Ajaloost tänulikul meelel
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Uudis / Number: 13. august 2014 Nr 31 /
3. augustil meenutati Lahemaal Esku kabelis jumalateenistuse ja mälestustahvli avamisega Paul Eduard von Focki (1798–1884), kes Sagadi mõisahärrana seisis hea siinse rahva vaimuliku ja hariduselu edendamise eest.
Kirikulistest täidetud väheldases pühakojas jäi teenistuseootuses kõrvu kolm keelt: eesti, saksa ja norra. Suvekuumas leidsid Lahemaa metsade rüppe tee need, kel soov juhtida oma mõtted tänasest igavikku. Teenistust aitasid Haljala õpetajal Margit Nirgil läbi viia Tallinna Toomkoguduse õpetaja kantsler Urmas Viilma ja õpetaja Hedi Vilumaa Kõpust, lektsioone luges dr Peeter Roosimaa Tartu ülikoolist. Orelil teenis naaberkoguduse organist Külli Erikson, muusikalisteks vahepaladeks soleeris ooperilaulja Veera Talesh, keda orelil saatis Marika Kahar.
Ühislaulmiseks valitu pakkus mõjusa sissevaate baltisakslaste loomingulisse pärandisse. Nii oli mälestuslauluks «Oh võta mind, mu Jumal, käekõrvale», mille viisi autor on Friedrich Silcher ning sõnadeks riialanna Julie Hausmanni (1826–1901) kirjutatud religioosne luuletus. Tegemist on tänapäevani armastatud kirikulauluga. Muide, sõnade autor veetis oma elu viimase suve Võsul.
Kelle päralt on taevariik
Jutluse aluseks võttis õpetaja Nirgi kirjakoha Taaveti 127. laulust, kus seisab, et kui Jehoova ei ehita koda, siis ehitajad näevad selle kallal vaeva ilmaaegu. Vaimulik põhjendas teksti valikut oletusega, et suure tõenäosusega loeti sama mõtet kirikulistele ka Esku kabeli pühitsemisel 169 aastat tagasi. «Selles salmis on inimese elu võrreldud koja ehitamisega,» aitas ta kirikulised «teksti sisse», mõistmaks selle võimalikku allegooriat. Ja tõepoolest, olgu tegu rajatise või inimese eluga – kui puudub õnnistus, siis «näevad ehitajad selle kallal vaeva ilmaaegu».
Piiblitarkuse täideminekut võib täheldada ka vaadeldes Paul Eduard von Focki elu, kelle surmast möödus 17. juunil 130 aastat. Sel põhjusel valiti sama kirjakoht ka mälestustahvlile, mille õnnistas kantsler Viilma ja millelt katte eemaldasid von Focki sugulaste esindajad.
Õpetaja Nirgi sõnul oli pärishärra von Focki puhul tegemist jumalakartliku mehega, kelle panus Sagadi aladel elanud inimeste vaimu eest hoolitsemisel oli määratu. Oma meelsust väljendas mõisnik konkreetsete tegudega. Nii lasi ta 1845. aastal rajada Eskule väikese kiriku ja selle kõrvale ümbruskonna külade lastele mõeldud kooli. Kabelist kujunes kihelkonna vaimne keskus, kus ristiti, leeritati, laulatati, võeti lauarahvaks ja saadeti viimsele teekonnale suur osa Haljala koguduse inimestest.
Laske lapsukesed
Suund tegutseda järeltulevate põlvede heaks tuleb esile ka Esku kabeli altarimaalil, mille alumises servas on eestikeelne tekst Lk 18:16: «Laske need lapsekessed minno jure tulla …» Maali tellis von Fock Müncheni kunstnikult Johan Carl Kochilt ja see on maalitud kunstnik Peeter Hesse fresko järgi. Õpetaja Nirgi kinnitusel on tegemist Eestis vähekasutatud narratiiviga: «Tean vaid kahte pühakoda, kus sellele Uue Testamendi loole on altarimaal loodud; üks on Eskul, teine Viljandi praostkonna Kõpu Peetri kirikus.»
Pärast teenistust peatuti palves kirikuaias von Focki perekonna rahulal, Eduard Focki kalmul süütas mälestusküünla siin tegutsenud eestlastest köstrite Weinmannide järeltulija, SA Esku Kabel juhatuse esimees Vello Väinsalu.
Kellega meid saatus sidus
Õp Margit Nirgi väide «Ajalool on sageli ajalookirjutaja nägu» juhatas sisse kiriklikule osale järgnenud ajalookonverentsi Sagadi mõisa saalis. Selle kriitilise väitega tuleb nõustuda, tuues näiteks baltisakslaste kui etnilise grupi ajaloo, kellega meid saatus sidus umbes seitsmesajaks aastaks. Õnneks on kadumas baltisakslaste rolli lausnegatiivne, lihtsustatud käsitlus ja jäik klassihinnang on asendunud arukama lähenemisega.
Selles valguses oli huvitav kuulata peaettekandeks Eestimaa rüütelkonna viimase peamehe Eduard von Dellingshauseni järeltulija Thomas von Dellingshauseni loengut baltisakslaste elust sada aastat tagasi. Kõneleja toonitas, et Eestimaa rüütelkond püsis avalik-õigusliku korporatsioonina kuni seisuste kaotamiseni 1920. Seega lõppes Eestis alles 20. sajandi alguses keskajast pärit seisuslik põhiseaduslik kord, mis Euroopa riikides oli enamasti lõpetatud juba 18. sajandil.
Lisaks Margit Nirgile, kes andis üksikasjaliku ülevaate Esku kabelist ja selle rajajast, esines konverentsil veel kunstiajaloolane Sulev Mäeväli, kes käsitles nõidumist ja nõiaprotsesse 16.–19. saj Eestis, keskendudes näidetes just Virumaale.
Liina Raudvassar
Pildigalerii:
