Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab

Üks kõne, tähtsa ameti pidaja peetud, pani mind tõsiselt mõtlema. Nädal tagasi õnnitlesime Tartu ja Tartumaa tublimaid koolilõpetajaid ja sellelt ürituselt järgnev «õpetus» ka pärineb.
Kõnepidaja tõi välja, et on kolm eriala, mida kindlasti ei tohiks õppida: riigiteadused, ajakirjandus ning ärijuhtimine.
Täpselt ei saagi aru, miks just need kolm eriala kõige kasutumad on. Tegelikult pole ka vahet, millise pealiskaudse arvamuse najal noortele sellised õpetussõnad jagati. Igal juhul on selline jutt pehmelt öeldes kummaline.
Miks? Meil võib olla küll teatud erialadel üleproduktsiooni ja ilmselt ongi meil arvuliselt insenere rohkem vaja kui riigiteaduste spetsialiste, kuid erialasid ei tohi omavahel vastandada: kasutud ja kasulikud. Samuti ei tohiks noori hurjutada.
Kõige tähtsam on, et noor inimene õpib. Et ta oskab ja tahab õppida ning on valmis selleks kogu oma elu. Selle aluseks on huvi: mingi asi meeldib ja see motiveerib õppima. Kui lähtuda vaid kasust ja kasumlikkusest, siis võib väga kiiresti juhtuda, et töö eest makstav palk on küll väga hea, kuid töö ise ei huvita inimest karvavõrdki.
Tekib tõsine konflikt inimeses endas ja pikemas vaates ei saa ta olla rahul ega õnnelik. Tema tehtud töö samuti vaevalt et väga kvaliteetne või köitev on.
Alati on võimalik juurde õppida. Meie kõrgharidussüsteem (kolm aastat bakalaureuseõpinguid ja sellele lisaks kaks aastat magistriõpinguid) võimaldab väga mõistlikke kombinatsioone ja õppekavade paindlikkus võimaldab neid ka erinevate astmete endi sees. Tähtis on, et oleks baas, millelt edasi õppida. Olen näinud viimastel aastatel mitmeid õnnelikke inimesi, kes on lõpetanud kõrgkooli, töötanud õpitud erialal, kuid leidnud oma kiindumuse hoopis kutsekoolist ja on oma töö ning eluga oskustöölisena väga rahul.
Tegelikkuses on meie tõsine murekoht selles, et noored inimesed leiaksid üles selle eriala, mis neile tõsiselt meeldib ja neid köidab ning milliseks tööks on neil ka eeldusi. Jah, tuleb ka arvestada, kas see töö leiva lauale toob. Kuid hästi tehtud töö eest saab üldjuhul ka head palka. Kindlasti aitab selliste otsuste juures nõustamine ning ellukutsutud nõustamiskeskused igas maakonnas kannavad tabavat nimetust: rajaleidja keskus.
Tartu ja Elva linna aukodanik, kirjanik ja tõlkija, ajakirja Akadeemia esimene peatoimetaja, äsja 90. sünnipäeva tähistanud Ain Kaalep on kirjutanud:
Sõber, kui ehitad maja,
tee sellele suured aknad –
nii suured, kui üldse suudad,
nii suured tee tingimata!
See maja võib olla päris maja, mille inimene ehitab. Kuid see maja võib olla ka ülekantud tähendus elule – targast luulereast võib teha erinevaid järeldusi. Kandev mõte aga on selles, et elada ja unistada tuleb avaralt, vaadates läbi suurte akende.
Just praegu, kui on koolide lõpetamise ja uute otsuste tegemise aeg, tuleb noortele soovida tahet ja julgust unistada, järjepidevust oma unistuste elluviimisel. Laenates Juhan Viidingult: «… ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab».

 

 

 

 

Urmas Klaas,
Eesti Kiriku kolumnist