Ainus mõte: kuidas pääseda kommunismi käest

See oli aeg, kus – vaatamata Eesti väeosade meeleheitlikule vastupanule – sakslaste rinne Narvast läände murdus. Tallinnas oli kohati laskmist, kuid sakslased keeldusid eestlastele relvi andmast.
Ainus päevakorrapunkt oli: kuidas pääseda kommunismi käest?
Vahepeal olime püüdnud defineerida nii natsismi kui kommunismi ja leidnud, et vahe on ainult sinu hukkamise/hukkumise toimes: kui venelane lõikab su kõri nüri saega, siis nats kasutab vähemalt habemenuga. Venelased karjusid maailma marksistlikust vallutamisest ja natsid rabasid Lebensraum’i.
See kõik sündis printsiibil: kes pole minu poolt, tuleb minu «süsteemi» vaenlasena likvideerida. Natsid leidsid juudid olevat esimesed vaenlased.
Kommunistid siin taolist «kunstilist valikut» ei teinud. Kes söandas suure Stalini süsteemi puudutada, «nautis» kohtuotsuseta kuklalasku või siis armulikult näljasurma Siberi karistuslaagrites.  
Liitriigid püüdsid Lebens­raum’i nõudmisele piiri panna ning selle saavutamiseks kinkisid kommunistidele pooleks sajandiks terve idapoolse Euroopa. Selle «kingi» tulemusi parandame ka Eestis veel praegu.
Aga septembris 1944 oli iga eestlase ainsaks teemaks, kuidas pääseda Punaarmee ebainimliku rulli alla jäämisest. Vene esimese okupatsiooni jälgede veri polnud veel kuivanud.
Kommunistliku ja vaba Eesti sõjapidamise filosoofiad erinesid teineteisest 180 kraadi. Kui meile Tondil sõjakoolis õpetati, et eduka juhi tundemärgiks on fakt, kui paljude ellu jäänud sõdalastega ta lahingust tagasi tuleb, siis varsti – ka meie kodumaa vallutamisel – taipasime, et Punaarmee doktriin ei hoolinud inimkaotustest, kui ühe lahingu aeesmärk oli saavutatud.
Jah, see sõdimise doktriin kehtis süsteemis, mis laulis, et «inimelu on ülim väärtus». Kes ütles, et ühe inimese surm on tragöödia, aga kolm miljonit on statistika?

Pääsemist otsides
Huupi tegime tööd, aga mõte jooksis venelaste käest pääsemise teid otsides.
Mul oli tekkinud tänu Tiiu Oinale, mu kursusekaaslasele õigusteaduskonnast, mõneti rahulik tunne, et Rootsi pääsemise küsimus juba jookseb.
Ta oli paar nädalat tagasi lähenenud mulle sooviga, kas ma saan Eesti esindusi Rootsis abistada Kopli abijaama agregaadiga, mida nad siis kasutaksid Läänemerel ristleval laevakesel Eestile okupatsioonivõimude poolt tsenseerimata uudiste edastamiseks.
Olin seda küsimust arutanud juba ringhäälingu tehnilise osakonna olulise inimese Harri Esopiga. Paari päeva pärast oli Esopil plaan valmis, mille teostamine tundus üsna lootusrikas. Meie aga seadsime omapoolseid tingimusi, et paadis, mis agregaadi Eesti rannast Rootsi viiks, oleksime meie oma perekondadega.
Päev varem oli Landessender Reval’i sakslasest direktor meile teatanud, et olevat otsustatud Eestist välja tõmbuda, aga Saksamaal Landessender Reval taas käima panna. Eestist ja Baltimaadelt väljatõmbumine olevat «ajutine sõjaline vältimatus».
Kõik, kes soovivad kaasa tulla, andku sellest temale järgmise kahe päeva jooksul märku. Lahkumine Tallinnast toimub arvatavalt 19. või 20. septembril.
Ja siis tuli telefonikõne, mis teatas, et «Kopli plaan» on paatide puudusel luhtunud.
Läksin saatejaama, mis nüüd oli töölisvõimlas Tõnismäel. Uute Punaarmee käest pääsemise võimaluste leidmiseks oli aeg napiks jäänud. Olime nooriku Vaikiga arutanud, otsustanud ja lootnud, et ehk jääme seal Saksamaal ameeriklaste ja inglaste pommidesajus Taevataadi abiga ikka alles. Kommunistide käes kindlasti mitte.
Teatasin, et olen nõus Saksamaal Landessender’it edasi tegema. Anti laevale nimega Wartheland pääsemiseks eriline Ausweis.
Koht laevale kindlalt näpu vahel, olime rõõmsad, et pääseme punase uputuse esimesest lainest. Mis edasi – Jumal juhib. Ja juhtiski, kui ma nüüd, 65 aastat hiljem püüan meenutada kõiki neid meeleheitlikke olukordi, kust kogu eesti rahvas nondel saatuslikel päevadel läbi läks.

