Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Andres Uibo esitles plaati

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /

Orelimuusika austajad kogunesid 14. aprillil Tallinna Nigulistesse, kus sarjas „Eesti orelid“ esitleti järjekorras teist vinüülplaati, millel oreliprofessor Andres Uibo soleerib Niguliste kiriku orelil.

Plaadil kõlab Andres Uibo looming sarjast „Apokalüptiline sümfoonia“, samuti on sellel tema heliloomingust kolm koraalimeditatsiooni: „Mis vaevab sinu südant“ ja „Oh Isa taevariigi sees“ I-II. 

Nigulistes uude Jeruusalemma

Plaadi „Niguliste kiriku orel“ näol on tegemist millegi enama kui lihtsalt helikandjaga. Väga kaunis kujunduses ümbris sisaldab kaheksaleheküljelist bukletit, mis kirjeldab Nigulistes asuva muuseumi vaatamisväärsusi ja kiriku ajalugu, samuti saab lugeda lähemalt salvestatud heliloomingu sisust ning muidugi ka maestro Andres Uibo muusikuteest ja seosest Nigulistega.

Esitlusel tervitas külalisi muuseumi juhataja Tarmo Saaret, veel võtsid sõna helirežissöör Priit Kuulberg ja fotode autor Endel Apsalon. Nimetati, et tegemist on produktsioonifirma APSoon OÜ tootega, mille taga on Paide ettevõtja, salvestusinsener Aular Soon, kes mullu koos Uibo ja Kuulbergiga äratas ellu 1970–1990 ilmunud albumisarja „Eesti orelid“. 

Pärast lühikest kontserti, kus maestro esitas plaadi repertuaarist oma „Apokalüptilise sümfoonia“, täpsemini selle neljanda osa, mis kannab pealkirja „Uus Jeruusalemm“ ja on inspireeritud Ilmutuse raamatu 21:10 kirjakohast, said soovijad autogrammi Andres Uibo autoriplaadile. Organist nimetas, et hetkeplaanide kohaselt peaks tänavu valmis saama veel kaks sarja kuuluvat vinüülplaati, aga jättis targu täpsustamata, milliste kirikute orelite esituses. 

Ta tunnistab, et on olnud seotud Niguliste orelitega alates aastast 1981, mil temast sai siinne organist. Uibo selgitab, et Nigulistes on täna kaks orelit. Orelirõdul asuva peaoreli ehitaja on Tšehhoslovakkia orelifirma Rieger-Kloss ja sellel pillil on 63 registrit, 4 manuaali ja pedaali. Teine pill asub koorirõdul peaaltari kõrval, selle on ehitanud Eesti meister Ago Tint aastal 2012 ning sellel orelil on 17 registrit, 2 manuaali ja pedaal. 

„Kolmas orel ehk tuleb ja see on minu unistuses,“ märgib Uibo Eesti Kirikule ja lisab, et see võiks asuda Antoniuse kabelis ning võiks saada endale nime seal asuva Notke „Surmatantsu“ järgi.

Orelid helis ja pildis

Reservvaimulik Endel Apsalon, kes on professionaalse fotograafina kaasatud „Eesti orelite“ projekti, tunnistas Eesti Kirikule, et on väga rõõmus selle võimaluse üle: „Selle eest suur tänu Aularile, Andresele ja Priidule, kes kutsusid osalema.“ Ta meenutab koostöö algust: „Andres näitas Paide kiriku fotot, et seda plaadile panna. Ütlesin tookord, et nii väärikale plaadile sellist pilti ei tohiks panna. Eks siis Andres ütleski, et tee siis parem pilt. Siit see pildistamine alguse sai.“

Apsalon nimetab, et on Niguliste kirikut palju pildistanud, nii seest kui väljast, aga tunneb, et „õige foto“ on veel tabamata. Ta räägib veel, et Niguliste kiriku pildistamiseks on parim aeg varakevad nagu praegu, mil hoonet ümbritsevad puud pole veel lehis ning kirikusse jõuab valgus. Plaadile jõudnud fotosid tutvustades märgib ta, et Bernt Notke hiliskeskaegse „Surmatantsu“ foto ei ole tema looming, vaid pärineb muuseumi fotokogust, sest maali turvaklaasi peegeldused ei lubanud tulemuslikku tööd teha. 

Inspiratsioon Piiblist

Eesti Kirikule antud usutluses selgitab Andres Uibo, et kolm koraalimeditatsiooni on kirjutatud aastal 1993, mil ta elas Saksamaal Lübeckis ja õppis sealses muusikakõrgkoolis. Saades ülesandeks improviseerida koraali teemadel, sai Uibo nii hästi hakkama, et professor tegi talle ettepaneku need kirja panna ja teosed avaldas Saksa kirjastus Eres Edition. 

„Kogu minu looming sünnib vaid Piiblile mõeldes. Pühapäevased jumalateenistused ja koraalid ning neile improviseeritavad eel- ja järelmängud on kõik inspireeritud neist viisidest ja eelkõige sõnadest, samuti liturgiast ja kirikuaasta pühadest,“ vastab Uibo küsimusele, kuivõrd ammutab ta ideid pühakirjast. 

„Sümfoonia mõte keerles peas kaua. Kui elasin Lübeckis, lugesin hästi palju Piiblit. Eriliselt köitis mind ja köidab tänini Ilmutuse raamat. Selle 21. peatükk on kogu ajaloo ja tuleviku kõrghetk ja kulminatsioon. See mõte kandis mind läbi pikkade aastate, kuni aastal 2003 panin kirja esimese osa „Ja ma nägin …“ (Ilm 21:1). Teos võitis uute teoste konkursil peapreemia ja ka publikupreemia. Teose hea vastuvõtu järgi tulid kiiresti ka järgmised kolm osa.“  

Liina Raudvassar