Aita kaasa Suur-Pakri kabeli taastamisele!

1992. aastal loodud Pakri kabelite mälestusfond kannab eesmärki Pakri saarte kabeleid kaitsta lagunemise eest. Hetkel on tulipunktis Suur-Pakri kabeli põranda renoveerimine.

Kolme kümnendi jooksul on Väike-Pakri kabeli torni ja Suur-Pakri Suurkülas asuvat kabelit järk-järgult taastatud. Praegu kutsutakse kuni jaanipäevani hooandja.ee abil toetama Suur-Pakri kabeli põranda renoveerimist.

Põrandaprojekt on eelviimane suurem projekt, mis aitab sammukese lähemale kabeli täielikule taastamisele ja kasutuselevõtule. Põrandaprojekti järel saab kabel viimase jätkuprojektina endale vihmaveerennid ja aknaplekid, et vuugitud välisseinad ei laguneks liigniiskuse mõjul.

Hooandja.ee abil soovitakse koguda 4040 eurot (11. mai seisuga on kogutud 971 eurot), et tasuda transpordikulud ja muinsuskaitselise järelevalve eest. Kui toetusi laekub 9648 eurot, siis saaks osta ka vajalikud materjalid põranda taastamiseks. Kui rahaline toetus on olemas, saab töödega alustada suve lõpus.

Pärast Suur-Pakri kabeli põranda renoveerimist saaks tõsta endisele kohale värava, mis ootas saarel enda taasleidmist rohu seest. Samuti saaks pühakotta paigutada pingid, altari ja muu vajaliku.

Pakri saared asuvad 2-3 km Paldiski linnast läänes, neid eraldab mandrist Kurkse väin ning Pakri poolsaarest Pakri laht. Nad kuuluvad Paldiski linna koosseisu. Saarte ja laidude kogupindala on 24,7 km².  Loode-kagu suunaliste pikerguste (mõlemad ca 6 x 2,5 km) saarte suurused on nimedele vastupidised: Väike-Pakri pindala on 12,9 km² ja Suur-Pakri 11,6 km². Ilmselt oli väiksema saare Suur-Pakriks nimetamise põhjuseks kunagine suurem elanike arv ja paremad põllumaad võrreldes teise saarega.

Pakrisaarte kodulehe andmel moodustasid Pakri saared enne teist maailmasõda omaette Pakri valla. Viies külas elas 1934. aastal 354 inimest ning paiknes 119 talu. Kummalgi saarel oli oma kool, kirik ja kalmistu, tegutses koduloomuuseum. Elanikkonna moodustasid rannarootslased.

1940. aastal sunniti inimesed kodudest lahkuma (tagasi Rootsi), külad hävitati ja saared muudeti Nõukogude Liidu sõjaväebaasiks ning Varssavi pakti maade lennuvägede õppepommitamise polügooniks. Koos sõjaväelinnakutega ehitati 1952. aastal ka üle 10 ha suuruse Langgranne laiu kulgev saari ühendav tammtee.

Saari pommitati viimati veel 1992. aastal, juba suveräänse vabariigi ajal, kuid õnneks peamiselt õppemürskudega, mistõttu loodus eriti ei kahjustunud. Saared tagastati Eestile 1994. aasta mais.

Kätlin Liimets