Ants Tooming: pole kordagi tundnud, et ei taha vaimulik olla
SUUR LUGU
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Elu ja Inimesed, Portreelood / Number: 11. juuni 2025 Nr 23 /
Õpetaja Ants Tooming tähistas 2. nelipühal, 9. juunil oma 60. sünnipäeva. Jooksval aastal on tal aga teisigi tähendusrikkaid tähtpäevi: 1. jaanuaril möödus 15 aastat Tartu Peetri koguduse õpetajana ja 29. augustil täitub 25 aastat õpetajaks ordineerimisest.
„Ma ise arvestan, et olen vaimulikutööl juba 30 aastat, sest 1995. aastal asusin Võnnu kogudusse õpetaja Kalle Kasemaa juurde praktikale ja sain väga hea ettevalmistuse kõigeks selleks, mida hiljem vaimulikuamet pakkus,“ räägib õp Tooming.
Ta toonitab, et sellest ajast tänaseni on ta katkematult vaimuliku ülesannetes tegev. Pool oma elust.
Võnnus algas töö
„Mulle see kõik sobis. Kõik-kõik, mida koguduses tuli teha,“ märgib Tooming ja selgitab, et kuna õp Kasemaa oli toona väga hõivatud akadeemilise tegevusega Tartu Ülikooli hiljuti taastatud usuteaduskonnas, siis oli koormus Võnnus päris suur.
„Talitusi oli väga palju, peamiselt matuseid. Suureks toeks oli kirikumõisa perenaine pr Sirje Kasemaa. Tema oskus koguduse tegevust suunata ja inimestega suhelda andis hea eeskuju,“ meenutab ta teoloogiaõpingute aegse praktika sisu.
Ma ise arvestan, et olen vaimulikutööl juba 30 aastat, sest 1995. aastal asusin Võnnu kogudusse õpetaja Kalle Kasemaa juurde praktikale ja sain väga hea ettevalmistuse kõigeks selleks, mida hiljem vaimulikuamet pakkus.
Tooming tundis Võnnus ennast väga hästi ja arvas, et võiks sinna jäädagi, aga toonane peapiiskop Jaan Kiivit arvas, et noore vaimuliku jaoks on tarvilikud suuremad väljakutsed ning kirikupea soovil liigutati teda pastoraalseminari vastuvõtmise järel edasi Viljandimaale.
