Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Advendiaeg kui tasakaaluharjutus

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Sel aastal sain vaimulikuna osaleda ühe toreda Saaremaa kogukonna advendiaja alguse tähistamisel. Seisin lumisel talveõhtul kuuse juurde kogunenud rahva seas, kuulasin alevivanema südamlikku tervitust ning jagasin seejärel kristlikku jõulusõnumit ja süütasin esimese advendiküünla. Ühe väikese küünla leek annab pimedas pehmet ja sooja valgust, aga on samas ka habras ja kaitsetu nagu inimese hingki.


Sellele hardale hetkele järgnes efektne valgusetendus: korraga süttisid eredad tuled nii kuusel kui kultuurimaja sammastel ja algas akrobaatlik tulešõu eestlasest slackline’i (tasakaaluliini) maailmameistri esituses. Kõrgele tõmmatud lindil kõikudes kõndiv, siis jälle rippuv ja vahetpidamata põlevate tulelontidega žongleeriv valgesse riietatud mees naelutas pilke. Külma-, põnevus- ja hirmuvärinad jooksid mööda selga, nii et ei märganud päkapiku ulatatud piparkookegi maitsta.


See veidi arhailine vaatepilt meenutas Balthasar Russowi kroonika kirjeldust aastast 1547, mil Tallinna raad lasi Oleviste kiriku torni ja Reperbani vahele pika köie tõmmata, et Itaaliast tulnud lendajad ja veiderdajad kogu linna rahvale oma spektaaklit saaksid näidata.


Sellesama stseeni on kirjanik Jaan Kross oma romaani „Kolme katku vahel“ algusesse paigutanud, äärmiselt haaravaks ja kõnekaks kirjutanud. See lugu andis põhjust ka kirjanikku ennast ja tema loomingut köielkõndijaga võrrelda, sest küsimus, kuidas luua ausalt, mitte reetes oma põhimõtteid ja jäädes samas ka poliitiliselt kuulikindlaks, oli Nõukogude ajal pea võimatu balansseerimine. Sama väljakutsega maadles ka kirik ateistliku režiimi surve all.


Mõtisklesin nähtu ja kogetu üle kojusõidul, kui lumised maastikud autotulede vihus mööda libisesid. Ka advendiajas kulgemine võib olla nagu köiel kõndimine: kristlastena tuleb meil säilitada habrast tasakaalu ajal, mis on olemuselt vaimne ja sissepoole pööratud, aga millele paljud lähevad vastu maiste soovide ja mõtetega.


Aeg, mis valmistab meid ette jõuludeks ja uue aasta saabumiseks, nõuab ka tasakaalu leidmist erinevate emotsioonide ja kohustuste vahel, kiiruse ja rahuliku tempo, pidulikkuse ja sisekaemuse vahel, perekondlike kohustuste ja isikliku puhkeaja vahel. Nagu köiel kõndides peab olema tähelepanelik iga sammu juures, nii nõuab ka advendiaeg tähelepanu jagamist enese ja ligimese vahel. Pingelisel ajal igatseme leida sisemist tasakaalu, võimalust süveneda, mõelda eelnenule, ja planeerida tulevikku, luues samal ajal ruumi rahu ja vaikuse jaoks.


Nendest mõtetest äratas mind äkiline pauk auto tagumise stange piirkonnas: metsloom! Peatusin ja leidsin lumes jäljerea, mis metsatukka suundus, õnneks mitte verise, aga loom sai vist ikka väga haiget … Autol olid seekord ainult karvatuustakad rattakoopa liistu vahel, õnnelik õnnetus nagu ka paari nädala jagu varem toimunud talveteeliste vastastikune ehmatus.


Advendiajal on ju palju liikumist: on töökohustused, ikka on keegi kuskil ootamas, keegi vajab sinu abi, keegi vajab head sõnumit. Käänulised maanteelindid, lumised ja libedad, millel hämaral ja pimedal ajal kulgeme, on tõelised väljakutsed tasakaalu leidmiseks, et turvaliselt pärale jõuda: tuleb arvestada teeolude, ajaressursi, kaasliiklejate ja teele ekslevate loomadega.


Nii nagu elus ikka, põimuvad ka jõulude ootuses ilmalik ja vaimulik formaat omavahel. Ka rahvusringhäälingus ülekantavad jumalateenistused peavad mahtuma täpsesse ajalisse ja ruumilisse formaati, see väline reglementeeritus on tülikas, aga samas aitab jõulusõnumit viia võimalikult paljude inimesteni.


Ilmalikku ja vaimulikku ei pea ühte sulandama, aga ka mitte vastandama, nii et kumbki pool millimeetritki järele ei anna – me ei saa võtta eeskuju viimase aja poliitilistest trendidest, mida iseloomustab jäikus ja leppimatus ning jõu puudumine, kes suudaks vastakaid osapooli lepitada. Kristlastena on meil lepitaja olemas – Issand Kristus, keda kuulata ja kes aitab meil pingelistel aegadel kõikuvat sisemist tasakaalu balanssi viia, nii et me ennast ega kedagi teist teelt maha ei kukutaks.


„Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema“ – nii on öelnud Ristija Johannes. Kui õhus on ebakõlasid, võib enese teadlik tagasitõmbamine avada tee suurema tähenduse, armastuse ja valguse kasvamisele. Jõulude aeg võib olla võimaluseks lasta meis endis kahaneda nendel osadel, mis on enesekesksed või pinnapealsed, ning kasvada omadustel, mis on seotud armastuse, kaastunde ja jagamisega. Jeesuse ootamine, sisemine tasakaal ja iga sammu väärtustamine saavad omavahel põimuda, andes võimaluse sammhaaval ja rahulikult pühadeni jõuda.

Tiina Janno

kolumnist