Agu Kaljuste usaldab kõik Jumala hoolde

Nädalavahetusel kogunevad Nelijärvele juba kaheksandat korda koguduste juhatuseesimehed, teiste seas ka Hageri kogudust esindav Agu Kaljuste, kes 2008. aastal pälvis aasta juhatuseesimehe väärika tiitli.

«Mul on tunne, et Agu on meie koguduses olnud maailma loomisest alates,» ütleb naljatlevalt Hageri koguduse õpetaja Jüri Vallsalu oma juhatuseesimehe kohta. Tõepoolest, Agu Kaljuste on tegutsenud Hageri koguduse juhatuses üle 30 aasta, 80ndate lõpust juhatuse esimehena.
Hageri kogudusemajas kohvilauda istudes märgib Agu Kaljuste, et ta pole soovinud oma tööd tehes esil olla. Tagasihoidlik loomus ja üksnes Jumalale au andmine saab omamoodi läbivaks teemaks meie vestluses. Minu mitmed katsed küsida enam Agu isikliku elu kohta ei kanna palju vilja, sest jagaja juhib kiirelt jutu jumalariigi tööle. Meenub Hageri palvemaja aastapäeval kuuldu, et vanasti vennastekoguduse vennad ei küsinud tervitades, et kuidas sul läheb, vaid kuidas sul hingega lood on. Agu Kaljuste on kasvanud sünnist saadik vennaste vaimus ja omab n-ö kahekordset kodakondsust, sest on ka vennastekoguduse liige ja kuulub eestseisusesse.

Räägime kasvamisest ja kujunemisest.
Kasvasin Kohatu külas Kernu vallas vanaisa ehitatud rehielamus: rehetuba oli köögiks, otsas oli kaks kambrit, taga veel väikene tuba. Igas toas oli üks pere: minu vanemad koos minu ja 4,5 aastat vanema õega; vanaisa koos kasuvanaemaga; kasuvanaema õde ja õemees. Kasuvanaema vennatütar elas rehetoas ehk köögis. See oli sõjajärgne periood, kus inimesed suutsid üsna kitsastes oludes elada. Minu meelest oli meil ruumi küll.
Isa oli metsavaht ja hiljem metsnik. Koolivaheaegadel sai käidud tal abiks raielanke mõõdistamas. Mulle väga meeldis puutöö, juba algkoolis hakkasin nikerdama. Tegin puust koera, ajalootundi puidust kiviheitemasina, pandi näitustele, õpetajad kiitsid. Sealt tekkis ka elukutse valiku mõte. Ka praegu on mul väike puutööfirma. Teen tellimustöid, sh kirikutele uksi, aknaid, treppe, väravaid, isegi ühe altari ja kantsli olen teinud Petroskoisse.

Kodune õhkkond oli Teil kantud vennastekoguduse vaimust.
Mu vanaisa Johannes Leomar oli vennastekoguduse vend, kes iga pühapäev käis Hageris hobusega, jõudes tagasi pimedas. Ta oli külas väga lugupeetud, teda nimetati talukoha järgi Männiku isaks. Siinkandis oli tava, et lugupeetud vendi nimetati isadeks. Igaühele seda ei öeldud. Hiljem kuulsin, et õigeusus on ka isad.

Milline oli Teie igapäevane kodune usuelu?
Vanaisa läks ikka oma tuppa ja luges Piiblit. Igapäevast ühist hommiku- ja õhtupalvust ei olnud, aga ema õpetas õhtusalmi: Isa taevast inglid saada, / et nad rahus hoiaks mind, / kõrgelt-kõrgelt alla vaata, / kuule, kui ma palun sind. (Mu abikaasa on avastanud, et seda saab ühel lauluviisil laulda ning meie lapsed ja lapselapsed laulavad seda.) Ema oli ka tõsine usuinimene, kahjuks suri noorelt, 41aastaselt. Koos isaga laulsid nad noorteansamblites ja koorides. Isa mängis viiulit ja harmooniumi.
Laupäevaõhtuti pidas vanaisa ka kodus palvust oma perele. Söögilauas laulsime alati söögilaulu. Palvetundi peeti meil talus kuus korra pühapäeva õhtul. Vennad ja külarahvas tulid kokku, vahel oli 5–6 venda, kes kõnelesid. Ka õpetajad Soosaar ja Saar käisid. Oli rahvast, kes kirikus ei käinud, aga palvetundi tulid. Pärast tundi pakuti süüa.

