Mõtteid isast ja ta ajast, 4.

Vekitud purke ja pudeleid sai alati rohkem
kui meie perele aastavaruks tarvis. Loomulikult ei puudunud köögiviljapeenrad
ja kartulimaa, aga neid pidas-hooldas isa pigem kohustusest ja vajadusest, et
keldris oleks järgmise kevadeni kartulit, porgandit, kaalikat, tünnis
hapukapsast, köögis nööri otsas sibulat.

Enn Soosaar

Mõtteid isast ja ta ajast

4.

(Algus EK nr 35/23.8.)

Vekitud purke ja pudeleid sai alati rohkem
kui meie perele aastavaruks tarvis. Loomulikult ei puudunud köögiviljapeenrad
ja kartulimaa, aga neid pidas-hooldas isa pigem kohustusest ja vajadusest, et
keldris oleks järgmise kevadeni kartulit, porgandit, kaalikat, tünnis
hapukapsast, köögis nööri otsas sibulat.

Olen tagantjärele mõelnud, kust ta neid
seemneid, lillesibulaid, taimeistikuid sai. Käis ju sõda ja sõjale järgnes
defitsiidiaeg, kus nappus pigem kasvas kui kahanes, eriti kõigest sellest, mida
ei lahterdatud esmatarbekaubaks. Siiski ei mäleta ma, et mõnel kevadel oleksid
peenrad jäänud tegemata, sest polnud seemet, mida külida, taimi, mida istutada.

Jah, ühel aastal sai linnast ühte
hernesorti, teisel teist ja mullune oli tänavusest maitsvama maitsega ning
paremini säilitatav või vastupidi. Aga sellest ajast peale, kui kaunas midagi
oli, tohtis käia hernest söömas ja sügisel jätkus sissetegemiseks. Marju ei
keelatud kunagi ei oma ega naabrite lastele. Saksakeelseid aiandusajakirju
ilmus ka sõjaajal ja käis meilgi. Suur osa ta aedniku oskusi ning kavalusi
pärines saksakeelsetest aiandusalastest raamatutest ja ajakirjadest.

Ei katkestanud neljakümnendad aastad ka isa
teist harrastust, mis sai alguse noore mehe plaatfotoaparaadist ja kestis elu
viimase kümnendini. Tõsi, ammused pildid on tänapäeva inimesele harjumatult
tillukesed ja ega neid arvult (võrreldes mõne hilisema perioodiga) ole kuigi
palju, aga meie pere elutsükkel ning olulisemad tähtpäevad on kartongile
talletatud.

Viiekümnendatel aastatel tegi isa
konsistooriumi lepingulise fotograafina ringi Eesti kirikutele ja jäädvustas
hooned ning hulga nende ehituslikke detaile olukorras, milles need olid pool
sajandit tagasi. Kuuekümnendatel tulid värvilised diapositiivid ja peagi
kitsasfilmikaamera. Nii raamitud diapositiivide karpe kui ka 8-mm filmi kaste
on esikukapi ülemistel riiulitel kümneid ja kümneid.

Tahes-tahtmata pean möönma, et isa jõudis
palju, aga üks asi jäi ilmselgelt vajaka. Ta ei olnud süstematiseerija. Kui ta
vahel püüdiski oma suures raamatukogus süsteemi luua, siis kuhtus tahtmine õige
ruttu. See ei tähendanud, et ta ei oleks riiulitelt vajaliku raamatu ilma
pikemata üles leidnud. Võib-olla lootis ta pensionipõlvele. Et kui see saabub,
vaatab ta üle ja seab korda oma käsikirjad, kirjavaheduse, fotod, filmid.
Otsestest tööülesannetest vabanes ta kaheksakümnenda eluaasta künnisel ja nähtavasti
oli selleks ajaks jaks otsas.

Hageri asub Tallinnast 42 kilomeetri
kaugusel, kui tulla mööda Raudalu maanteed läbi Kohila. Ehkki toona ei olnud
teed nii korras ja autod ei liikunud nii kiiresti kui praegu, ei kulunud
sõiduks täit tundi. Siiski ei olnud suhteline lähedus pealinnale peapõhjus,
miks kuuekümnendatel aastatel külastas meid korduvalt välismaalasi.

Nüüdsama oli Tallinn muudetud «vabaks»
linnaks, st üheks väheseks paigaks NLiidus, kuhu lubati lääne inimestel tulla.
Külalisi kas ametlike delegatsioonidena või nn turismigruppidena hakkas käima
ka luteri kirikul ja konsistooriumi vastutusel toodi neid mõnikord Hagerisse.
Tollel  pentsikul ajal oli Eestimaa täis
topitud igasugu keelutsoone ja «militaarobjekte», kust välismaalast ei tohtinud
isegi kaugelt mööda viia.

Tartu oli näiteks suletud linn, kuhu pääses
erandkorras eriloaga mõneks lühikeseks tunniks – Raadil ikkagi ilmatusuur
sõjaväelennuväli, mida lääne teoloogid oleksid kohe läinud pildistama. Pärnusse
tohtisid võõrad Inturisti giidi saatel ja eribussi või erisõiduautoga minna,
aga mitte mööda Pärnu maanteed, vaid ikka ja alati läbi Paide ja Türi,
hoolimata sellest, et teekond venis üle viiekümne kilomeetri pikemaks.

Hageri asus nii-öelda neutraalses
piirkonnas ehk teisisõnu: ei kohalejõudmiseks kasutatava maantee ääres ega
alevi lähedal olnud midagi salajast, mida välismaalased võinuks spioneerida.
Kindlasti tõstis Hageri «lubatavust» mitu kõrvalseika. Kirik oli suurtel
pühadel, aga ka kaugelt tulnud külalisjutlustajate puhul rahvast täis, pastor
oskas võõrkeeli, ta raamatukogu oli muljetavaldav, alati ootas kohvilaud ema
koduküpsetatud saiade ja kookidega.

Kui Tallinnasse kolisime, jätkas isa
läbikäimist välismaalastega. Ta ei näinud põhjust, miks ta peaks neid vältima
ja miks ta ei tohiks neid endale koju kutsuda. Ja nii ta neid kutsus ja nii nad
meil käisid, valdavalt Lääne-Saksamaal elavad baltisakslased, kellest mõnda
tundis isa varasemast ajast ja kellest mõnigi sai heaks perekonnatuttavaks. Kes
oli kord käinud, see tuli sageli tagasi või soovitas sõpradel probst Soosaart
väisata.

(Järgneb.)