aastatel, tuleks ehk arutelu korraldada osaliselt nõnda, et kuulame kõigepealt inimesi, keda need teemad vahetult puudutavad. Mõelge ise, mida võiksime kuulda, kui arutame soolisuse ja seksuaalsuse küsimusi. Mida kuuleme, kui teemaks on elu pühaduse, elu alguse ja elu lõpuga seotud küsimused? Seega, me mitte esmalt ei räägi, vaid kuulame … Mida me kuuleme inimesi ütlemas? Ja mida kõneleb meile siis Püha Vaim?

Meil on vahel ka üks väga iseloomulik mure – me muretseme selle pärast, et inimesed usuksid õigesti. Me muretseme selle pärast rohkem kui selle pärast, et nad üldse usuksid. Kuid ometi peaks järjekord olema vastupidine. Esmalt see, et inimene üldse julgeb küsida, et ta üldse julgeb kirikuuksele läheneda ja sealt arglikult sisse astuda. Et ta üldse julgeb öelda: „Aita mind mu uskmatuses!” (Mk 9:24). Et inimene üldse pöörab pilgu Jumala poole ja sõnastab oma esimese palve. Esmalt usu tärkamine ja alles siis kasvamine, küpsemine, süvenemine ning alles pikkamööda kujunev õpetuslik selgus. See kõik vajab aega.

Jeesus annab inimesele aega. Jeesus ei tühista inimest selle eest, et tal on küsimusi, et ta eksib, et ta komistab, et ta ei oska astuda kohe õigele teele. Jeesus annab aega, sest Jeesus teab, et süda ei muutu käsu peale, vaid süda muutub armastuse mõjul. Ja siin tõstatub meid teravalt puudutav küsimus: kas meie anname inimestele aega või tahame inimestele jagada ainult kiireid hinnanguid? Kas meie lubame inimestel usuliselt kasvada või tahame näha kohe valmis ja usus küpset ristiinimest?

Kõige sellega kaasneb ka küsimus kiriku pastoraalset vastutusest. Meil on vaja seada piire ja hoida korda, meil on ka vaja hoida õpetuslikku selgust ja usulist distsipliini. Kuid need piirid ja kord ei tohi moonduda käärideks, millega lõikame inimese ära Jumala armu ligiolust. Meie ei muuda inimest. Jeesus muudab. Aga me saame muuta iseennast, oma suhtumist, oma hoiakuid, oma sõnakasutust ja ka oma valmisolekut kuulata.

Mulle meeldib kujund Kristusest kui Päikesest ja kirikust kui Kuust. Kuu ei ole iseseisev valguseallikas, ta ei tooda ise valgust. Kuu peegeldab päikesevalgust. Kui Kuu hakkab arvama, et ta on ise Päike, ning ta ei vaja enam päris Päikest, siis muutub Kuu pimedaks. Meie kiriku ülesanne on peegeldada Kristust ühiskonnas kõigile – mitte ainult neile, kes juba usuvad, vaid ka neile, kes otsivad, ja ka neile, kes eitavad, sest ka eitaja vajab armu ja tõde.

Siin tekib ka üks valus, aga vajalik küsimus: kas meid endid kiriku esindajate ja vaimulikena tuntakse omavahelisest ligimesearmastusest või vastastikusest kemplemisest? Kas inimesed, kes meid kõrvalt vaatavad, tunnetavad, et kiriku sisemuses on küll eriarvamusi, ent seal on ka usaldus ja austus, või jääb neile mulje, et kirik elab pidevas pinges, kus väikesed erimeelsused paisuvad suurteks lõhedeks?

Kui me võimendame negatiivset ja tühistame positiivset, ning kui me neid protsesse ise ühiselt ei suuna, siis teevad seda meie eest need, kes ei taha kirikule head või kes lihtsalt ei oska armastada. Kirik peaks olema paik, kus me harjutame teistsugust vaadet: märkame head, tunnustame head, ütleme üksteisele häid asju, ja samas ei lase negatiivsel kasvada suuremaks, kui ta tegelikult on. See on arutelukultuuri küsimus.

