Aeg lugeda Lutherit

Ühed esimestest, kes reformatsioonist kasu said, olid trükikodade omanikud. Luther ei ole iialgi oma kirjutiste eest honorari võtnud. Kõigest kolm aastat pärast reformatsiooni algust ehk aastal 1520 oli Martin Lu­theri sulest ilmunud juba 81 trükist, kokku umbes pool miljonit eksemplari. Ajal, mil valdav osa rahvast oli kirjaoskamatu, tähendasid nii suured trükiarvud seda, et lugesid praktiliselt kõik, kes oskasid.
500 aastat hiljem on kirjaoskus muutunud üldiseks. Millist mõju on see avaldanud Lutheri teoste loetavusele? Kui palju oleme meie lugenud usuisa kirjutisi? Mitut teost oskame pealkirja järgi nimetada? Mitu neist on eesti keelde tõlgitud? Reformatsiooni juubeli lähenedes võiksid need küsimused olla aktuaalsed. Kasvõi pidupäeva puhul võiks avada mõne raamatu. Näiteks „Väikese katekismuse“ või „Suure katekismuse“. Enamik eesti keelde pandud usuisa kirjutisi on viis aastat tagasi ilmunud kogumikus „Valitud tööd“ (Ilmamaa).
Lutheri eluajal loeti tema kirjutisi palju. Need olid päevapoliitilised ja aktuaalsed ning seega ülimalt huvipakkuvad. Küllap tänapäevalgi on meil põletavaid küsimusi, millele vastuseid otsida, vaidlusi, millele kaasa elada, probleeme, millele lahendusi otsida. Aga Luther? Kas tema kirjutised on üksnes ajalugu või puudutavad ka praegust aega?
Näiteks reformatsiooni pani käima vaidlus indulgentside üle. On siis indulgentsi mõiste nüüd meil selgeks saanud? Kas mõistame seda pigem nagu 16. sajandi katoliku teoloogid või nagu Saksa talupojad või pigem nagu Martin Luther? Julgen arvata, et vaidlus indulgentside üle ei ole täielikult ajalukku kadunud küsimus, vaid ka praeguse aja probleem. Ka nüüdisajal püüab inimene ise ennast õigeks mõista, oma patukahetsust heade tegudega asendada või kui teisiti ei saa, siis pattu olematuks tõlgendada.
Kui vaidlus juba hoogu võttis, hoiatas Luther, et ka kirikukogu võib eksida. Kas praegu, mil autoriteete on niigi vähe alles jäänud, on see hoiatus vajalik? Muidugi! Kui me oma elu aluseks Kristust ei sea, tuleb hoiatada, et ka näiteks terve Euroopa võib eksida.
Meie tsivilisatsiooni eesmärgid on küll ilusad: ligimesearmastus, vabadus ja heaolu, ent seda kõike taotledes võime ikka olla hukatuse poole teel. Selle eest tuleb meid hoiatada. Kui armastus ei kõnele enam Kristuse ohvrisurmast, taandub armastus lihahimuks ja patu kattevarjuks. Kui vabadus ei vii meid Kristuse poole, saab see meile orjuseks. Kui me heaolu keskel ei mõista Jumalat oma elus esikohale seada, saab ka rikkus meile vaesuseks.
Nn euroopalikud väärtused on õiged teejuhid, kui need toovad meid Jumala sõna juurde, vastasel juhul on need meile eksitajateks. Siis võivad kõik inimesed eksida, ka kirikukogu.
Luther on kirjutanud paljudel teemadel. Näiteks korduvalt on ta rõhutanud abielu kui voorusliku elu jaoks vajalikku vahendit. Muidugi mõtles ta niisugust elu, millele Jumal oma õnnistuse on andnud (1Ms 1:27–28; 5Ms 5:2). Lutheri sõnul võib isegi tsölibaat juhtida inimest patu poole, rääkimata kõigest muust, mis inimesele võib meeldida ja elus ette tulla. Ma arvan, et seegi pole kauge minevik, vaid otse tänase päeva aktuaalne teema.
Usupuhastus algas mitte vaidlusest kiriku õpetuse, vaid praktika vastu. Seegi kehtib praegu. Vaim on meil valmis, aga liha on nõder. Iga ilus mõte ei pruugi kanda sama ilusaid vilju. Peatähelepanu tuleb suunata olulise juures püsimisele. Kirikus jääb vahel petlik mulje, nagu oleks Jumala sõna meile tähtis niikuinii ja seetõttu justkui võiksime kõige muu toredaga tegelda.
Kõigele toredale pole nagu põhjust vastu vaielda, kuid ka hiirelõksus võivad leiduda parimad palad. Kreeka keeles kasutatakse patu kohta sõna ἁμαρτία, mis tähendab märgist mööda laskmist. Kui usklik inimene oma eluga või kogudus oma tööga ei taba märki, on see patt. Kui kirikus tegeldakse heade asjadega, mille mõte on toetada Jumala sõna kuulutamist, aga kui eesmärgi teravik on nüri või kui toetav tegevus hakkab oma elu elama, siis on ka ilusad asjad mitte lihtsalt tühised, vaid suisa ohtlikud.
Martin Luther tabas endalegi ootamatult märki. Kuigi 500 aastaga on paljud välised asjad paljuski teiseks saanud, on kristliku kuulutuse keskpunkt püsinud muutumatuna. Seetõttu on ka ohud oma olemuselt samasugused ja Lutheri kirjutised jätkuvalt aktuaalsed.
Saksa keeles ilmusid Martin Lutheri kogutud teosed („Weimari väljaanne“) aastatel 1883–2009. Kokku on neid 127 köidet ja ligi 80 000 lehekülge. Ajavahemikus alates 1509. aastast kuni surmani 1546. aastal on Luther kirjutanud keskmiselt kolm lehekülge päevas.
Head lugemist!

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist