Allikail jõudu kogumas

Möödunud nädala lõpul peeti Tallinnas EELK diakooniapäevi, kus sedakorda analüüsiti laiemalt probleeme ühiskonnas ning tutvuti eri kogukondade praktilise tööga.


Luterlik kirik on diakooniatalituse eestvedamisel kahtlemata tegemas seda nähtavat tööd, mis pakub osalemisvõimalust paljudele ning suudab kõnetada ka neid, kes esmapilgul ei pruugi näha kristlaste head osa ühiskonnas laiemalt.
Seda mõtet avas ka oma tervituskõnes peapiiskop Andres Põder, kes meenutas siinseid okupatsiooniaegu, mil ta noore mehena Saksamaa kirikuisse sattudes luges seal toona populaarset loosungit, kus öeldi, et kirikut ilma diakooniata ei ole olemas.
Hetkeseis ja arenguvõimalused
Tallinna ülikooli sotsiaaltöö instituudi lektor Margo Kikas tõi oma analüüsis välja taasiseseisvumisaja arenguid Eesti sotsiaalpoliitilises perspektiivis, kus oma roll on nii nõukogudeaegsel pärandil, paremerakondade domineerimisel, põhjamaiste heaolu­traditsioonide, aga ka Euroopa Liidu ja muude rahvusvaheliste organisatsioonidega ühinemise mõjul. Oma sotsiaalkulutuste määra poolest, mis on 19,2% SKPst, oleme Euroopas tagantpoolt viiendad.
Vastavalt Roland Ingleharti ja Christian Welzeli kultuurilistele uurimustele on eestlased pigem ilmalik-ratsionaalsetel seisukohtadel, mis põimuvad tihedalt ellujäämisega seotud väärtustega.
Siiski tõi Kikas välja kiriku võimalused ühiskonnas tegutsemiseks ning need rajanevad sellistel väärtustel nagu ligimesearmastus, solidaarsus, inimväärikus, õiglus jmt.
EELK UI lektor Vaike Salveste kõneles segadustest diakooniatöö mõistmisel ja mõistete kujunemisel professiooni silmas pidades ning tõi kenasti välja, milliste erinevate valdkondade inimesed meie kirikus seda tööd teevad. Ta nimetas ka, et inimeste jaoks on oluline, kas kirik on neid tööle kutsunud.
EELK konsistooriumi diakooniatalituse juht Avo Üprus ja meie kiriku kauaaegne kaastööline, Soome Kiriku Välisabi esindaja Aarno Lahtinen analüüsisid EELK diakoonia arengut laiemalt, tuues välja üldised eesmärgid ning kutsudes kaasa mõtlema rakendusplaani kujundamisele.
Üprus rõhutas, et iga kogudus peab ringi vaatama oma kogukonnas.Lahtinen tõi ka välja põhimõtted, millest johtudes võiks ühine töö olla edukas – diakoonia mõiste ja positsioon kirikus peaks olema selge, koolitussüsteem, koostöö ja võrgustike arendamine eri osapoolte vahel toimiv.
Rühmatööd ja elu kogukonna keskel
Reede pärastlõunal jaguneti rühmadesse, et arutleda igapäevatöö eri sõlmpunktide üle.
Vaimulikud Reet Eru ja Tiiu Hermat vedasid gruppi «Rõhumisel on mitu nägu», kus teadvustati erivajadustega inimeste olemasolu nii ühiskonnas kui kirikus ning kõneldi sellest, kuidas parandada võimalusi tööks nendega.
Grupis «Pilk koguduse diakooniatöö tulevikku» arutleti vaimulike Kerstin Kase ja Saima Sellak-Martinsoni juhtimisel, millised on diakooniatöö võimalused ning kuidas parandada koguduse omatunnet.
Vaike Salveste veetud rühmatöös kõneldi professionaalide ja vabatahtlike tööst (rühmas osalenud olid kõik kiriku vabatahtlikud) ning Eve Mägi ja Rutti Proosa aitasid kaaslastel kujundada pilti koguduse koostööst kohaliku kogukonnaga.
Reedel andis peapiiskop Andres Põder Aarno Lahtisele üle ka EELK koostöömedali, millega avaldati tänu pikaaegse kaastöö eest meie kiriku heaks. Õhtul toimus diakooniapäevadest osavõtjaile pidulik vastuvõtt.
Laupäeval tutvuti eri töövormidega, saadi kokku Peeteli kirikus, mis on kokkusaamiskohaks ja elupaigaks omanäolisele kogukonnale; külastati AIDSi tugikeskust, Kristiine sotsiaalkeskust ning Kaarlikese lasteaeda.
Osalejate sõnul oli taoline praktilise töö nägemine, aga ka selle edukus tugevaks impulsiks ise millegi ärategemiseks või juba oma alustatud plaanidega edasiminekuks.
Korraldajate jaoks oli seekordne kokkusaamine ilmselgeks kinnituseks, et huvi kirikutöös kaasalöömiseks on, samuti ei jää puudu heast algatusvõimest.
Oluline on seda kiriku poolt märgata ning üksteist ka oma positiivsete kogemustega innustada.
Mari Paenurm

EELK diakooniatöös tegutseb:
kohalikul tasandil 16 diakooniaasutust,
koguduste juures on tööl 25 koordinaatorit.
Eesmärk aastaks 2017:
kirik, asutused ja kogudused on kujundanud välja vajaduspõhised teenused,
kirik on kogukonnas kohaliku omavalitsuse tunnustatud partner.