Ainult hea eeskuju aitab

Kuressaare gümnaasiumi 1200 õpilase ja 90 õpetajaga võib pidada suureks kooliks. See on ainus Eesti üldhariduskool, kus juba pool aastat on töötanud kaplan.
Kui Katrin Keso-Vares aasta algul kaplani ametisse asus, ootas teda ees suur tööpõld, mida pidi ise kündma, ja ülisuur meediahuvi: miks peab koolis töötama kaplan. Just tol ajal leidis Katrin toetust kolleegidelt, kes maasusuliste rünnaku ajal ütlesid, et pea püsti, meie tahame sind küll.
«Alustasin sellest, et tutvustasin klassijuhataja tundides oma tööd. Palusin lastel kirjutada küsimusi, mis neid huvitab. Ma ei kiirustanud. Mida rohkem olen klassides käinud, seda enam hakkavad nad mind tähele panema ja teretama, minuga vestlema. Olen käinud ka teistes tundides erinevat teavet jagamas, näiteks ajalootundides rääkisin ülestõusmispühade tausta.
Kus klassis käisin, sealt hakkasid lapsed minu juurde tulema, esialgu arglikult koos sõbraga, ja mõne saatis psühholoog. Need on lapsed, keda teised klassis tõrjuvad. Nende enesetunnet on vaja tõsta, rääkida nendega ja suhelda,» rääkis Katrin, kes koolis õpilaste ega kolleegide poolt vastuseisu ei tundnud.
«Väga positiivne ja mõistev, toetav suhtumine on koolis.» Küllap on põhjus selleski, et Katrin on piisavalt kaua linnas elanud. Oma inimest ju ei peljata. «Ka õpetajad on tulnud rääkima, kui neil on mure mõne lapsega, et ehk saab aidata. Olen saanud aru, et kes minu juurde tuleb, tuleb üsna tõsise murega. Lapse koorem on raske kanda olnud ja nad tulevad hea meelega.» Pooleaastane koolitöö kogemus on bibliograafi baasharidusega Katrini lugupidamist ja austust õpetajate vastu tugevalt tõstnud, nähes töö raskust, mis nad koolis teevad. «Ei ole kõige lihtsam rüblikutega hakkama saada.»
Kooli tulek oli vajalik
Katrinil on tulnud palju selgitada, mida kaplan endast kujutab ja miks kaplan kooli võeti. «Siis olen öelnud, et tegemist on vaimulikuga, kel koolis töötades peab olema teoloogiline ja pedagoogiline haridus. Kaplan on sõjaväes, haiglas, miks siis mitte koolis – selles ei ole midagi halba.
Kui minule seda tööd pakuti ja ma vastu võtsin, oli minus teadmine, et mingil ajal tuleb kooli tulla. Töötanud varem laste ja noortega kiriku juures, olid probleemid selged, palju on seotud kooli- ja koduvaheliste suhetega,» ütles Katrin, kel on hea meel koolipoolse kutsumise üle.
Ise üdini jaatava inimesena ei oska Katrin positiivsust oma töös eesmärgiks panna. «Kaplanil peab olema hea empaatia- ja kuulamisvõime. Ta peab olema hea suhtleja ja oskama lastega kontakti luua.»
Katrinil kartust ei olnud, oli pigem teadmine, et kui on väljakutse esitatud, tuleb minna. «Teist korda võimalust ei tule ja kuna koolides religiooniõpetajad praktiliselt puuduvad, oli minek oluline. Ühtaegu oli minekus väljakutset, sest midagi hoopis uut tuli nullpunktist looma hakata. Amet ise loob ennast, ega mul ettekujutust olnud ja teadmisi oli vähe. Ma ei pea midagi välja mõtlema, kõik kulgeb sujuvalt,» ütles Katrin, kes tunneb, et on õiges kohas.