Noored kirikus

Kui kõige selle peale küsivad näiteks noored: „Miks meil on vaja kirikut?“, siis see küsimus ei ole kindlasti pahatahtlik, vaid läbinisti aus. Me peame mõtlema, kuidas me sellele küsimusele neile arusaadavalt vastame. Ma ise arvan, et noorte küsimus ei ole ainult „Miks meil on vaja kirikut?“, vaid pigem „Kas kirik vajab meid?“. Noored, nagu ka kõik teised, otsivad kirikust oma elule tähendust. Nad soovivad näha ja kogeda, et kirik ei ole ainult minevikumälu hoidja, vaid elav osadus Jumala ja ligimesega tänases päevas.

Noorte roll ja vastutus ei sünni sellest, et me teeme neile ühe õhtu või ühe ürituse, vaid sünnib sellest, et me anname neile päris ülesanded ja usaldame neid. Meie julgus luua neile tegutsemisruum kirikus tähendab ka meie valmisolekut taluda seda, et noored teevad asju teistmoodi, räägivad teistmoodi, küsivad teistmoodi ja mõnikord eksivad ka teistmoodi. Aga kui me ei kannata välja noorte kasvuvalu, ei saa me ka kunagi osa noorte kasvamisest usus, sest nad jõuavad enne kirikust lahkuda.

Noored peavad saama kogeda, et kirik ei ole ainult koht, kus neile öeldakse, mida teha, vaid koht, kus neid kuulatakse, kus nende küsimused on lubatud ja kus nende elu ei ole kõrvaline, vaid osa koguduse ühisest elust. Ning see tähendab, et noorte jaoks peab kirik olema koht, kus nad saavad kogeda ka seda, et usk ei ole ainult õpetuslik tõdemus, vaid usk on elu, mis kannab ka siis, kui päevad on täis noorusega kaasnevat segadust.

Minu sooviks on, et käesoleva aasta septembris toimuvale teisele EELK Noortekogule saadaksid oma noore delegaadi kõik meie kogudused. Andke noortele võimalus kohata kirikus teisi omasuguseid ning kogeda omavahelist osadust.

Ilmikud kirikus

Kui ma mõtlen olukorrale kirikus, siis üks teema, mida tahan rõhutada, on ilmikute koht ja roll kirikus. Piiskopkondade loomine ja piiskopkondade sinodite korraldamine kaasas ja elavdas ilmikute tegevust kirikus ning see on olnud üks viimaste aastate rõõmustavamaid kogemusi. Kui anda inimestele võimalus, tekitada neile ruum ja luua struktuuris selleks koht, tulevad inimesed rõõmuga kaasa. Seepärast on väga oluline üha enam kaasata ilmikuid läbimõeldult ning jätta vähem ruumi juhuslikkusele.

Peame ka vastama parema planeerimise jaoks küsimusele, kas me kaasame ilmikuid ainult siis, kui meil on vaja abi, või kaasame ilmikuid sellepärast, et kirik ise on Kristuse ihu, kus igal liikmel on oma and ja ülesanne. Ilmikud ei aita meid, vaimulikke, vaid meil kõigil on võrdne osa ja üldpreesterlik roll Kristuse kirikus.

Kui näiteks kriiside tulles ootame, et ilmikud hakkaksid vaimulike puudumisel palvuseid ja sõnajumalateenistusi pidama, siis miks me ei kaasa neid juba täna? Meil on arvukalt kogudusi, kus mitmel pühapäeval kuus ei toimu jumalateenistusi, sest vaimulikku pole kohal. Valus ja silmiavav diagnoos sellele olukorrale on see, et me oleme jätkuvalt pigem vaimulikele keskendunud kirik, mitte kogudusele keskendunud kirik. Kui vaimulikku ei ole, ei tähenda see, et ka kogudust pole.

