Sinimustvalge on meie südametunnistus
(Peapiiskopi kõne riigilipu heiskamisel 24. veebruaril)
/ Autor: Urmas Viilma / Rubriik: Arvamus, Arvamus / Number: 25. veebruar 2026 Nr 8 /
Armsad sõbrad!
Kiievis Maidani väljakul on haljasala, millest on kujundatud lihtne, samas mõjus ja hingekriipivalt valus mälestuspaik. Väljaku murukamarasse on torgatud tuhanded, isegi kümned ja kümned tuhanded sinikollased Ukraina lipud.
Iga lipp tähistab julmal viisil katkestatud elu … Lippude vahele on asetatud fotod rõõmsatest noormeestest ja naistest … Seal on lakkamatult põlevaid küünlaid … Sülemite kaupa lilli … Inimesed jalutavad vaikides, seisatuvad, põlvitavad, palvetavad, mälestavad …
Selle mälestuslippude välja keskel on kimp sinimustvalgeid lippe. Üks teistest kõrgem ja suurem, ülejäänud ühesuurused. Iga Kremli sõjas Ukraina poolel vabaduse ja iseseisvuse eest hukkunud eesti vabatahtliku kohta on selles lippude kimbus üks sinimustvalge. Täna on neid lippe seal kuus.
Isegi kui sellel mälestusväljakul oleks vaid üks Eesti lipp, isegi kui seal oleks vaid üksainus Ukraina lipp, oleks seda liiga palju. 21. sajandil – teaduse ja tehisaru sajandil – peaksid lipud lehvima tähistamaks elu ja rahu. Paraku lämmatab mõnede inimeste kurjus tarkuse ja külmutab südame.
Oma riigi sünnipäeva hommikul saame olla tänulikud Jumalale ning kõigile otsustajatele, et kõikjal Eestimaal heisatud sinimustvalged lipud tähistavad rahu.
Kõikjal, kus Eesti lipp lehvib – tornitipus, koduõuel, Maidani väljakul või kõrgele peakohale tõstetult siin meie peos –, tunnistab ta sellest, et hoolime üksteisest, oma kultuurist, oma rahvast.
Kõigi teiste rahvaste vabaduse ja iseseisvuse märgina heiskame sinimustvalge tunnistuseks venna- ja ligimesearmastusest ning hoolivusest.
Sinimustvalge on meie südametunnistus!
Õnnistagu Eesti lippu, meie vaba riiki, tema juhte ja rahvast kõigeväeline Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen.
Urmas Viilma
peapiiskop
Kõne peetud 24. veebruaril Kuberneri aias Tallinnas Toompeal