Kõikide sõber
Katrin näeb oma rolli koolis kaplanina töötades hingehoidjana, probleemide lahendajana. «Kui ma olen lastega rääkinud, olen öelnud, et minu roll on olla hea kuulaja nagu suur kõrv. Kaplani amet peaks olema selline, et selle kandja oleks inimene, naljakas küll öelda, kes on kõikidega sõber,» selgitab Katrin oma ettekujutust koolikaplani tööst. «Mitte keegi ei peaks kartma minu juurde tulla ükskõik millise probleemiga. Siin ei saa riielda, ei saa halba hinnet, käitumisele mitterahuldavat, sa saad lihtsalt rääkida nagu pihiemale.»
Kaplani institutsiooni käsitatakse kui koguduseta vaimulikku, mis eeldaks ka jumalateenistuste pidamist. Kuressaare gümnaasiumis ei rivistata lapsi üles hommikupalvuseks. Katrin ütles, et kõik areneb ja talle meeldiks mõte, et hommikut võiks palves ja rahus alustada. «Traditsiooniks on jõuluteenistus kirikus.»
Katrini oma lapsed, 11. klassi lõpetanud Gerda ja 2. klassi lõpetanud Karl Ants käivad ühisgümnaasiumis, kus Katrin ise kunagi õppis. Tema endise ja tema laste praeguse kooli õpetajad on küsinud, miks sa meile ei tulnud kaplaniks. «Ei pakutud,» vastas neile Katrin, kes üha enam on veendunud oma lapsigi vaadates, et pühapäevakoolist üksi ei piisa lapse maailmapildi avardamiseks. Kool peab kõvasti kaasa aitama, et terve hinge ja õigete väärtushinnangutega lapsed ellu astuksid.
Usku ei saa pöörata
Lõpuks ei saanud ma muidu, kui pidin Katrinilt küsima, kuidas ta koolilapsi usku pöörab. See ju koolimajja usuga seotud inimeste ja ainete mittelubamise eest võitlejate kõige suurem hirm. Katrin hakkas südamest naerma ja ütles:
«Pean kurvastusega ütlema, et usku ei ole ma saanud kedagi pöörata. Usku ju ei saagi pöörata! Kui mõtlen enda usule tuleku üle, siis milline tarkus oli õpetaja Luhametsal, minu leeriõpetajal Kuressaare koguduses, kes nägi, et ma tulin ise väga ettevaatlikult usu juurde. Mul oli kõike vaja käega katsuda ja kombata ja Joel Luhamets oli nii tark, et lasi mul seda teha pikalt,» selgitas Katrin, kes suhtub aupaklikult kõigi inimeste usulisse arengusse, teades, et seda ei saa mingil moel peale suruda.
«Kuigi väikesed lapsed on kui vaha su käes, pakud head – ta võtab vastu, pakud halba – sama asi. Ta ei tee vahet, ta eeldab, et sa oled suur ja tark ja võtab sinult kõik vastu. Isegi kui ma tahaksin, ma küll ei tea, kuidas saab teisele usku peale suruda. See on rumal kartus. Ainult hea eeskuju aitab,» teab Katrin, sest tal endal on olnud niivõrd hea eeskuju usulises mõttes. «Usk on ju protsess ja see võtab aega.»
Koolitöö meeldib
Järgmisele õppeaastale läheb Katrin Keso-Vares vastu juba rõõmuga. «Tulin suhteliselt ettevaatlikult, teadmata koolisüsteemist suurt midagi, võõrad olid maja, inimesed, lapsed. Nüüd tunnen ennast õiges kohas olevat, turvaliselt, mul on väga palju sõpru, suuri ja väikseid,» võib Katrin öelda esimese õppeaasta lõpus ja tunnistab, et talle meeldib lastega suhelda ja koolitöö tervikuna.
Kuigi Kuressaare gümnaasium on avatud uutele ideedele ja paljude teiste üldhariduskoolidega võrreldes koolielu edendamiseks erinevate võimaluste ärakasutamisel esirinnas, leiab Katrin, et talle meeldiks, kui õppimisprotsess käiks natuke teisiti.
«Mitte nuiaga teadmisi pähe anda, vaid lastega diskussiooni astuda. Distsipliin tekib sellest, et lastel on tunnis huvitav. Laste loovat alget tuleb arendada, tema peab ise mõtlema ja edasi minema. Kui antakse õpilasele võimalus kasvada, tunnustatakse ja julgustatakse teda, siis läheb inimese loovus lahti.»
