Annely Neame: elusolemine on kingitus

„Elu on võimalus. Inglid kadestavad inimesi, kuna need saavad Jumalat kiita ja ülistada ning oma meelt parandada. Inglid saavad sõna kuulata. Inimene ei ole kunagi automaat, meil on valik. Inimene saab armastada oma ligimest ja Jumalat ning see on väga äge.“ Niimoodi määratleb elu mõtet inimene, kes on alati olnud Jumala ligi ja kes nüüd on jõudnud ümmarguse teetähiseni. Diakon Annely Neame saab 21. augustil 50aastaseks.

Tee on praegu väga selge – veel viimased pingutused pastoraalseminaris ja siis järgneb loodetavasti preestriordinatsioon. Vaimulik teenimispaikki on juba Tallinna Jaani kirikus kokku lepitud, kuna seal alustas Annely 33 aastat tagasi oma kirikutööd, tema valdkondadeks on olnud noortetöö ja Tooma missa. 

Kirik peab olema lapsepõlve orgaaniline osa

Annely lapsepõlv oli imeline, ta on maast madalast saanud tunda Jumala lähedust. Tapa kirikus ristitud väike tüdruk äratati igal pühapäeval Tamsalus varavalges ja kiirustati raudteejaama. „Pühapäevakool oli kord kuus, aga me käisime emaga kirikus ikkagi igal pühapäeval. Rongiga. Rongi peale tuli minna kella kuue ajal hommikul, kuna rong sõitis Tamsalust Tallinna umbes kaks tundi. See oli sündmus, alati olid head ja ilusad riided seljas. Rongis tegime vennaga siis veel pühapäevakooli koduseid töid,“ meenutab ta seda, kuidas rongirataste loksumise rütmis veedetud aeg sai sisustatud igasuguste pasunate ja mõõkade väljalõikamise ja värvimisega ning kuldsalmide päheõppimisega. 

See käis asja juurde ning Annely on väga rahul, kui tugeva Piibli aluse ta sai pühapäevakoolist ja kui suurepäraselt olid siis lapsed kirikutöösse kaasatud: „Kui me pühapäevakooliga käisime kirikus, siis laulsime või lugesime kirjakohti, palveid. Kogu aeg meid kaasati. See oli orgaaniline, loomulik elu. Mulle hästi meeldis kirikus olla.“

Vennastekoguduse pühapäevakooli vedasid Martin ja Aliide Kelement, Eenok Haameri abikaasa Eha ema ja isa, kes elasid Keilas. Keilast oli veel mitu perekonda, kes olid pühapäevakooliga tihedalt seotud. Annely esimene õpetaja oli seal Liia Kaljuste, kes on välja andnud ka mitmesuguseid õpikuid. Hiljem oli tema õpetaja Laine Pootsmaa ja varateismelised võttis lõpuks oma tiiva alla noortejuht Randar Tasmuth, kellest tükk maad hiljem sai usuteaduse instituudis (UI) ka Annely tähtsaim õpetaja ja magistritöö juhendaja. Küsimuse peale, mis ajal on Randar Tasmuth teda kõige enam mõjutanud, hakkab Annely lustakalt naerma: „Ikka professorina. Ta on nüüd pigem hajameelne, aga mulle meeldib Randari puhul see, kuidas ta annab ülesande. Alguses võib lausa närvi ajada, et ei saa aru, mida ta ütleb. Aga kui ülesanne ära lahendada, siis näed, et oled jõudnud seitsmepenikoormasaabastega edasi.“

Tuuletiivul lapsepõlvest välja

Pärast pooltteist aastakest UIs jõudis Annely järeldusele, et selle jaoks ei olnud ta elus veel sugugi õige aeg, 17aastane tütarlaps oli instituudis sattunud vanemate või vähemalt juba pere loonud inimeste kilda. Isegi enam-vähem eakaaslane Ove Sander oli sel ajal siiski juba abielus. „Nii et mina ei saa kajada kaasa, et „Oh, kõige ilusamad aastad olid mul UIs“ – vaat ei olnud!“ ei jaga Annely üldlevinud arvamust. Verinoor jumalalaps tundis täpselt, mida tahtis: „Ma olen ise tahtnud Jumalale ligemale kasvada ja olen tahtnud, et seda saaks teiste noortega koos teha.“

