Ann Tamme: mul on tunne, et olen geneetiliselt luterlane

Mullu taevaminemispühal diakoniks ordineeritud Ann Tamme pärineb väärikast vaimulike suguvõsast. 8. juunil tähistas ta oma 60. sünnipäeva.

Diakon Ann Tamme puhul ei saa kuidagi mööda minna sellest, et ta on neljandat põlve vaimulik, pärinedes väärikast vaimulike suguvõsast: vaarisa oli märterpraost Jaak Varik, vanaisa peapiiskop Jaan Kiivit seenior ja onu peapiiskop Jaan Kiivit juunior.
Nõnda siis on usk ja kirik talle olnud lapsest saadik elu loomulik osa. „Vanaisa ristis mind kahekuuselt peapiiskopi ametikorteris. Olen tema teise tütre Kirsti tütar ja esimene lapselaps 17st. Leeris käisin onu Jaani juures Pühavaimu koguduses,“ jagab diakon Tamme oma elu verstaposte.
Eesti Kirikul on traditsioon teha juubelini jõudnud luterliku kiriku vaimulikega, kes muidugi nõus on, portreelugu. Järjest enam on aga hakatud ordinatsioonini jõudma pärast 50. sünnipäeva. Mullu 26. mail diakoniks ordineeritud nauditavalt täpse ja selge sõnakasutusega Ann Tamme on üks neist ja nõnda siis kohanedes ajaga kõnelesin hiljuti Viimsi koguduse diakoniks seatud vaimulikuga tema elust ja valikutest.

Jaga palun, kuidas jõudsid äratundmiseni, et teenimine vaimulikuna on sinu tee?
Mul on olnud väga ammu endast suurem soov kolmes asjas. Tahtsin, et mul oleks suur pere. Olen ise neljalapselise pere vanim laps ja mul on endal viis last. Soovisin ka tõlkida ja hakkasin seda tegema juba põhikoolis. Kolmandana tahtsin olla kirikuga seotud. See viimane oli sisemine soov, mille sisuni jõudmine võttis hästi palju aega, et selles oma koht ja väljund leida.
Ei mäleta, et keegi oleks mind 1980. aastal leeri suunanud. Läksin kaine arvestusega, et lõpetan 1981. aastal keskkooli ja ülikooli jõudes pole enam aega. Onu Jaan, tol ajal Püha Vaimu koguduse õpetaja, leeritas mind 29. juunil 1980. Mul on siiani meeles minu leeripäeva piiblisalm: „Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!“ (Ilm 22:13). Sellest lausest sai elu raskete hetkede lootusekiir.
Pärast seda kadusin kirikust n-ö elumere lainetesse: tuli ülikool ja pereelu, sündis viis last. Jõudsin hilja ordinatsioonini, kuna mul on suur pere, keda abikaasa pikaajalise kroonilise haiguse tõttu elatama pidin üksi. Tegin seda tõlkimisega. Tõlgin põhiliselt soome keelest ja soome keelde, aga ka saksa ja inglise keelest vajadusel.
Mind vaevas pikalt, et mul ei ole kõrgharidust, ja kaalusin, kas lõpetada eesti keele poolelijäänud stuudium või minna teoloogiasse. Otsustasin viimase kasuks.

Kas su elu oli nõukogude ajal kuidagi mõjutatud faktist, et suguvõsas on mitmeid vaimulikke?
Ei olnud. Olin oma sugupuu üle sisimas hästi uhke. Ma ei varjanud seda. Elasin Tallinnas ja mingit ahistamist kui sellist iialgi ei olnud. Lapsed on mul kõik ristitud jne. Mina ei ole kogenud mitte midagi seoses sellega, et ei ole varjanud oma päritolu.

Kuidas sinu suguvõsas naisvaimulikesse suhtuti?
Minu vanaisa Jaan Kiivit vanem ordineeris meie esimese naisvaimuliku Laine Villenthali ja üks viimaseid kokkupuuteid Jaan Kiivit nooremaga – me kohtusime suhteliselt harva – oli toidupoes, kus ta jagas, et ordineeris sel päeval naisterahva, kes hakkab kaitseväes kaplanina teenima. Sugu ordinatsiooni puhul polnud mingi küsimus. Olen vaid positiivseid kommentaare kuulnud naisvaimulike kohta.

Sõna on minu jaoks keskne.

