Armastuse revolutsioonist

Ülemöödunud nädalal Moskvas peetud Eurovisiooni lauluvõistlusel laulis Bosniat ja Hertsegoviinat esindanud poprokigrupp Regina laulu, mis kõneles armastuse revolutsioonist. Nad olid laval valgetes ülikondades, et sarnaneda vene aadlikega. Laulu lõpus ilmus esinejate peade kohale punalipp. Sellise kummastava koosluse taotlus oli meelde tuletada, et vaatamata kõigile värvidele, mille järgi rahvaid jagatakse ja lahterdatakse, oleme inimesed, kes üle kõige tahavad üksteist armastada. Kolmest pikast õhtust, mil lauluvõistlust teleri ees põnevil jälgisin, jäi mulle see lõppjärjestuses üheksandale kohale jõudnud laul eriti meelde. Ilmselt seetõttu, et ühel või teisel viisil, paljudes keeltes sõnade ning väga erinevate muusika- ja tantsustiilidega üles astunud esinejatest pea kõik tulid lavale üsna sarnase sõnumiga.
Armastuse revolutsiooniks oleks võinud minu arust nimetada kogu tänavust lauluvõistlust. Pärast seda, kui ka rahva ja žüriide hinnangud teatavaks tehti, jõudsin veendumusele, et ma ei ole nõnda arvates üksi. Armastus, millest lauldi, ühendab eurooplasi Kaspiast Atlandini ja Nordkapist Gibraltarini. See väljendub erinevalt, kuid võidab kõik. Olen paar nädalat endamisi mõtisklenud ja sõpradega arutlenud, kas ma ei näe mitte soovitut tegelikkuse pähe. Olen ma pealiskaudne ega näe sügavamal vinduvaid vastuolusid? Kas kogu see suurejooneline etendus pole vaid sätendav valskus, millega inimesi üle Euroopa tahetakse uinutada tõsisemaid probleeme ja praeguse aja raskusi unustama? Mida rohkem ma mõtlen, seda enam veendun, et see pole nii.
Tänavu üle aegade kõrgele muusikalisele, koreograafilisele ja lavatehnilisele tasemele jõudnud võistlust jälgis ja hindas üle saja miljoni inimese. Laval võis näha ja kuulda elusaid klassikuid, näiteks Andrew Lloyd Webberit, kõrvuti muusikuna alustavate koolilastega; maailmakuulsat ooperilauljat ja burleskitantsijat; teoloogiatudengit, preestri tütart, atleetvõimlejaid, akrobaate ja kõhutantsijaid. Kava oli väga kirev rahvalike värvingute poolest, mis olid osavalt eurohittideks sulatatud. Märkimist väärib seegi, et Iisraeli esindasid juuditar ja palestiinlanna, lauldes üheskoos araabia, heebrea ja juudi keeles teisest teest, mis tuleb leida. Venemaad esindas ukrainlanna, kes laulis oma emast; Aserbaidžaani rootsiiraanlane ja Leedut venelane. Norra võiduloo kandis ette valgevenelasena sündinud norra kodanik ja Türgi laulu Belgias sündinud türklanna. Laulude sisu ulatus religioossest ja isamaalisest kuni erootilise armastuseni.
Nii esinejad ja laulud eraldi kui kava tervikuna ületasid paljusid piire. Selline on meie aja ühinev, laienev ja uuenev Euroopa. Mind rõõmustas üle kõige aga see piiride purunemine, mis ilmnes laulude hindamisel ja üllatavalt erines nii tavapärastest poliitilistest kui kultuurilistest jõujoontest meie maailmajaos. Väärib tähelepanu, et juba heaks tavaks saanud sõbralikele naabermaadele kõrgema hinnangu andmise kõrval jagasid ohtralt tunnustust ka serblased bosnialastele, venelased eestlastele ja vastupidi.
Sellal, kui keisrid hauvad plaane oma võimualade laiendamisest ja kirjatundjad arutavad, mitu sammu võib astuda hingamispäeval, ning ülempreestrid mõtlevad, keda järgmisena jumalateotajaks tembeldada, laulab rahvas armastusest. Igatsus armastuse järele purustab kõik piirid ja kui need muidu ei lange, siis sünnitab see revolutsiooni.

Heino Nurk