See võimalus avanes 1989. aastal Prantsusmaal Taizé vennaskonnas, kuhu Annely esmalt sattus koos Joel Luhametsa, Jüri Vallsalu ja nüüdseks juba aastaid Austraalias elanud  Maiju Buschmanniga. Teadupärast on Taizé suunatud noortele, vennad soovivad väga, et seal oleksid noored, nad suhtleksid omavahel ja jääksid kirikusse. No mis võib paremat olla! Annely sai alguses lausa šoki, milline rahvamass seal koos oli. „Mind tiris sinnapoole eelkõige see, et noored inimesed on kirikus. PÄRISELT. Ja et noorte inimeste hääl maksab ja nende järgi aetaksegi asja. Et kuidas noor saaks oma usus kasvada. Ma olin sellist asja kogu aeg igatsenud,“ põhjendab ta asjaolu, kuidas viimaks koguni kaheks aastaks vendade juurde jäi ja hiljem Püha Andrease ordu õdede juures noviitsistaatuseni jõudis. 

„Taizés oli muidugi vauefekt. Seal olid ümber täitsa normaalsed, tavalised inimesed, nad ei olnud kuidagi vaimulikult ära pööranud. Asi toimis suure rahvahulgaga, keegi ei olnud tõrjutud, kõik, kes tulid, saadi alluma sellele kohalikule kultuurile, mis seal oli. Kogu aeg õpetati uusi inimesi välja, et seda kultuuri edasi viia.“ 

Praeguseks on Eestis mitukümmend Taizé vaimsust edasi kandvat vaimulikku – hiljaaegu vormistati Taizé Sõprade Seltsing. Vennad muidugi ütlevad siiski alati seda, et mingit Taizé vaimsust ei peaks taga ajama, vaid tuleb elada oma koguduses ja tegeleda sellega, nii et kaasatud oleks võimalikult palju inimesi, eriti noori. Oluline on, et noored ei jääks omaette, põlvkondade omavaheline side on tähtis – et noored saaksid õppida vanadelt. 

Annelyl, kellele kaaslased panid Taizés hella hüüdnime Püha – just eestikeelse häälduse nad selgeks õppisidki –, oli kloostrielu jooksul kaks õde, vaimset teejuhti, kellega ta suhtleb tänini. Viimaks, kui tuli aeg noviitsiperioodist edasi liikuda sinna, kust enam ilmalikku ellu tagasiteed ei ole, ja Annely oli jõudnud äratundmise ja otsuseni, et pühendabki end elu lõpuni kloostrielule, arvas Jumal teisiti ning juhtis ta tagasi Eestisse. Ja kuna peamise õpetusena oli Annely Ignatius Loyola õpetusel põhinevas Taizé kloostris omaks võtnud oskuse kuulata ja kuuletuda, siis loomulikult ta järgnes Jumala kutsele. 

Arusaamishetk ise oli niisugune: „See oli noviitsiks oleku keskpaik. Siis on ette nähtud 30päevane retriit ehk vaimulikud harjutused vaikuses. Ma tegin seda „vaikses linnas“ Londonis, kuna minu vaimulik õde oli seal. See on noviitsile läbikatsumise aeg. Minu põhiküsimus oli, kas ma jätkan või ei. Ütlesin oma vaimulikule õele, et tahan jätkata ja jään. Kuid öösel ärkasin üles nagu elektrilöögist. See kirjakoht, kui Jeesus küsib Peetruse käest, et see annaks talle kala, aga Peetrus ütleb: „Pole! Näed, öö läbi tegime tööd, aga pole.“ Siis Jeesus ütleb: „Minge sinna sügava koha peale ja visake võrgud sisse.“ Mul siiamaani tuleb kananahk peale … Nägin seda kõike selgesti ja sain aru, et pean Eestisse tagasi minema. Kui Jeesus ütles, et tagasi, siis tagasi … Kui ma rääkisin seda oma õele, siis ta ütles, et absoluutselt, pole mingit küsimustki. Paari päeva pärast olingi jälle Eestis.“ 

Võrgud on heidetud sügavasse vette

Ülejäänut me teame ja oleme näinud-kuulnud juba üsna hästi. Esialgu jõudis Annely Viljandisse, sai seal noortetööd Jaani kirikus ja kohtus oma tulevase abikaasa Mike’iga, kellega neil nüüd on kaks tütart. Vahepeal tehti kirikutööd Iirimaal ja Ameerika Ühendriikides. Aga et lastel oleks hea kasvada, soetati endale imeline maja linnalähedases Kelvingi külas 300 meetri kaugusel merest. Nüüd annab Annely kodus vahel iseenda ja õpilaste rõõmuks inglise ja prantsuse keele eratunde. 