Kas usuteaduse instituuti läksid õppima sooviga diakoniks saada?
Ei. Hakkasin uuesti aktiivselt kirikus käima kümmekond aastat tagasi, kui lapsed olid juba suuremad. Olin jäänud Tallinna Püha Vaimu koguduse n-ö surnud hingeks. Tol ajal hakkasid mu vanemad käima Viimsi kirikus, sest emal on liikumisraskused ja seal on lihtne kirikusse pääseda. Nõnda siis jõudsin minagi sinna. Siis avastasin, et ma ei tunne Piiblit. Seda enam, et vanaisa ehk taat, nagu teda kutsusime, ehk peapiiskop Kiivit vanem oli väga hea piiblitundja.
See sai tõukeks, et minna Põltsamaa täiskasvanute piiblikooli ja seal tekkis mõte, et tahaks teoloogiat õppida. Esialgu oli mõte, et õpin hingehoidu, luterlik teoloogia tundus tol hetkel liiga kõrge lend. Olen olnud aastaid prokuratuuri ja kohtu tõlk. Sellest tööst jäi tunne, et hingehoidu oleks meie ühiskonnas rohkem vaja.
Pärast esimest sessiooni oli selge, et minu huvi on ikkagi luterlik teoloogia. Vahetasin eriala ja õppeaasta lõpus olin jõudnud äratundmiseni, et minu tee on olla vaimulik. Õpingud olid mulle väga olulised, soovisin õpetust sisuliselt mõista.

Veidi provokatiivselt küsin, kuidas sulle tundub, kas võiks olemas olla mingisugune geen, mis suunab inimese vaimuliku ametisse.
Olen selle üle mõelnud. Mulle tundub, et mul on see veres. Ükskord ütlesin seda õpetaja Jaan Lahe kuuldes kõhklevalt, et mul on tunne, et olen geneetiliselt luterlane. Sõna on minu jaoks keskne. Jaan Lahe vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles, et jah, nii see on. Ilmselt midagi on.

Edasi tuleb minna päev korraga, Jumala abiga.

Kuidas juhtus, et Viljandis teenimist alustasid?
Minu emapoolsed sugulased ja ka nüüd juba igavikuteele lahkunud abikaasa olid Viljandist pärit. Meil on maakodu Viljandi lähedal. Abikaasa initsiatiivil läksime kord Viljandi Jaani kirikusse jumalateenistusele ning üllatasime oma osalemisega koguduse õpetajat ja UI õppejõudu Marko Tiitust. Esimese õppeaasta lõpul kutsus õp Tiitus mind suveabiliseks, esialgu Paistu kogudusse, ent ülesandeid tuli ka Halliste ja Viljandi Jaani koguduses. Hakkasin kohe hästi intensiivselt kaasa teenima. Ahmisin kõike seda, mida nägin, ja õppisin väga palju õp Tiituse kõrval. See oli parim võimalik praktika, mida üldse saada võisin. Olin neli aastat seal.

Mis on sinu ülesanded Viimsi koguduses?
Teenin kaasa ja jutlustan vastavalt graafikule. Kolmapäevast reedeni on kirik avatud, seda aegagi jagame õpetaja Mikk Leedjärve ja abiõpetaja Külli Suureväljaga. Kontserdid tuleb palvega alustada ja eks lisandub ka jooksvalt ülesandeid.
Pooleli on hetkel hingehoiu baaskoolitus ja võimalik, et uuest aastast tuleb ka selles osas rakendust. Olen esitanud paberid luterliku teoloogia magistriõppesse astumiseks. Eelmisel aastal ei avatud seda kursust soovijate vähesuse tõttu. Tunnen, et minu suund on praktiline teoloogia: teenimine ükskõik mis ülesannetes. Jätkan ka eesti keele ja kirjanduse õpinguid Tallinna ülikoolis. Mõte oli vaimuliku töö kõrvalt ka kooliõpetaja ametit pidada ja see teostubki: alates sügisest töötan Merivälja kooli eesti keele ja kirjanduse õpetajana, poole koormusega, et ka ise õppida jõuaks. Olen ka tõlgitöö kaudu tegelenud nii alushariduse kui ka raskustesse sattunud noorte teemadega. Näen selles teemas laiemat pilti ja tahaks teoloogilist-kristlikku hoiakut koos teadmistega edasi anda. Mul on nüüd hea öelda, et olen tõlk ja teoloog.

Kas suund on kirikuõpetaja ametini jõudmine?
Rääkisin sellest mõttest oma mentori õpetaja Eve Kruusiga ja tema ütles, et kui Jumal tahab, siis sa saad. Nii lihtne ongi. Mul pole mingit survet. Abikaasa viimaste elupäevade kogemus aitas kaasa mõtlemisele, et edasi tuleb minna päev korraga, Jumala abiga. Kõik sujus nii tema minemises kui ka hiljem sellist suhtumist rakendades. Olen selgelt ja paljudes asjades oma elus kogenud Jumala juhtimist. Võib öelda, et lapselik usk on mind kandnud. Nüüd on teadlikkus muidugi suurenenud. Aastakümneid kandis aga seesama geneetiline pärand, millest rääkisime. Olen lootnud Jumala peale ja tulen toime.