Kui Katrinile lisaks kaplanitööle sügisel usuõpetuse tunde pakutakse, võtab ta pakkumise rõõmuga vastu ja teeb tööd nii palju, kui jaksab.
Kuressaare gümnaasiumi juurdeehitatud hubasel katusekorrusel on Katrini kabinet. On koht, kus enda koorem maha panna ja segamatult tema juurde tulijaid kuulata. Ja Katrin jaksab, sest «mina saan oma jõu Jumalalt» nimetab ta oma suurimat tuge ja abimeest.
Sirje Semm

Katrin Keso-Vares on lõpetanud 1982. a Tallinnas pedagoogilise instituudi bibliograafina, kust sai kõrvalainetena pedagoogikat ning eesti keelt ja kirjandust. Lõpetas Usuteaduse Instituudis kaheaastase pedagoogilise osakonna, sai sealt usuõpetuse õpetaja kutse. Õpib samas koolis teoloogiat, ordineeriti 2002. a detsembris diakoniks. Ligi kümme aastat on olnud laste- ja noortetöö juht Kuressaare koguduses ja Saarte praostkonnas selle töö koordinaator. Kogudusetööl oli täiskohaga 1996. aastast, enne seda töötas linna raamatukogudes.
Viis aastat on olnud maakonnalehe Meie Maa mittekoosseisuline korrespondent ja kord nädalas neljapäeviti toimetab kirikuelu lehekülge.

KOMMENTAAR
Toomas Takkis, Kuressaare gümnaasiumi direktor:
«Ettepaneku võtta kaplan kooli tööle tegid Kristliku Rahvapartei liikmed. Kuna respublikaanid, Isamaaliit ja Reformierakond on linnavalitsuses koalitsioonis, siis arvasime, et kui on pakkuda väga hea ettevalmistusega inimene, siis oleks patt seda võimalust kasutama jätta. Ja Katrin Keso-Vares on hea ettevalmistusega.
Seda enam, et meie koolil on pikk kogemus usundiloo või usuõpetuse õpetamisega juba Joel Luhametsa ajast. Ja kuna kool on loonud majandamiseks sihtasutuse, mis saab võrdselt teiste koolidega linna käest raha, aga planeerib oma rahad ja ametikohad ise, siis otsustasime 6. jaanuarist kaplani tööle võtta.
Kaplani töölevõtt tekitas ootamatut elevust. Hirmus palju tuli Katrinil ja minul endal anda intervjuusid. Meist polegi 25 aasta jooksul rohkem kirjutatud kui tol ajal.
Kuna lapsed hakkasid Katrini juures kiiresti käima, ka klassijuhatajad ja õpetajad, siis tegime sihtasutuse juhatusega otsuse, et me ei taha linna käest täiendavat raha saada ja võtame Katrini ainult oma majja tööle ega jaga teda teiste koolidega. Me ei ole kellegi käest raha juurde küsinud.
Näeme iga päevaga, et otsus kaplan tööle võtta oli õige. Leian, et kaplan on kooli struktuuris oma koha leidnud. Ka lastevanemate hoolekogu kiitis heaks kaplani ametikoha. Nad ei näinud usupropaganda ohtu ja usun, et põhjendatud on võtta kooli luteri kiriku vaimulik, kuna meie kultuuriruumis on selle usu esindajaid kõige rohkem, kogudusi on kõige rohkem.
Kui lugeda kommentaare religiooniõpetuse kohta, siis räägivad need selgest harimatusest. Pole mingit kahtlust, et sellealast haridust on inimestele vaja. Võrdlen religioosse hariduse vajalikkust hügieeniharjumuste või heade käitumisharjumustega, mis kuuluvad inimeseks olemise juurde.
Kohustuslikesse asjadesse nagu ka kohustuslikku religiooniõpetusse suhtun üldiselt halvasti, aga usun, et lastele ja vanematele saab pakkuda võimaluse valida usuõpetust ja konkreetselt ka religiooniõpetust. Oleme arutanud aine tunniplaani viimise võimalusi ja pakkumise esitame sügisest.»