Aastast, mis oli katsumuseks kõigile

Pastor Ado Köögardali päevaraamat, mis Harjumaa Muuseumi väljaandena tänavu sügisel ilmus, annab ülevaate, kuidas Keila koguduse vaimuliku pere üle elas kõikide eestlaste jaoks keerulise aasta 1944.

Käsikirja on ümber kirjutanud, toimetanud ja kommentaaridega varustanud Ado Köögardali (9. jaanuar 1891 – 16. aprill 1957) ainuke lapselaps, tõlkija ja toimetaja Anu Saluäär-Kall.
Tegelikult on Harjumaa Muuseum avaldanud Köögardali päevikut oma koduleheküljel ja Facebookis juba 2014. aastast, alustades 1924. aastaga rubriigis „Täna 90 aastat tagasi“. Muuseumi järjejutt on tänavu jõudnud 1929. aastasse.
„1944. aastani oleks nad jõudnud alles 2034. aastal ja seda ma ei jõudnud ära oodata,“ tunnistab Anu Saluäär-Kall Eesti Kirikule ning lisab, et seetõttu võttis ta endale kohustuse käsikiri ise arvutisse sisestada, sest tänavune juubeliaasta, mil üle Eesti meenutatakse 1944. aasta sündmusi, oli selleks eriti sobilik.
Näoka kujundusega toekas, tekstiilköites raamat ei lähe müüki raamatupoodidesse, aga huvilistel on võimalik seda osta Harjumaa Muuseumist.
Anu Saluäär-Kall selgitab, et Ado Köögardal, kes oli aastatel 1921–1957 Keila kirikuõpetaja, pidas umbes 40 aastat (1911–1950) regulaarselt päevikut. 1911. aasta ja veel mõned varasemad aastad on tema sõnul erinevatel põhjustel kaduma läinud. Nimelt on autor ise päevaraamatu ositi hävitanud, kui perekond teda selleks palus julgeoleku kaalutlustel. Nii on teadlikult hävitatud Vabadussõda puudutav osa ning ka osad 1944. aastast.
„Aga need, mis alles on, tulid meie koju 1958. aastal, kui vanaema pärast vanaisa surma meile kolis. Ja niipea kui ma juba mõistsin huvi tunda, umbes alates 1960. aastast, olen neid ikka aeg-ajalt lugenud,“ räägib Saluäär-Kall ja lisab, et just vanaisa päevaraamatute mõjul hakkas ta toona ka ise päevikut kirjutama (täisealiseks saades põletas ta oma mälestused hirmust, et lapsed saavad tema kooliea rumalustest ülevaate).
„Papa päevaraamatud on otsustavalt mu ilmavaadet ja ajalootaju kujundanud. Tundub, et ma olen ise need vanad ajad läbi elanud,“ tunnistab Anu Saluäär-Kall.
Tõepoolest, lugedes Ado Köögardali päevaraamatut, mis vahendab nii ajaloosündmusi kui inimeste igapäevaolu, saab aasta 1944 oma traagilisuses palju selgemaks. Kuidas inimestel tuli jätta oma kodu ja leida peavari ajutistel pindadel, kuidas ühel päeval jumalagajäetu teisel päeval juba manalamees oli, kuidas ühe võõrvõimu esindajate lahkumine tõi maale teised, kordades jubedamate elukommetega okupandid.
„Meie saime sõja tagajärjel jõukatest inimestest enam-vähem vaesteks inimesteks,“ kirjutab Ado Köögardal aastat 1944 kokku võttes. Ta ei saa pidada silmas üksnes ainelist vara, sest just sel aastal nägid Hilda ja Ado Köögardal oma poega Viktorit viimast korda. Päevaraamatus ei julge ta poja nime välja kirjutada ning räägib pojast varjunimega kui „armsast külalisest“.
„Hirm on sõja ajal elada. Tundub kui kuriteona, et oled alles elus ja vaba, kuna paljud on kaotanud, sagedasti ilma ühegi põhjuseta, vabaduse ja elu,“ kirjutab Köögardal 15. novembril. Samal päeval kirjutab ta naisest, kellelt vene soldatid on kõik võimaliku ära varastanud. Nüüd naine kartnud oma ainukese allesjäänud lamba pärast, keda ta hetkekski, ka öösel, üksi ei julgenud jätta.
„Et olukorda ja muresid unustada, kirjutasin eile ja täna valmis teise jõulupüha jutluse. Jumala sõna rahustab siiski mind palju. Jumala sõna on jäädav, kuna muu kõik meie ümber muutub ja kaob. Jumala sõnas valitseb rahu, kuna elus ühtepuhku valitseb rahutus, alaline uuestisündimine ja ümberkorraldamine,“ kirjutab Ado Köögardal jõulukuul 1944.
Liina Raudvassar