Minu jaoks on oluline teema taastav õigus.

Nagu mainisid, oled olnud prokuratuuri ja kohtu tõlk. Kui palju religiooniga seotud teemasid selles töös ette tuleb?
Seadustes on teatud reeglid ja ilma reegliteta ei saa ühiskond toimida. Reeglid võivad olla ka karmid. Kõige selle juures ei küsita, mida inimesed reeglitele alludes, nendega vastuollu minnes või nendele inimest allutades tunnevad. See jättis minusse jälje, et midagi on justkui puudu.
Minu jaoks on oluline teema taastav õigus. See on, mida peaks õigussüsteemi rohkem kaasama. See seostub minu jaoks kristliku maailmavaatega, kuna kannab mõtet, et iga inimene on inimesena väärtuslik, igal inimesel on õigus oma arvamusele. Muidugi peavad olema ametis inimesed, kes õigust mõistavad, aga tuleks ehk ka õigust veidi laiemalt vaadelda. Oluline on muidugi, et teo toimepanija võtaks vastutuse ja suund on ka sinna, et eelneva ettevalmistusega saaks kokku viia teo toimepanija ja teo tõttu kannatanud või ohvri lähedased. See pool on minu meelest ühiskonnas puudu.

Kuivõrd religioosne maailmavaade õiguse mõistmist mõjutab?
Nähtaval viisil küll mitte. Kohtutega ja prokuratuuriga pole ma mitu aastat koostööd teinud. Üks justiitsministeeriumi projekt, kus tõlgina praegu osalen, on „Nooresõbralik õigussüsteem“. See lähtub taastava õiguse põhimõtetest ja keskendutakse raskuste lahendamisele, miks noor on kuritegelikule teele sattunud. Kui selle projekti raames on räägitud võrgustikutööst, siis olen pakkunud, et selles võiks olla politsei, sotsiaaltöötaja, psühholoogi kõrval kaasatud ka hingehoidja. Sellele on olnud hea tagasipeegeldus. Pean ääretult oluliseks hingehoidja rolli õigussüsteemis.

Kuidas sa oma elujõudu taastoodad ja kasvatad?
Mind aitab palju, et olen analüütilise mõtlemisega. Teemad, mis mu elus on, ka siis kui nad on rasked, hekseldan oma mõttes läbi, kuni jõuan mingi tulemuseni. Mul on oma lastega ja ka õpingutekaaslastega hästi mõnusad suhted, palju arutame koos. Olen oma olemuselt meeskonnainimene. Minu ülim piir kirikus oleks olla abiõpetaja. Ma pole liidri tüüp, pigem mutri tüüp, hammasratas tervikus. (Naerab. – K. L.) Tunnen pidevalt ja igas päevas Jumala juhtimist, see on hästi suur rõõmu ja usalduse allikas. Ma tean, et kõik, mis minu elus juhtub, on mulle parim.

Kes on sulle eeskujuks olnud sinu vaimulikuteel?
Õp Marko Tiitust ja oma mentorit õp Eve Kruusi juba nimetasin. On kahju, et onu Jaan Kiivit suri 2005. Praegu oleks temaga oi kui palju arutada. Tema hoiakud aga, mida olen eemalt näinud, on minus. Loen tihtipeale ka tema jutluste raamatut „Tõde teeb vabaks“. Need jäljed, mis on onu Jaanist jäänud, on mulle olulised. Tunnen neis siirast ja puhast usku, mis on suuresti vaba inimlikest ambitsioonidest või eneseupitamisest. Tahaksin selles suunas minna. Soovin minna sügavuti ja jõuda rohkem usu ehtsale tuumale lähemale.

Ma pole liidri tüüp, pigem mutri tüüp, hammasratas tervikus.

