Aidata neid, kel hingel kitsas

EELK Usuteaduse Instituudi (UI) kevadel alanud hingehoidja baaskoolitus lõppes 11. novembril ning 23 kursusel osalenut said Tartus Pastoraadis seda tõendava lõputunnistuse.

Esimene sellelaadne koolitus viidi Eestis läbi 1992. aastal Soome kiriku vaimulike ja hingehoidjate poolt. Välja arvatud mõned aasta-paari pikkused pausid, on siit alates korraldatud hingehoiu baaskoolitusi regulaarselt, alguses EELK Haiglahingehoiu Keskuse, siis Tartu Teoloogia Akadeemia ning nüüd EELK Usuteaduse Instituudi egiidi all. Kerstin Kask, kes korraldaja ning koolitajana on protsessis üks võtmeisikuid, tunnistab, et täpne ülevaade sellest, kui palju on koolitatuid kokku, isegi puudub. 

Kristlikust inimkäsitlusest

Kvantiteet polegi esmatähtis, vaid hoopis teadmine, et vahepealsed aastakümned on Eestis jõudsalt kasvatanud nende hulka, kes ligimese teenimises suudavad lähtuda hingehoiutöö üldtunnustatud aluspõhimõtetest.

Kask räägib, et kuigi koolitusele tulemise üheks eelduseks on kodukoguduse vaimuliku soovitus, on aastate lõikes neidki, kel puudub koguduslik kuuluvus. „Et hingehoiu aluseks on kristlik inimkäsitlus, siis on seos kogudusega siiski oluline. Vaimuliku soovitus tagab kursuslasele teatud mõttes ka seljataguse – tema panusega koguduses arvestatakse,“ kõneleb Kerstin Kask. 

Äsja lõputunnistuse saanud kursust iseloomustab ta kokkuhoidva ja hästi motiveeritud rühmana, kus iga liige on isiksus ja paljudel juba eelnevad kogemused praktilises hingehoiutöös. Koosseisu viis EELK ordineeritud vaimulikku vaid rikastasid koostööd, tõhustades selle vaimulikku mõõdet (loe ka lk 3 rubriiki „Üks küsimus“). Vaimuliku, hingehoidja ja superviisori Naatan Haameri juhtimisel läbi viidud koolitusel kaasati spetsiifiliste teemade läbimiseks professionaalseid meedikuid ning superviisorina hingehoidja Kai Jõemets.

Oikumeenilisus

Eesti Kirik pöördus koolitatute poole ja uuris, miks nad koolituse valisid ja mida sellest said, kuidas ja kus saadud pädevust edaspidi rakendavad ning kellele söandaksid ise läbitud koolitust soovitada.

Kirjanik ja filmirežissöör Katrin Laur tunnistab, et plaanis sammu mitmeid aastaid sooviga valmistuda hospiitsitööks. „Rääkisin sellest mõttest Katri Aaslav-Tepandile, tema ütleski, et ilma ettevalmistuseta mind kuhugi ei võeta, ja rääkis sellest baaskoolitusest,“ nimetab Laur. Ta kirjeldab koolituse oikumeenilist usulist fooni, nimetades, et rühmas oli luterlastest enamuse kõrval ka baptiste ning mitme vabakoguduse liikmeid, samuti olid esindatud katoliiklus ja õigeusk. 

„Päevad algasid ja lõppesid ühise palvusega, mida tegid järgemööda kõik, igaüks oma võimete piires. See südamest tulev, pingutamata vagadus liigutas ja andis hea kindla tunde, et juttu eestlaste ateismist ei tasu liiga tõsiselt võtta. Meid on rahvana nii vähe, et vaatamata eriarvamustele oleme üks perekond. Meid on ka kristlastena vähe ja me oleme ühe Isa lapsed,“ toonitab Katrin Laur.

Terje Palli õigeusu kirikust tunnistab, et vajas mõne aasta eest ise nõustamist ja kui ta siis vaimulikuna kogudust teeninud hingehoidja juurde jõudis, sai ta muu hulgas soovituse sellele koolituse jõuda. „Kõige enam õppisin iseennast paremini tundma,“ kinnitab Palli, kes on meelt, et teiste aitamine algab enesega sinasõprusest.

Raseduskriisi, leina- ja viljatusnõustaja Triinu Tints hindab võimalust, et sai õppida suure kogemustepagasiga koolitajatelt, samuti märgib ta õpingukaaslaste rolli, kes igaüks oma elutarkusega teisi rikastas: „Õppisin, et oluline on näha nii suurt pilti kui ka pisidetaile, oluline on kuulda inimese räägitut, aga ka seda, mida ta jätab ütlemata.“ 

Hingelist vaadet

Parimaks reklaamiks mistahes ettevõtmisele on soovitus neilt, kes selle läbinud. Kõik Eesti Kirikule oma muljeid jaganud toonitasid, et julgevad hingehoidja baaskoolitust soovitada. „Inimestele, kes töötavad inimestega ning kes tunnevad oma töös puudust eksistentsiaalsest mõtestamisest, hingelisest vaatest,“ täpsustab sihtrühma Triinu Tints.  

UI üliõpilane, kes koolitusel oli juba teist korda, soovitaks seda neile koguduseliikmetele, kes tegelevad inimeste abistamise, juhendamise ning nõustamisega. „Tihti ei tule inimesed oma muredega koguduse pastori juurde, vaid tavaliikmete või vabatahtlike juurde. Baaskoolitus sobib kõigile, kes soovivad olla paremad kuulajad ja teiste toetajad. Kui tahame juhtida inimesi Jumalale lähemale, siis peame esmalt oskama kuulata nende lugusid ja looma nendega usaldusliku suhte,“ leiab Ave Mølster, kelle jaoks oli koolitus üks osa UI hingehoiuõpingutest ning kes toonitab, et kaua oodatud kursus täitis kõiki ootusi: „Õppisin märkama ja kuulama, vaikima ja rääkima.“ 

Koolitus ei jää kindlasti viimaseks, kandideerimine märtsis 2023 algavale kursusele on alanud.

Liina Raudvassar