Ants Leedjärv: kõik tuli loomulikult elu käigus ise

Emeriitõpetaja Ants Leedjärv on kolme lapse isa ja nelja lapselapse vanaisa. Kirikuõpetajaks ordineeriti ta 40 aastat tagasi. Elus ja töös on tema kõrval olnud organistist abikaasa Tooni Leedjärv.

Tooni ja Ants Leedjärve kodu Tallinna lähedal on väikse muruplatsi ja roosipeenraga kena uus elamine, kus kohtun pererahvaga enne isadepäeva. Tooni ütleb, et see kodu on saadud tänu tema kadunud tädile. Ja lisab kohe, et tema maatööd ei armasta, paari roosipõõsa eest hoolitsemisest tema jaoks piisab. Küll aga märkan käsitöökorvi ja tutvun selle sisuga, poolelioleva kampsuniga. See on imeilus.

Puusaagimine ja muruniitmine
Ants Leedjärv jäi emerituuri viis ja pool aastat tagasi. Tema vaimulikutee võiks kokku võtta ühte sõnasse „Kullamaa“. Teenis ta ka teisi kogudusi, aga Kullamaa kogudust 35 aastat, oli Kullamaal vallavolikogu liige ja seal kasvasid suureks pere kolm last.
Küsin vaimulikult, millisena mäletab ta oma isa. „Olen hakanud teda vanemas eas rohkem mõistma. Isa oli palju tööl, aga pere viis last tuli toita ja katta,“ selgitab õpetaja. Aegki polnud kergete killast – Ants Leedjärv on sündinud 1948. aastal. Vanaisa oli olnud kirikumõisa sulane ning kuna tal maad ei olnud, sai ta 1946. aastal tüki maad ja väikse majagi. Seal loopealsel elati, aga kasvata sa midagi, kui paepinnasel on vaid labida sügavuselt mulda. Koha nimi oli Talumäe, aga kutsuti seda Tuulemäeks, sest hirmsasti puhus. Varsti küll koliti, aga oma toidupoolise kasvatamine ei muutunud sellest kergemaks.
„Minul maatöö vastu huvi ei tekkinud, pole seda ka lastesse süstinud. Vahel kaevan siin lapikese. Hea meelega niidan muru. Siin pole ka palju. Kullamaal oli palju, hektari ligi. Üha enam tunnen, et konte peab liigutama. See on paras töö, mis ei koorma,“ ütleb vaimulik.
Kui lapsepõlves isa kodus oli, tehti koos neid töid, mida üksi ei saanud. Vaimulik meenutab, et isaga oli hea puid saagida, sest isa oli vasakukäeline ja saag ei kisu siis risti. Isa puhus pasunat ja oli hea laulumees. Seda andi kirikuõpetajal enda sõnul pole.
Ants Leedjärv ütleb, et on isalt saanud ägeda iseloomu. Vahel tuli lastele öelda, et nad peavad vait olema. Vanem tütar Rael on pärinud mõlema vanema otsusekindla iseloomu. Kullamaal maja ehitades projekteeriti hoone ühte otsa korter, teise kantselei, et saaks vaikuses tööd teha. Vanas majas oli vahel õhuke vineer ja laste vada kostis kõik ära, aga midagi polnud parata.

Emme rida
Mõlemad vanemad ütlevad kui ühest suust, et lapsed kasvasid omapäi. Nädala sees olid matused ja muud talitused, nädalalõppudel jumalateenistused: Kullamaale lisaks veel Piirsalus ja Noarootsis. Tooni õed käisid küll lapsi hoidmas, abiks oli ka üks tädi, aga pisut vanematena said lapsed ise hakkama. „Maalastel oli turvaline. Ma ei mäletagi, et meil laste pärast mingit sekeldust oleks olnud. Koolis teati, et nad on kirikuõpetaja lapsed ega tehtud probleemi, kui nad mõnel kirikupühal koolis polnud,“ ütleb Tooni.
„Laste õpetamine oli ikka rohkem emme rida. Mina ei seganud, mul pole õpetamiseks andigi. Mul oli vaja jutlust ette valmistada,“ räägib Ants Leedjärv. Ta isegi oli igavene üliõpilane, kes usuteaduse instituudi diplomini jõudis alles aastal 1999.
„Niisugust asja, et tule istu ja ma õpetan, ei mäleta. Kõik tuli elu käigus ise,“ ütleb Ants Leedjärv. Küll meenutab ta, et lastele meeldis koos temaga majapidamises ettetulevaid töid teha. Kui lapsed väikesed olid, kartsid nad pimedat. Õpetaja ladus pliiti ümber, lapsed aitasid kive tõsta ega pannud tähelegi, et väljas oli juba pimedaks läinud. Pärast seda polnud enam pimeda kartuse juttu. Isalt õpiti auto kallal nokitsemist. Kui lapsed surnud linnukese leidsid, korraldasid talle matused.

