Ain Kaalepi vaade Eesti vabariigile

Eesti Vabariigi 92. aastapäeva eel ajas Eesti Kirik juttu rahvusmõtte kandja, kirjaniku, luuletaja, esseisti ja tõlkija Ain Kaalepiga.
Käesolev aasta on vanameistri jaoks eriline, tema looming, selle vormikultuur, mitmekesisus, eetiline ja esteetiline nõudlikkus on leidnud äramärkimist ja tähelepanu.
Vabariigi valitsus määras Ain Kaalepile Wiedemanni keeleauhinna, mis antakse kätte homme. Samuti pälvis Kaalep Jaan Krossi kirjandusauhinna luuleraamatu eest «Muusad ja maastikud. Luuletusi 1945–2008».
Eesti keel maailmateaduses
Ain Kaalep tõdeb, et on kahtlemata rõõmus ja tänulik taolise tähelepanu ja tunnustuse eest. «Siiski küsin enda käest – kas ma olen ikka seda kõike väärt? Eks siin on oma sõna öelda lugejail,» arutleb poeet. Küsimuse peale, kas tunneb Kaalep mingisugust hingesugulust või sarnasust ka Ferdinand Johann Wiedemanni endaga – oli too ju üsna käänulise eluteega ja n-ö vastuvoolu ujuja, sõnab Kaalep, et tõenäoliselt oli nõukogude periood väliselt selline, mil oli ehk raskem avalikult oma põhimõtteid välja öelda. «Kui olnud nõukogude aega üldse mingiks vooluks saab nimetada, siis sellele olin ma jõudumööda ja vaikselt vastu küll,» lisab Kaalep.
Wiedemanni kiituseks rõhutab laureaat omaaegse keelemehe põhjalikku tööd, mille kaudu viidi eesti keele uurimine oma aja kõige kõrgemale teaduslikule tasemele. «Ma arvan, sellest ajast saadik me võime öelda, et eesti keel on maailmateaduses!»
Eesti riik on olnud alati reaalsus
«Mina pole ehk suutnud suhtuda eesti keelde alati kui teadlane. Olen ikka kirjanik,» mõtiskleb Ain Kaalep, «kuid Eesti Vabariik on olnud minu jaoks alati reaalsus. Ma arvan, et «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» (Eesti iseseisvusmanifest, mis võeti vastu veebruaris 1918 Eesti Maapäeva vanematenõukogu poolt ja loeti esimest korda ette 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri rõdult – toim.) võiks meie jaoks olla kui üks püha tekst. Olen ka mõelnud, et selle tekst tuleks iluväljaandes uuesti trükkida ja see võiks rippuda iga Eesti kooli seinal. Ja, kas olete mõelnud, see manifest lõpeb ju sõnadega – Su üle Jumal valvaku! Eesti Vabariik on tekkinud Jumala õnnistusega.»
Ain Kaalep kõneleb, et eestlaseks olemine on võrreldav ühe pere liikmeks olemisega. «See saab alguse emast ja isast ja kasvab rahvuse kaudu terve inimkonnani välja. See on julgustav teadmine.» Muutused keeles ja rahvuste vahel ei ole vanameistri arvates meeldimise või mittemeeldimise asi. «Me kas võtame need vastu või mitte. Nii nagu väheneb riigipiiride tähendus, nii leiame ühe pere liikmeid tervest maailmast, nagu ka eri kombeid ja usundeid.»
Praeceptor Estoniae, Eesti õpetaja
Oma üheks mälestusväärsemaks vabariigi aastapäevaks peab Ain Kaalep tähtpäeva 1946. aastal. «Olin siis vangis. Meil oli suur kamber, oma sada meest. Korraldasime väärika tähtpäeva, jumalateenistuse pidas endine koolmeister ja köster. Laulsime palju ja keegi valvuritestki ei tulnud meid keelama.»
Elule tagasi vaadates tõdeb Kaalep, et tal on läbi aegade olnud suur hulk õpetajaid ja eeskujusid, paljud neist niisugused, kes seda isegi ei tea. «Olen nõrk ja patune, aga Jumala abiga on mul üht-teist olnud siiski öelda.
Tahtsin koolipoisist peale õpetajaks saada, esialgu koolis ja, mõtlesin, ehk siis tasapisi ka tulevikus professoriks… Suurt õpetajat minust ei saanud, aga ehk olen ka kirjanikuna mingil määral õpetaja mõõdu välja andnud.
Seepärast on mul eriti hea meel, et minu hea sõber Jaan Kross on minu kohta öelnud praeceptor Estoniae, Eesti õpetaja. Omal ajal öeldi ju Philipp Melanchthoni kohta praeceptor Germaniae.»
Mari Paenurm      

Ain Kaalep
Sündinud 4. juunil 1926 Tartus.
Lõpetanud Tartu ülikooli eesti filoloogina.
Kirjaniku, tõlkija ja kriitikuna avaldanud loomingut 1962. aastast.
Auhindu ja tunnustusi:Juhan Liivi luulepreemia 1984,
Riigivapi III klassi teenetemärk 1996,
Rahvusmõtte auhind 2008,
Wiedemanni keelepreemia 2010,
Jaan Krossi kirjanduspreemia 2010.