Taavet ja Koljat

«Joh. Tamvergi oratooriumi «Taavet ja Koljat» peaproovil «Estonia» kontserdisaalis neljapäeva ja reede õhtul, mis läks täie ansambliga – sümfoonia orkestri, koori, oreli ja solistidega helilooja isiklikul juhatusel, selgus, et see meistritöö rahuldab suuremadki kunstilised nõuded. Maestro R. Kull, kes reede õhtul kuulas pealt peaproovi, avaldas otsekohest vaimustust uue helitöö suhtes.
Oleks lõpmata kahju, lausus R. Kull, kui niisugune suurepärane helitöö ühekordse ettekande järele läheks arhiivi tolmuma, nagu meie oludes see tavaliselt juhtub. Asi on seda väärt, et teda kantaks ette korduvalt ja et teda kuuleksid kõige laiemad rahvahulgad.»
Nii kirjutas Päevaleht 8. detsembril 1934. Mis see on? Reklaam? Kas püüd lihtsameelsele lugejaskonnale midagi «pähe määrida»? Sest kes on too Tamverk? Viis aastat tagasi Artur Kapi juures konservatooriumi lõpetanud noor 28aastane helilooja? Jaa, Artur Kappi ja tema oratooriumit «Hiiob» me muidugi teame, aga Tamverk? Kuid tuntud muusikamees Raimund Kull soovitab kuulama minna! Äkki ongi see Tamverk ja tema «Koljat» väärt kohaleminekut?
Tugines headele eeskujudele
Umbes nii võisid arutleda meie vanaisad-vanaemad, kes muidugi tol ajal kõik puha kiriku liikmed olid, Päevalehte lugedes. Oli see nüüd Raimund Kulli soovitus või lihtsalt huvi meie kodumaise vaimuliku muusika vastu, kuid Estonia kontserdisaal oli 8. detsembri õhtul pilgeni täis.
Tõsi küll – Johan Tamverk polnud tõepoolest veel laiemalt tuntud. Seni oli ta kirjutanud vaid vähemaid palu, peamiselt laule. «Taavet ja Koljat» oli tema esimene suurvorm, kirjutatud solistidele, meeskoorile, orelile ja sümfooniaorkestrile. Sisu aluseks oli muidugi pühakiri, mille alusel Peeter Sink oli teinud oratooriumile teksti.
Nagu arvata võis, polnud muusikas veel tunda väljakujunenud isikupärast helikeelt, kuid see polnud ka silmatorkavalt mõne suurhelilooja mõju all, vaid tugines headele klassikalis-romantilise perioodi eeskujudele. «Modernistide» (s.o impressionistide ja ekspressionistide) mõtetest hoidus Tamverk eemale.
Lihtsad abinõud
Ilmutas oskust ja leidlikkust saavutada lihtsate abinõudega mõjuvaid tulemusi. Vaheldusid soolod ja koorid, kus meeskoor võis täiel määral avaldada oma võimeid mitte ainult kõlaliselt ja ilmeka tõlgitsemise suhtes, vaid koori oli kasutatud võimaluste piirideni, kus kontra oktavi sib helises nagu orelil.
Helilooja kujutlusvõime avaldus kõige jõulisemalt sõjakas vilistide kooris «Põgene, Iisrael», kus ei puudunud dramaatiline element. Sama võis öelda «Iisraeli võidukoori» kohta, mille pikk ja keeruline fuuga oli ka kõige tugevamale koorile kõvaks pähkliks. Selle varju kippus jääma isegi lõpuapoteoos – koraal oreli ja orkestri saatel «Üks kõrge varjupaik on ta».
Kooridele vastandusid soolopartiid, mis olid peaaegu kõik käsitatud retsitatiivselt. Ainult Taaveti laul kandle saatel moodustas midagi ariooso-taolist.
Tekitas rahuldust
Esitajad olid meie tollased tipud. Kaastegevad olid meie tugevaim ja arvukaim, ligi 200-liikmeline Tallinna Meestelaulu Seltsi koor ja Estonia sümfooniaorkester. Selge ja kõlava häälega täitis jutustaja osa Karl Viitol.
Koljati partii sobis hästi Bernhard Hansenile. Vaid Taaveti partii polnud selle osa täitjale Karl Otsale päris mugav. Autor osutus ka kindlakäeliseks dirigendiks, kes suutis luua meeleolu eleegilistes vahemängudes (vilistide lein) ning anda tarvilikku hoogu avamängudes ja kooriosades.
Meie vanaemad ja vanaisad võisid kontserdilt lahkuda rahuldustundega.
Mida arvasid aga asjatundjad, kes tuttavad kompositsioonitehnika kõige suuremate peensustega? Artur Lemba hindas kõige rohkem vahemängu (vilistide lein) ja lõpukoori, kuid polnud rahul oratooriumi esimese osaga, mille muusika kohati oma marsilaadsuse ja isegi valsilikkusega ei sobinud vaimuliku muusika stiiliga.
Juhan Aavik kiitis koore, mis olevat tehtud meistrikäega, ja arvestades helilooja noorust, ennustas talle suurt tulevikku. Artur Kapp ütles oma endise õpilase kohta, et ««Taavet ja Koljat» on vastuvõetav, kuid võiks veel parem olla. Ei meeldi esimene osa… Kontrapunktile võin kiitust jagada. Meeskoor ühes Taaveti soologa teises osas on kenad, samuti lõpukoor».
Anonüümseks jäänud välismaa asjatundja pidas teost ebaühtlaseks, milles on kordaläinud, kuid ka värvituid osi. Parimaiks pidas ta koore, vähem oskust oli heliloojal orkestri käsitamisel. Kokkuvõttes ta leidis, et Johan Tamvergilt «võib oodata tulevikus häid asju». Ei tea, kuidas võtaks Johan Tamvergi oratooriumi «Taavet ja Koljat» vastu tänapäeva kuulaja?
Mati Märtin

Vilistid algatasid taas sõjakäiku iisraellaste vastu ning iisraellased kogunesid Sauli juhtimisel vastulööki andma. Taavet oli karjapoiss, kelle isa käskis tal Sauli sõjaväes olevatele vendadele toitu viia.
Taaveti sinna jõudes väljus vilistite sõjaväest hiigelkasvu Koljat, keda võites saanuks vilistid Iisraeli orjadeks.
Taavet läks Sauli juurde ning andis nõusoleku kahevõitluseks Koljatiga. Saul keelas teda, aga Taavet põhjendas end – ta olevat löönud maha nii lõvi kui karu.
Taavet valis oma võitlusvahendiks kivid. Kui Koljat oma vastast nägi, hakkas ta naerma, ent kiiresti võttis karjapoiss Taavet kotist kivi, lingutas selle otse Koljati laupa ning hiigelvastane kukkus. Taavet surmas väledalt hiiglase tema enese mõõgaga. Vilistid põgenesid hirmsat lugu nähes. (1. Saamueli raamat pt 17.)
Repro: Antonio Pollajuolo (1429-1498) «Taavet Koljati peaga»