Viis tuhat lehekülge muusikat
Ringhäälingus kohtasin oma õpetajat professor Olav Rootsi, kelle kohta olin kuulnud, et ehk tal on poolametlik võimalus Rootsi pääseda
Olin klassivend Kaljo Käärikuga, kes oli juba Tallinna tehnikaülikooli assistent, veel enne märtsipommitamist ja otse Olav Rootsi soovitusel mitu-mitu ööd mikrofilmile jäädvustanud eesti sümfoonilise muusika partituure. Ühtekokku oma viis tuhat lehekülge.
See varandus oli pisikese plekk-karbina mu taskus. Lähenesin nüüd Olav Rootsile. Selgitasin varanduse sisu ja palusin, kas ehk Roots võtaks materjali kaasa, kuhu ta ehk pääseb. Ta võttis. See oli mulle märgiks, et tal on konkreetne mujale kui Saksamaale pääsemise võimalus. Ta isegi andis mulle oma Wartheland’ile pääsemise Ausweis’i.
Meile oli antud kellaaeg sadamasse tulemiseks. Olime praktiliselt «pakitud», kui helises uksekell. Ukseava oli täis kahe meetri pikkust Soome mundrit – see oli mu akadeemiline poeg Endel Kullamaa. Olin ta pool aastat tagasi saatnud Soome minevale paadile. Nüüd ta seisis uksel kui Kalevipoeg ja teatas, et nad on tulnud Soomest tagasi Punaarmee rulli peatama. Mul ei olnud närvi talle taganeva Saksa rinde tõsist olukorda enam selgitada.
Raske on kirjeldada suuremat segadust ja süütunnet kui see, mis valitses meie hingedes siis, kui hakkasime sadama poole sammuma. Kaheaastane poeg Ants – juba omal jalal – Vaiki käeotsas ja minu käed ametis kahe kohvriga. Uksegi olime jätnud lukustamata, et vältida selle lõhkumist, kui jumal teab kes sinna sisse tikub. Isa-ema jäid maha ning akadeemiline poeg ruttas rindele Punaarmeed peatama.
Olav Rootsi Ausweis’i jätsin isale. Kelle temp see küll võib olla, aga 1989, kui olin esimest korda tagasi Eestis, lõin rõõmsalt patsi ka Endel Kullamaaga.
Landessender’i paberiga pääsesime läbi tiheda püssiderea kaile ja peatselt olime laeval nimega Wartheland. Sosin käis, et samale laevale on ennast poetanud ka «kuldfaasanite» pesakond – kindralkomissariaat ja Mäe omavalitsus.