Aga kas me oskame ja julgeme oma kaastöölisi koguduses usaldada? Me oleme viimaste aastakümnetega harjutanud ennast praktikaga, et kui vaimulik ei saa olla kohal, siis jääbki kogudus ilma Jumala sõna ja palveta. Me peaksime tõsiselt mõtlema selle peale, sealjuures konsistooriumis, kuidas saaksid ilmikud – hästi ette valmistatult ja oma vaimuliku õnnistusel – kanda suuremat vastutust, et juhatada palvust, lugeda pühakirja, hoida koguduses osadust.

Ilmikute aktiivsem kaasamine ei vähenda vaimuliku ameti kaalu, vaid toetab koguduse elujõudu. See on kasvavate koguduste kogemus. Vaimulik amet jääb oma sakramentaalse ja õpetusliku vastutusega, ent me peaksime pöörama tagasi olukorra, kus kogudus on taandatud publikuks.

Lõppenud Nikaia usutunnistuse juubeliaastal kasutati ka meie kirikutes pisut rohkem Nikaia usutunnistust. Apostliku usutunnistuse „Mina usun“ asendus neil kordadel Nikaia usutunnistuse „Meie usume“ avasõnadega. Nikaia usutunnistus tuletab meelde, et usk ei ole ainult minu privaatne sisemine veendumus, vaid usk on osadus ja pärand, mida oleme vastu võtnud eelkäijatelt ja jagame oma järeltulijatele. Me oleme osa kristlikust pärandist, mida jätkame – me usume nii, nagu usuvad teised kristlased praegu, usume nii, nagu usuti enne meid, ja nii, nagu usutakse ka pärast meid.

See tähendab ka seda, et koguduse tugevus ei seisne ainult ühes vaimulikus, vaid ühises, meie-usus. Siin ongi meie kui vaimulike ülesanne – kasvatada ja süvendada teadlikult kogudustes seda meie-tunnet, kus inimesed ei tule kirikusse ainult „tarbima“, vaid tulevad kirikusse ühiselt „kuuluma“. Kui meil õnnestub ilmikutele anda rohkem ruumi ja vastutust, siis võib juhtuda midagi väga head ja ilusat: kogudus ei muutu mitte ainult paremini toimivaks, vaid kogudus muutub ka vaimulikult küpsemaks. Koguduse vastutus kasvatab, usaldus kasvatab, ja see, kui inimene saab vaimulikult teenida, süvendab ka tema isiklikku usku.

Peagi saadab EELK juhatuseesimeeste konverents koguduste juhatuse liikmetele välja küsitluse, mille abil loodetakse muuta koguduste ilmikjuhte koondav konverents tulevikus sisukamaks ja paremini organiseerituks, selleks et sellest võiks saada vaimulike konverentsi eeskujul meie kiriku struktuuri loomulik osa. Palun, et jagate seda küsitlust oma koguduse juhatuse liikmetega ning ka võimaldate sügisel toimuval konverentsil oma juhatuse esindajatel osaleda.

Maailm muutub meie silme all

Oma ettekande lõpus hüppan Eestimaalt globaalsele tasandile. Ajastu, milles me kirikuna oma missiooni täitma peame, on väga vastuoluline. Maailm muutub meie silme all. Me elame maailmas, kus ühel ja samal ajal kuulutatakse inimõigusi ning räägitakse ära võetavatest territooriumidest; kus räägitakse rahvusvahelisest õigusest ning samal ajal nihutatakse selle piire jõu ja tehingute keeles. Me elame maailmas, kus tehnoloogia annab enneolematu võime suhelda, kuid inimestega on enneolematult lihtne manipuleerida.

