Aadama surm
/ Autor: Lauri Sommer / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number: 8. november 2023 Nr 43 /
Malta muinasjutt
Kui Aadam oli juba päris kaua elanud ja ära väsinud, siis ei tahtnud Jumal teda enam edasi elada lasta. Ta heitis Aadama kõrva seemne, mis oli seal kymme aastat peidus, enne kui idanema hakkas. Sellest võrsuvad juured kaevusid sygavale, kuni need olid ta pea sisemuse täiesti täitnud ja pressisid koljut nii tugevalt, et surm oli kindel. Aga kuna Jumal armastas Aadamat ja ta peal polnud Eeva patu syyd ning ta oli siiski Jumalalt andestust palunud, ytles Jumal talle, et nyyd tuleb surm ja viib ta ära. Aga Aadam ei teadnudki sellist sõna nagu „surm“. Niisiis ytles ta Jumalale:
„Kui ma enam rääkida ei saa, kui ma silmad kinni panen ja mu keha kylmaks läheb ja minu sisse enam elunatukestki ei jää, siis tee mulle kaljukoopasse puhkepaik. Veereta läve ette suured kivid ja varja mu keha nendega, muidu tulevad loomad ja söövad mu ära.“
Nii see Aadam siis lahkus ja suri ja tema kõrvadest sirutusid välja pikad lehed. Väike seeme kasvas suuremaks, kuni sellest sai võsu ja seejärel puu, mis täitis kogu koopa ja murdis sissekäigust välja. Aeg läks maa ja mere peal ja nõndagi juhtus, et kui timuka abilised tulid otsima ristipuud, mida Kristuse õlule panna, et ta hiljem sellele käärida, leidsid nad selle puu ja tegid tyvest risti. See oli igavene raske rist, sest puit oli läbi imbunud veest, mis pidevalt Aadama koopasse tilkus. Praegu on väikseimgi pind sellest ristist kulla hinnaga. Puu sygavaimad juured on ikka veel tolle esimese inimese kõrvas, kelle nimi oli Aadam, ja sealt saab see puu alati väge ja võimu.
Võrumaa kirjanik Lauri Sommer (fotol) on viimased kuud hõivatud eri rahvaste muinasjuttude tõlkimisega. Rahvajutud Euroopast, aga ka kaugemalt, on kirjamehe mõtetes ning enne veel kui töö raamatukaante vahele köidetud, on ta valmis kirikulehe lugejatega jagama ühte kildu. Ta teeb valiku Maltalt pärit loo kasuks, mille originaal on kirja pandud 1912. aastal.
Otsides ühendavat lõime erinevate maanurkade kirjaliku pärandi vahel, kirjutab ta: „Miks ei võiks see seos Euroopaga käia Vana Aadama kaudu? Liidan oma peas juurde Ristikivi ja templirüütlid, kuigi kõigest sellest oskaks mõni teoloog tõsisemalt ja pikemalt rääkida. Mina tegin lihtsalt ühe tõlke, mis võiks ehk sobida Eesti Kirikus vahelugemiseks kõige muu sekka.“
Eesti Kirik
