Ilmalik pühapäevakool

Ehkki minu noorusajal, kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel,
pühapäevakooli polnud, kõneldi ka siis heast ja kurjast, vallatusest ja
selle piiridest, kiitlemisest ja tagasihoidlikkusest. Kõige
meeldejäävamalt räägiti minu jaoks nendel teemadel Eesti Televisiooni
lastesaadetes, mida alati juhatas sisse möödunud nädalal surnud
unustamatu teletädi Ruth Peramets-Püss, keda valdav enamik tolleaegseid
lapsi tundis lihtsalt tädi Ruthina.Ehkki minu noorusajal, kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel,
pühapäevakooli polnud, kõneldi ka siis heast ja kurjast, vallatusest ja
selle piiridest, kiitlemisest ja tagasihoidlikkusest. Kõige
meeldejäävamalt räägiti minu jaoks nendel teemadel Eesti Televisiooni
lastesaadetes, mida alati juhatas sisse möödunud nädalal surnud
unustamatu teletädi Ruth Peramets-Püss, keda valdav enamik tolleaegseid
lapsi tundis lihtsalt tädi Ruthina.
ETV juhatuse esimees Ilmar Raag kirjutas 5. augusti Postimehes tädi
Ruthist: «Milles siis seisnes tema saladus? Miks saadeti tema kaudu
joonistusi nii Hunt Kriimsilmale, Tipile ja Täpile kui ka teistele?
Võib-olla on vastus selles ajas, kus tihti politiseeritud ekraan oli
täis joonlaua alla neelanud saatejuhte, kes rääkisid arusaamatu häälega
arusaamatuid asju.»  
Tõepoolest, vembumees Hunt Kriimsilm, naiivsevõitu Tipp ja Täpp,
unisevõitu karu jt toredad tegelased nukulavastustes ei muutunud kunagi
ideoloogiliseks peenrahaks, ei esinenud nende hulgas must-valgeid
stereotüüpe, keegi ei kippunud nende hulgast oktoobrilapseks ega
pioneeriks astuma. Lavastuste tegevus keerles laste igapäevaste
probleemide, elu keerdkäikude ning maailmast rohkem teada tahtmise
ümber. Kõike seda kureeris ja muutis tervikuks alati mõistev ja
sõbralik tädi Ruth.
Olen kuulnud mõtet, et bioloogia populaarsus nõukogude korra ajal oli
seotud sellega, et paljud muidu sotsiaalteaduste poole kalduvad noored
nägid sellel alal ideoloogia poolt piiratud võimalusi. Nii mõnigi neist
otsustas ideoloogiavaba biolooga kasuks, mis võimaldas ikkagi tegeleda
elus asjadega. Küllap pole juhus, et paljud omaaegsete lavastuste nukud
olid loomnukud – neid oli lihtsam ideoloogilistest mõjudest vabastada
ning samas sai nende kaudu elu väärtusi õpetada ehk mitmeski mõttes
ilmalikku pühapäevakooli päris hästi läbi viia. On ju mitmeid näiteid
loomade kasutamisest ka kristlikust lastekirjandusest, olgu
sellealaseks tipuks ka eesti keeles ilmunud Clive S. Lewise Narnia lood.
Tädi Ruth oskas ikka hellalt, kuid selgelt ja moraliseerimata välja
tuua omaaegsete lavastuste juhtmõtted. Küllap on temast jäänud
paljudele lihtsalt helge mälestus, kuid kindlasti oli tegemist isikuga,
kelle tööst on nii kiriku pühapäevakooliks kui ka lastetöö tegemiseks
paljugi õppida.