Ukraina sõja jätkumise või lõpetamise muudab üha keerulisemaks ja rahu saavutamise hapramaks Ameerika Ühendriikide ettearvamatu käitumine. Väikeste riikide püsimajäämise seisukohast on oluline, et kõik riigid peavad kinni kokkulepetest, reeglitest ja lepingutest. Venemaa president Putin ei hooli reeglitest – seda me teame. Hirmutav on aga tõdeda, et sarnast käitumismustrit on hakanud praktiseerima ka Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, kes on viimastel nädalatel sidunud oma poliitilised sammud otseselt Gröönimaa Ameerika omaks saamise küsimusega.

Kui Trump esimest korda oma huvi Gröönimaa vastu avalikult välja näitas, tundus see paljudele parimal juhul halva naljana. Täna on see teema jõudnud tasemele, kus naljast on saanud surve, ja surve võib saada jõuks. Tehingupõhises maailmas valitseb tugevama jõud ja võidavad need, kes muudavad ka väärtused kaubeldavaks. Gröönimaaga toimuv saab olema väärtuste test.

Väga kõnekas on, mida on öelnud Gröönimaa luterlik piiskop Paneeraq Siegstad Munk: „See on inimõiguste, väärikuse ning rahvusvaheliste seaduste ja lepingute austamise küsimus. Me oleme väike rahvas, aga me pole nähtamatud. Meie tulevik ei ole midagi, mida üle meie peade otsustatakse. Meil on keel, kultuur, esivanemad, lapsed ja tulevik, mis on seotud selle paigaga. Me oleme inimesed, mitte omand. Gröönimaa ei ole maa, mida saab osta. See on meie kodu ja see ei ole müügiks.“

Kirikul pole ei tankikolonne, tollipoliitikat ega geopoliitilisi hoobasid, millega olukorda mõjutada. Aga kirikul on hääl, mis ütleb: inimene ei ole omand, rahvas ei ole valuuta, kodu ei ole müügiks. Kirikul on kasutada ka palve kui vaimulik relv. See tuletab meelde, et Issand Jeesus Kristus ei ole võimu teenistuses, vaid võim on kutsutud olema tõe ja õiguse teenistuses.

Seepärast kutsun peapiiskopina praeguses ebastabiilses olukorras kandma oma isiklikes ja ka koguduste eestpalvetes järgnevatel pühapäevadel Ukraina, Püha Maa, Iraani ja teiste sõja- ja pingekollete kõrval Jumala ette ka Gröönimaa tuleviku. Palvetagem Gröönimaa rahva enesemääramisõiguse säilimise eest. Palvetagem, et rahvusvahelised lepingud ja õigus ei muutuks tühjadeks sõnadeks, ning palvetagem ka selle eest, et kõik domineerimisambitsioonid – olgu kultuurilised, poliitilised, julgeolekualased või majanduslikud – asetataks Issanda Jeesuse Kristuse armastuskäsu valguse alla.

Lõpetuseks

Armsad ametivennad ja -õed! Me elame ajal, mil palvetamine on raske, sest müra kõikjal meie ümber on suur, kus tehisaru kiirus võib meid segadusse ajada ja geopoliitiline jõukeel võib halvata terved riigid ja rahvad. Kuid just selles ajas on kiriku ülesanne säilitada rahu – palvetada ja teenida, olla kohal ja kuulata. „Siin ma seisan“ ei tähenda täna rusikaga vastu lauda löömist, vaid tähendab vaikset, järjekindlat ustavust, palvetamist, kuulamist ja vajadusel ka selge „ei” ütlemist, kui maailm ootab jah-sõna.

Kui küsime, kus kirik täna seisab, siis on meie vastus selge: kirik seisab seal, kus seisab Kristus – inimese kõrval, tõe poolel ja armastuse keskel.

Aamen.

Urmas Viilma

peapiiskop

---

Kõne peetud Tartu Ülikooli aulas 21. jaanuaril vaimulike konverentsil „Siin ma seisan, ja …“.