Oma vanaisa aegset kirikut sa ilmselt ei mäleta, aga kuidas näed oma onu Jaan Kiivit juuniori aegset ja praegust kirikut?
Ei oska seda hinnata. Lugenud olen enam. Pidin dr Priit Rohtmetsa aines arhiivimaterjalide põhjal ühe töö tegema ja palusin endale aasta 1949, kui mu vanaisa alustas peapiiskopina. Kui läksin leeri, siis onu Jaan andis mulle pehmekaanelise eestiaegse leeriõpiku, mida omapäi tudeerisin. Kui läksin eksamile, siis rääkis ta, kuidas riik ahistab kirikut. See oli aastal 1980. Tean, et elati surve all ja imestan, et nad jäid selle all ausaks ja sirgeks.
Vikipeedias nimetatakse vanaisa KGB agendina. Olen järele uurinud ja ka dr Rohtmets kinnitas, et tol ajal olid kõik vaimulikud KGBs kirjas. Vahe oli selles, et kes koostööd tegi ja kes mitte. Vanaisa ei teinud koostööd. Ei kujuta ette, kui raskes olukorras nad on omal ajal olnud, aga nad suutsid säilitada oma usu. Nad on Jumalale toetunud nii tugevasti, et mina ei ole tajunud, et nad oleksid vankunud. Praegu, tundub, on need ristlainetused hoopis teistpidised. On konservatiivid ja liberaalid, küsitakse, kas naine vaimulikuks sobib jne.
Ei soovi intriige. Ühiskonna tasandil pean oluliseks koostööd. Olen pigem liberaalne, aga kindlasti ei taha vastuvoolu ujuda. Tahan alati seisukohtade osas teada, miks see nii on, ja soovin ka usuliselt need läbi tunnetada, et mõista, kas see on Jumala tahe, niivõrd kui suudan seda tajuda.
Minu abielu polnud ka laulatatud, minu abikaasa polnud ristitud, ent ta oli väga kristliku mõtlemisega. Temas oli jõulist õiglustunnet, ent ta ei soovinud kuuluda organisatsiooni. Ta igatpidi aktsepteeris minu usku ja ise ulatas mulle kunagi hämaras Jõhvi kirikus usuteaduse instituudi bukleti. Seal toimus minu vaarisa mälestuspingi õnnistamine. Abikaasa igati toetas mu õpinguid. Tal oli ka plaan leeri minna.

Kas sul on hobisid?
Ma koon. Mul peab kogu aeg midagi käsil olema. Kui käisin piiblikoolis Põltsamaal, siis kudusin kõigile osalejatele sokid. See oli kolmas lend. Iga sokipaari juurde käis ka lugu. Mulle endale väga meeldis see projekt, sain erinevaid lõngasid ja mustreid katsetada.
Veel meeldib lugeda (eriti samal ajal kududes), looduses liikuda ja erinevaid taimi uurida ning tahaks ka leida aega maakodus aiandusega tegelemiseks.

Kuidas oma sünnipäeva tähistasid ja mida sulle ümmargused tähtpäevad tähendavad?
Minu 60. sünnipäeva puhul korraldasid lapsed mulle perekondliku üllatuspeo õdusas restoranis Peet Ruut. Meie pereringi kuulub ka laste poolvend Priit Tamme (40) lätlannast abikaasa Vizma ja kahe pojaga. Kuna oma pere on nii suur, siis muid üritusi ei toimunud.
Ma ei ole kuigi usin tähistaja, ümmargused tähtpäevad ei leia suuremat äramärkimist kui iga-aastased, ehk et pidutsemine jääb pigem tagasihoidlikuks. Samas ei ole mul kunagi olnud põhjust oma vanust varjata, sest kõik aastad on toonud väärtuslikke kogemusi ja elutarkust ning nüüd hakkan tasapisi märkama, kuidas Jumala plaan mu elus toimib, kuidas kõik seni läbielatu on olnud aluseks ja ehituskivideks millelegi, mis on tekkinud või tulemas. Südames on suur tänutunne kõige eest, mis mulle osaks on saanud, ning rahulik ja rõõmus ootus selle üle, mis veel ees.
Kätlin Liimets

Ann Tamme (neiupõlvenimi Metusala)
Sündinud 08.06.1963 Tallinnas.
Viimsi Püha Jaakobi koguduse diakon.
Ristitud 1963. Konfirmeeritud 1980 Tallinna Püha Vaimu kog. Ordineeritud diakoniks 26.05.2022.
Hariduskäik: Tallinna 42. kk 1981, TÜ 1981–83 (eesti filoloogia), Tallinna pedagoogiline instituut 1985–87 (eesti keel ja kirjandus), UI 2017–2021 (dipl). Alates 2023. aasta sügisest magistriõpingud Tallinna ülikoolis (eesti keele ja kirjanduse õpetaja) ning EELK UIs (usuteadus).
Teenistuskäik: Viljandi vik-diak 2022–2023, Viimsi diak al 2023.
Muud ametid: tõlk ja tõlkija (soome, inglise ja saksa keel), eesti keele ja kirjanduse õpetaja.
Pere: lesk, lapsi 5: Kaisa Mäesalu (40), Tiit Tamme (30), Helina Tamme (28), Tõnis Tamme (26), Taavi Tamme (19), lapselapsi kaks: Jakob (7) ja Emma (4) Mäesalu.