Üks asi on elada keskkonnas, teine asi on isiklik suhe Jumalaga.
Olen Jumalat kogu aeg uskunud. Sellist hetke pole mul lapsest saadik olnud, et oleksin kahelnud. Eks poisipõlves olid ka teised huvid, alati ei viitsinud kirikusse tulla. Tasapisi huvi tekkis, mu ristiisa Paul Pilves oli Hageris orkestri juht. Tema andis mulle ükskord pilli kätte, et proovi, kas saad hääle kätte. Pillimäng sidus kirikuga ja on olnud lahutamatu usuelu osa.

Kas vanaisast on jäänud meelde mõni õpetussõna või lugu?
Ta oli lihtne inimene, aga tohutult abivalmis, ka argitöödes. Kui külas olid pulmad, siis kutsuti ta pruutpaari palvega teele saatma, või kui keegi suri, siis vanaisa pidas puusärki paneku talituse ja kõneles kodust ärasaatmisel.
Kui hakkasin sõjaväkke minema, siis tuli suur noortegrupp kodutalusse mind saatma. Oli palvetund, noored laulsid ja kõnelesid. Kodunt lahkumise päeval pidas vanaisa palve ja saatis mind õnnistusega teele. (Liigutatult – K. L.) Ma usun, et see vanaisa õnnistus oli kogu selle sõjaväeaja minuga kaasas.
Olin mereväes kolm aastat radistiks Kaliningradi oblastis. Mul oli nii salajane eriala, et isegi ohvitserid ei tohtinud tööruumi siseneda. Ainus, kes tohtis siseneda, oli väeosa komandör. Olin imestunud, et usklikku eestlast sellele tööle lubati. Pidasime sidet Nõukogude Liidu sõjalaevadega, ka sidekeskustega välismaal, nt Kuubas. Teated edastasime kodeeritult erilise masinaga. Igal ööl häälestati aparaat ümber ja koodid tuli samas ruumis põletada. Sõnumid olid sel ajal küll rahulikud.

Rääkige oma perekonnast.
Abiellusime Liaga 40 aastat tagasi. Kohtusime Tallinnas, kui sukeldusin tolleaegsesse kiriku muusikaellu. Mäletan perioodi, mil ainult esmaspäeva õhtu oli vaba: teistel õhtutel harjutasin Tallinna Toomkoguduse sümfooniaorkestris, UI õppekooris (asutati 67. aastal), mille harjutused toimusid EELK konsistooriumi ruumides, noorte puhkpilliorkestris ja Jaani koguduse meeskooris. Praegu räägitakse, et tol ajal ei saanud midagi teha, minul oli küll tegevust. Näiteks pühapäevakooli peeti laste sünnipäevadel. See oli peaaegu süstemaatiline, sest alati oli võimalik leida, kellel on sünnipäev.
Oleme perega elanud kahepaikset elu Tallinna ja Hageri vahel. Iga pühapäev sõidame Tallinnast Hagerisse. Abikaasa teeb siiani pühapäevakooli tööd. Lapsed harjusid juba väiksest peale kaasas käima ja tegutsevad kirikutöös nüüdki aktiivsetena. Neli last on luteri kiriku liikmed, üks kuulub vabakogudusse ja tegeleb jalgpallimisjoniga.
Kui lapsed olid väikesed, siis pidasime ühist õhtupalvust. Nüüd, kui lapsed on kodust läinud, loeme hommikul kohvilauas abikaasaga loosungisalmi, palvetame ja mõtleme päevasõnale. Et see sõna, mis päevaks antud, võiks ka päeva jooksul meid kõnetada. Õhtul peame koos õhtupalvet. Kui lapselapsed on meie juures, peame palvehetki koos nendega.