Vabadel hetkedel toimetab ta aias, näiteks ehitas ta oma kauneid kristlikke tätoveeringuid täis kätega Jumala õnnistusel hiljuti kasvuhoone („Mulle meeldib kätega teha asju. Mulle meeldib teha puutööd.“). Kevaditi kuulab, kuidas kägu lähedal kuusikus kukub, suvel-sügisel toob sellestsamast metsast suured mustika- ja seenesaagid välja ning armastab koos oma nüüd juba neidudeks sirgunud tütardega süüa teha – tõeline kvaliteetaeg. „Sööme suhteliselt tervislikult. Vastukaaluks meeldib meile küpsetada. Kui küpsetame, siis läheme täie peale välja: või ja jahu, mingit allahindlust siin pole. Oleme proovinud ka tervislikke küpsetisi, aga see on vaimule halb! Südant rõõmustavad ikka jahu ja või,“ lagistab ta elutargalt. 

Kui närvid on krussis ja vaja rahuneda, siis Annely joonistab kodus. Või kirjutab luuletusi, mida on aja jooksul terve sahtlitäis kogunenud. Selline rahustav tegevus kulub praegu konsistooriumis projektihaldurina töötamise päeva järel sageli ära. Igapäevatöö pole kaugeltki olnud enda „sooja koha“ peale paika seadmine, vaid on väga töö- ja adrenaliinirohke: „Otseselt soe see koht ei ole, ma olen nagu süte peal! Projektijuht saab ikka nahutada igalt poolt.“

Kuid Annely ei ole mingi allaandja tüüp. „Ma pole kunagi kahetsenud, et Eestisse tagasi tulin. Olen vahel küll kurvastanud ja hädaldanud Jumalale, et „näe, kloostris oleks palju parem olnud“, aga kui mul on kirikutöös raske olnud, siis on kunagine pilt sügavasse vette võrkusid heita käskivast Jeesusest mulle alati jõudu andnud.“

Margit Arndt-Kalju 

Annely Neame mõtteid 50. sünnipäeval

„Ma olen nüüd kohe 50. Ma ei tea, kui palju Jumal elupäevi annab. Tahan, et see, mida ma teen, oleks mõttega. Tahan, et palju asju saaks tehtud ja et need jääksid nendele, kes tulevad pärast mind. Et minu elu ei oleks raisatud, vaid sellest oleks ka kasu – sest Jumal tahab, et me oleksime head majapidajad.“ 

*

„Mina usun, et kui Jumal saab inimese kätte, siis inimese elu läheb õitsema.“

*

„Ma pean kogu aeg nõu Jumalaga.“

*

„50aastaselt on mul vastutustunne. Lapsed on päris suureks kasvatatud. Ma tean, kui oluline on olla noore inimese kõrval. Oma lapsed eelkõige, aga teised ka. Meie kirikus on väga nõrk see noorte inimeste kõrval olemine, lihtsalt nende jaoks olemas olemine. Ma tahaksin asju üle anda noortele, kes on meie kirikus. Aga kus nad on? Vastutustunde all mõtlen pakilisustunnet. Mind ei rahulda see jutt, et küll kõik on hästi.“

*

„Eesti kirikus jääb vaimulik kasv noortel kängu. Kas minnakse ära luterlikust kirikust mõnda muusse konfessiooni või nad vajuvad kiriku juurest üldse ära. Et vaimulikult kasvada, peavad noored olema luterlikus kirikus väga kangekaelsed.“

*

„Ma üldse ei saa aru, miks lapsi ei tooda kirikusse. See on kurb. Mina tahaksin et lapsed oleksid kirikus, meil on selleks kõik võimalused olemas. Olgu siis täiskasvanutel kas või ebamugav, aga tähtis on, et lapsed ja noored seal oleksid.“ 

*

„Ma ARMASTAN grammatikat. Täiesti! Mitte selles mõttes, et tahaksin kellegi grammatika kallal norida – üldse mitte! –, aga mulle meeldib selle süsteemipärasus.“ 

*

„Mu tee on paigas. Tee peal on hästi erinevaid asju ja ma ei ole ei raamatupidaja ega mees, vaid täiesti tavaline naine. Mul on shiny objects syndrome ehk mulle meeldib nii palju asju ja ma tahan väga palju asju teha.“

*

„Inimesed mõtlevad, et neil on aega küll. Ei ole niimoodi! See aeg, mis meil on, on armuaeg. Kogesin koroonaajal eriliselt, kui habras see on ja kui kergesti see võidakse meilt ära võtta. Jumal, halasta! Anna meile aega – äkki inimesed veel pöörduvad! Kirikus on ju lahe, mõnus.“