Raske lahkumine
Reelingult tagasi linna poole vaadates ei tahtnud mõelda, mis saab nendest kaaseestlastest, kes murruna sadamasuus mõnele laevale pääsemist lootsid.
Wartheland lahkus Tallinnast vastu õhtut, peatus minuti Naissaare juures, oodates veel kolme laeva seekordsesse konvoisse.
Ega nad aimanud, et see peatus kujunes Tallinna silueti mällu surumise valusaks aktiks, kus ränga rõhuga prevaleerib Nevski katedraal. Iga laps teab, et seda jumalakoda ei püstitatud sinna mitte Taevaisa teenimiseks, vaid esimeseks «pronkssõduriks», et ei eesti rahvas ega saksa mõisnikkond unustaks, kes tegelikult olevat Maarjamaa valitseja.
Danzigi kaudu jõudsime Poola, Visla äärde Toruni linna. Seal anti meie käsutusse seisma jäänud töökorras saatejaam. Kahe-kolme päeva pärast kõlas eetris taas sulaselges eesti keeles: «Siin Tallinna ringhääling!»
Seal anti mulle muu hulgas ülesanne moodustada ringhäälingu segakoor. See kujunes ja toetus Estonia teatri solistidele, kes kõik suure rõõmuga himukalt kaasa laulsid. Ja sealtpeale pole mul olnud mahti tagasi vaadata – eesti koorimuusika teenimine kujunes mu elutööks.
Aga sellest võib lugeda raamatust nimega «Kaunimad laulud….».

Roman Toi
septembris 2009 Torontos

Roman Toi on aktiivselt  ajaga kaasas käinud

Kui meie kirikumuusika maestro Roman Toi kaks aastat tagasi kodumaad väisas, tõi ta kaasa oma mälestusteraamatu. Sel suvel Eestisse tulles oli heliloojal kaasas värske duett «Elava Jumala juures».
Teos kanti ette Toi kodulinna Viljandi Pauluse ja Suure-Jaani kirikus. Vürtsi lisas fakt, et esitajaiks olid nende koguduste vaimulikud Mart Salumäe (bariton) ja Kristi Sääsk (alt).
Autor jäi teose esiettekandega rahule. Toi loomingut mängiti tema külaskäigu ajal ka Tallinnas Jaani ja toomkirikus.
Roman Toi (93) on Eestist lahkumise järel 1944. aasta septembris kodumaad viimase kahekümne aasta jooksul korduvalt külastanud.
Sellesuvist sõitu planeerides oli ta õnnelik, et tänu Taevaisale ja ihuarstile on tal luba tulla taas kodumaad tervitama.
Tunde kestev lennureis Torontost Tallinna Toile raske polnud: «Ei, mind see sõit küll ei väsita,» teatab ta möödaminnes.
Maestro ei tulnud seekord laulupeoks, sest «…mis ma tulen just selleks ajaks, kui mu sõbrad-koorijuhid on kõik tööga hõivatud. Tulen parem hiljem, siis on neil aega minuga koos istuda ja peomuljeid jagada.»
 Laulupeo kordaminek ja tohutu rahvarohkus tegid Toile südamest rõõmu. Toronto Peetri kiriku organisti ametis on Toi juba aastakümneid olnud ja teeb seda endiselt: «Mul on õpetaja Tauliga kokkulepe, et ütlen talle, kui ma enam ei jõua orelitreppidest üles ronida.» Lisaks jätkub töö Toronto Kuninglikus Konservatooriumis. Imestamapandava vitaalsusega härra juhib Kanadas ise autot ning tegi seda Eestiski.
Südameasjaks on auväärt organistil olnud jätkuvalt kirikute ühinemine. Kodu- ja Välis-Eesti kirikute ühinemise venimise üheks põhjuseks on Toi arvates ulgueestlaste (nii kutsub ta väliseestlasi) omavahelised isiklikud vastuseisud. «Teoreetiliselt kuulume me ühte, majanduslikult aga oma maa seaduste alla,» selgitab ta lihtsalt.
Tänavu septembris möödus 65 aastat eestlaste suurest põgenemisest Läände. Ka Roman Toi koos abikaasa Vaiki ja kaheaastase pojaga oli üks minejaist. Meenutades noid karme aegu on valminud ka siin esitatud lugu.

Tiiu Pikkur