Anu Põldsami ettekanne „Sõna teenistuses. Vana Testament”
/ Autor: Anu Põldsam / Rubriik: Teoloogia / Number: 6. märts 2024 nr 9 digileht /
Austatud peapiiskop, lugupeetud vaimulikud, head kolleegid ja sõbrad.
Esmalt tahan ma konverentsi korraldajaid tänada nende usalduse ja võimaluse eest jagada teiega oma mõtteid teemal „Sõna teenistuses Vana Testament“.
Võib-olla imestate, miks just mina seisan siin, teie kui vaimulike ees, et kõneleda sõna teenistuses Vanast Testamendist. Tunnistan, et imestan isegi. Tõsi, ma ei ole vaimulik, kuid oma ameti kaudu olen vaimuga ometi tihedalt seotud. Kui meil siin Eestis kasutatavas võõrsõnas „humanitaarteadus“ ei tule see seos ehk kuigi selgelt esile, siis näiteks saksa keeles on see, millega ma tegelen, Geisteswissenschaft – vaimuteadus.
Vaimuteaduse nime kannab mu tegevusala ka heebrea keeles, kus selle kohta öeldakse madé ha-rú’ah. Seesama rú’ah, mis esimese Moosese raamatu esimeses peatükis vete kohal hõljub, olgu see siis Jumala vaim või tuul, igatahes miski, mis on täis liikumist ja mille juurde oma ettekande lõpus veel tagasi tulen.
Kui Jumal tõlgib oma meele inimese keelde, siis inimene tõlgib oma armastuse Jumala vastu ligimesearmastuseks.
Vaimuteadlane võin ma ju olla, aga ometi mitte vanatestamentlane, vaid judaismi uurija, kelle jaoks Vana Testament on alati ka Heebrea Piibel, TaNáH, mille tuumaks on Toora. Mis aga nii vaimulikuametit ja vaimuteadust, nii Vana Testamenti kui Heebrea Piiblit ühendab, on sõna. Pühakirja kätketud sõna, mida pühakiri suulise kuulutuse või tõlgendusena teenib ja mille üle kirjakuju mõnikord valitsema kipub.
Eeltõdetu valguses loodan, et te ei pane pahaks, kui üritan järgneva pooltunni jooksul avada oma ettekande teemat just esmajoones läbi kõrvalpilgu, mis pigem kaleidoskoopiline kui süstemaatiline on. Ja et seda tehes toetun endast suuremate õlgadele, kasutades teemaga haakuvaid mõtteid, mille autoriteks on eri aegadel tegutsenud juudi mõtlejad.