Enesekindel otsus
Kirikumuusikust ema Tooni räägib, et lapsed laulsid kirikus juba 3–4aastaselt. Ruth, kellele väga lapsed meeldivad, hakkas juba keskkooli ajal pühapäevakooli tegema. Nii ütlevad Tooni ja Ants Leedjärv, et kõik kolm last – Rael, Ruth ja Mikk – leidsid kergelt oma kutsumuse.
Kui vanim lastest, Rael (40) keskkoolis käis, tegi särav soome misjonär Seija Järvenpää praostkonnas noortetööd. Rael sai temalt tõuke misjonitööks ja võimaluse Soome Vaasasse rahvaülikooli minna. Ta õppis seal rootsi keelt ja leidis endale hulga häid sõpru.
Kui Rael mõttest kirikumuusikuks õppida loobuma pidi, sest tal puudus muusikaalane algharidus (Kullamaal polnud lastemuusikakooli), läks ta Tallinna pedagoogikaülikooli rootsi filoloogiat õppima eesmärgiga minna misjonärina Keeniasse. „Rael oli väga enesekindel laps. Tema pidi saama teha, mida tema tahtis. Meie keelamine oleks ainult hõõrumist tekitanud,“ sõnab Tooni.
Ema kinnitab, et tal oli tütrega tugev vaimne side ja sügav usk Jumala tahtmisse. Nii polnud tütre elu pärast mingit muret ka siis, kui Keenias muutus poliitiline olukord teravaks. „Me olime ta Jumala kätte usaldanud ja ta ise usaldas Jumalat,“ ütlevad vanemad. Soov muusikaga tegelda aga pole kadunud ja kodus on avatud klaverifond, et soovitud pill osta.
Kui Rael Leedjärv-Östman elab rootslasest abikaasa Henrikuga Soomes, siis noorem tütar Ruth Dorn (39) austerlasest Sebastianiga Viinis. Tallinna pedagoogilises seminaris lasteaiakasvatajaks õppinud Ruth on kolmeteistkümne võõrsil elatud aastaga kohanenud. Ta on praegu Viinis usuõpetuse õpetaja ja teeb koos sõbrannaga eesti lastele pühapäevakooli. „Noorem tütar on suur Eesti fänn, ajab Austrias Eesti asja,“ ütleb ema tütre kohta, kes võõral maal laulab ansamblis Wööt eesti rahvalaule. Kahel korral on ansambel käinud laulmas Viljandi folgil ja jõuludeks loodetakse välja anda oma plaat.
Pesamuna Mikk, kes päev pärast isadepäeva saab 38, öelnud juba 1. klassis, et tahab luteri kiriku õpetajaks saada ja kinnitanud seda kodus ka kord kirikunoorte päevadelt naastes. Gümnaasiumitunnistus taskus, ei saanud ta aga kohe usuteaduse instituuti õppima minna, sest tol aastal ei olnud vastuvõttu. Ta on küll tehnikahuviline, kuid tema õpingud tehnikaülikoolis kestsid vaid loetud kuud. Töökoha järele ringi vaadates leidis ta oma koha Eesti Piibliseltsis, kus aitab võimalust mööda tänini kaasa. Järgmisel aastal möödub Miku preestriks pühitsemisest kümme aastat. Viimsi kogudust on ta teeninud sama kaua.
Tooni ja Ants Leejärv ütlevad, et nad poleks kunagi osanud arvata, et maailm nende jaoks kunagi niimoodi avardub. Jutuajamisegi oleme kokku leppinud ajale, mil nad äsja Soomest tütre juurest tulid. Austriasse pääsevad nad harvemini, sest lennupiletid on paraku kallid. Kogu pere ei saagi sageli kokku, seda enam tuntakse üksteisest rõõmu. „Me oleme ainult tänulikud, et see on Jumala juhtimine olnud,“ ütlevad vanemad.
Rita Puidet

Ants Leedjärv
Sündinud 2. detsembril 1948 Jõelähtmel.
Ordineeritud aseõpetajaks 19. oktoobril 1977, antud õpetaja õigused 1999.
Teeninud Kullamaal ja Piirsalus 1977–2012; hooldajaõpetaja Noarootsis, Kirblas, Varblas. Arvatud emerituuri 1. maist 2012.
Autasud: EELK aukiri 2002, EELK Teeneteristi III järk 2007, aasta vaimulik 2007; Kullamaa valla aukodanik 2002, Kaitseliidu teenetemärk 2006.
Abielus Tooni Leedjärvega.
Kolme lapse isa ja nelja lapse vanaisa.