Millised on Teie palveteemad?
Palveteemasid on palju, nendesse on haaratud meie endi ja meie lähedaste igapäevased rõõmud ja mured, aga ka eestpalved meie riigi ja rahva pärast.
Situatsioon Euroopas on keeruline. See on suur katsumus. Ei oska arvata, mis seisukoha peaks pagulaste osas võtma. Ristiinimesena peaks aitama, aga … Eestlased ka sõja ajal pagesid, ent nad läksid oma kultuuriruumi. Kultuuride segamine on juba tekitanud Euroopas palju probleeme. Näiteks mu Taanis elav tütar on rääkinud, et muslimi lastega on koolis raske, kuna naisõpetajast ei peeta lugu, tema sõna ei kuulata. Minu meelest tulgu need siia, keda seal kristlastena vaenatakse. Olen mõelnud, et nagu Iisraeli rahvale tulid nuhtlused, kas seegi pole Euroopale karistuseks, et oleme nii usuleigeks läinud.

Missugune on Jumal?
Jumal on kõigi asjade taga: looja ja ülevalpidaja. Seda on ehk raske alati näha. Nagu Mooses, kes tahtis Jumala palet näha, ja võis seda vaid selja tagant. Sageli näeme meiegi nii. Olen seda isiklikult kogenud, näiteks sõjaväes. Oli range kord. Ülearuseid asju ei tohtinud olla. Aeg-ajalt kontrolliti. Mul olid taskus Johannese evangeelium ja Taaveti laulud. Ühel hommikusel rivistusel toimus taskute kontroll, kui minuni jõuti, siis telefon helises ja kontrollija lahkus. Mõtlesin, et kui Taevaisa tahab, et mult tema sõna ära võetakse, siis olgu nii. Tagasi tulles jättis kontrollija mind vahele ja jätkas järgmisest.
Tähtis on, et tuleb kõik Jumala kätte usaldada. Kui kõik ei tule kohe täna nii kätte, nagu tahan, siis tuleb tulevikus ja paremini. Ja see, mida pole vaja, ei tule. Meie tahtmised on ikka suuremad kui tegelikud vajadused.

Milline on elukogenud kristlase pilk tulevikule?
Kui Jumal näeb, et Eesti rahvas armu igatseb, läheb kirikuelu edasi. Tulevad uued inimesed. On tabavalt öeldud, et asendamatuid on kõik surnuaiad täis.

Võim ja vaim. Kuidas olete juhatuse esimehena ühendanud juhtimist ja kristlikku alandlikkust?
Ütlen, et lähme ja teeme, mitte mine ja tee. See on Hageris toiminud. Oleme kõik võrdsed.
Olen hakanud harjutama tagurpidikäiku ehk ameteid maha panema. See on minu viimane ametiaeg juhatuse esimehena, peame laskma rahulikult noortel juhtimise üle võtta.
Kätlin Liimets

Agu Kaljuste
Sündinud 1. oktoobril 1951 Kernus
Hageri koguduse juhatuse esimees
Vennastekoguduse eestseisuse liige
Lõpetanud Tallinna 12. kutsekeskkooli tisleri erialal
Töötanud aastaid mööblitislerina vabrikus Standard
Puiduga tegeleva erafirma omanik
Abielus, 3 tütart, 2 poega, 10 lapselast

Aasta juhatuse esimehed
2014 Arvo Rodi (Tuhala)
2013 Karl Mäesepp (Rakvere)
2012 Karli Lambot (Leesi)
2011 Tõnu Veldre (Anseküla)
2010 Kunnar Keres (Mõisaküla)
2009 Tiina Võsu (Lääne-Nigula)
2008 Agu Kaljuste (Hageri)
2007 Kalev Laanesaar (Kambja)