Arvet Ollino: ole ustav ja küll Jumal tegutseb!

Pärnu praostkonna Saarde koguduse õpetaja Arvet Ollino juubel oli Kristuse ristimise pühal. Koroonaajastule kohaselt sai seda tähistada tagasihoidlikult.

Kristuse ristimise püha evangeeliumis on taeva avanemise motiiv. Õpetaja Arvet Ollino ütleb virtuaalintervjuus, et taevas on avatud siis, kui Jumala arm on inimeste peal: „Et tohime anda oma panuse selle rahva jätkusuutlikkuseks ning ellujäämiseks, on Jumala arm. See on võrratu. See ongi taevas-avatud-olemine.“

Olles Saarde kirikuga seotud juba varasest lapsepõlvest, on Arvet Ollino oma juured aastatega selles paigas ja Jumalas järjest sügavamale ajanud ning koos abikaasa Kristiga piirkonna inimeste teenimisele pühendunud alates 2004. aastast.

Palun kirjelda meest, kes äsja 50aastaseks sai. Kuidas tähistad oma juubelit?

Lihtne talumees. Piltlikult on mind võetud adra tagant ja asetatud teise adra taha. Ema on eakas ja ei liigu praegu koroonapiirangute tõttu, nõnda et kutsun vaid tema ja oleme koos perega kodus pärast jumalateenistust.

Kõnele veidi oma lapsepõlvest. Millised mõjutused oled sealt eluteele kaasa saanud?

Lapsepõlv möödus Pärnumaal Jaamakülas. Sel ajal näidati televiisorist õhtuti pool tundi multifilme, ülejäänud aeg tuli ise sisustada. Tikud ja taskunuga olid mul alati kaasas. Ema teadis ja lubas. Elades kortermajas pidasime siiski loomi. Näiteks lugema õppisin sõnnikuhunniku otsas. Ema lüpsis lehma, mina lugesin aabitsat ette. Laudas põlesid küünlad, elektrit polnud.

Isa viidi 13aastaselt Siberisse, ent ta ei rääkinud eriti sellest. Kui tagasi tuli, siis oskas vene keelt paremini kui eesti keelt. Oli kinnine inimene ja ütles, et ei ole viisakas oma tundeid väljendada. Küsisin selle peale emalt, et kas isa on talle kunagi öelnud, et armastab. Ema vastas, et mitte kordagi. Abielu kestis üle 50 aasta.

Ema pani haridusele suurt rõhku. Seetõttu ongi nüüd kaks kõrgharidust ja jõululaupäeval anti ka nooremleitnandi auaste. Minu unistus oli lapsena sõduriks saada, nüüd olen Kaitseliidu kaplan. Isa õppis ülikoolis füüsikat ja isapoolne vanaonu oli tsaari ajal Vändra kirikuõpetaja koduõpetaja. Sealt tuleb tarkuse geene, ema poolt südikat verd. 

Vanaema, kes oli praktiliselt pime, õpetas algklassides meieisapalve selgeks. Käisime alati jõululaupäeval Saarde kirikus. Õpetajad teadsid, ent kuna mul olid hinded korras, siis ei keelatud. Pärast kirikut kõndisime jala 5–6 kilomeetrit vanaema juurde, kus elas ka onu, kes oli jõulusöögid valmis teinud. Elektrit majapidamises polnud, küünlavalgus lõi teistsuguse müstilise maailma. Traditsioon kestis, kuni ise abiellusin.

Kuidas Jumal su leidis?

(Mõtleb pikalt – K. L.) Esmalt tahtsin kindlaks teha, kas ta olemas on. Äkki on tegemist utoopia, autosugestiooni või nõrkade ja rumalate inimeste ettekujutuse viljaga. Füüsikas on sellised mõisted nagu taustkeha ja taustsüsteem. Nendest tuletasin põhikooli lõpuklassides soovi, et mul oleks selline kese, mida mitte kunagi ei saaks vaadelda liikuvuses olevana, mis oleks kogu elu kese, samuti ajaloo kese, olenemata minevikust või tulevikust. Tahtsin oma elu selle keskpunkti ümber ehitada. Jumal ei olnud esimene valik, aga see põhimõte pani otsima, küsima.

Kui vabariik oli loodud ja põllumajandusülikoolis käisin, räägiti ühiskonnas Jumalast rohkem. Sain äsjailmunud leeriõpikud, mida lugesin, ja teadsin, et majanaaber, ülemisel korrusel elav tütarlaps, läks Tartu ülikooli teoloogiat õppima. Jäin arutlema, et äkki Jumal ongi see kese. Tahtsin olla kindel. Mäletan jaanuarikuu hommikut, kui väljas oli pakane nii käre, et aiapostid praksusid. Enne kuut hakkas külakoer haukuma, ei lasknud enam magada. Ärkasin ja küsisin Jumalalt jälle, kas ta on olemas. Pugesin ahju ja korstna vahele, lugesin põlvitades meieisapalve ja ühtäkki oli Jumal minu jaoks väga selgelt olemas. Ei olnud enam kahtlusi.

Oled tegutsenud erinevates usulistes ühendustes. Otsiv vaim jäi seega alles?

Ei ütleks, et olen sellepärast halvem, et erinevates kirikutes liikusin. Keskpunkti olin üles leidnud, aga taustsüsteem pidi ka paika loksuma. Tõdede ellurakendamine võttis aega. Üks sõber kutsus meid mu tulevase abikaasa Kristiga Pärnu uusapostlikku kirikusse, kust leidsime toredad juhendajad Villu ja Ülle Mengeli. Ega me kirikust tol ajal midagi teadnud, lugesime piiblit ja ise tõlgendasime. Kui otsingutega jõudsime usuteaduse instituudi usuõpetajate kursusele, siis tekitas see uusapostlikus kirikus probleemi, sest haridust ei soositud.

Kilingi-Nõmmes käisime ka ühes vabakoguduses, nemad lootsid minust pastorit, sellest loobusin. Siis olime baptistide juures, aga ei nõustunud ümberristimisega. Kristi tegi ka lastetööd, mina aitasin palvetunde läbi viia. Ent see polnud meie põld. Lõpuks tutvusin tollase Saarde kirikuõpetaja Tauno Kiburiga, kes ütles, et aitab otsimisest, tule pane käsi luterliku kiriku adra külge.

Kas nüüd on taustsüsteem paigas?

Jah. Mis siin ikka enam joosta, tuleb vagu ajada. Nii nagu kunagi Enri Pahapill ütles, et diakoni amet on ilus, võid lennata, isegi kõrgustesse … Kui preestriks saad, siis võetakse tiivad ära ja lüüakse põlvist saati maasse. Vagu on ees ja peab kogu aeg rasket tööd tegema.

Millised on sinu kui vaimuliku kõige olulisemad tööriistad?

Missa pidamine iga päev on üks olulisemaid tööriistu. Ma ei saa teisiti. Kui kuskile kogudus asutada, siis preester läheb kohale ja hakkab palvetama, liturgiat pühitsema. Ta võib seda ka aastakümneid üksi teha, olen kindel, et lõpuks hakkavad inimesed tulema. Küsimus pole, kas keegi tuleb või mitte, vaid mida pead tegema: kui oled seda mõistnud, siis ole ustav ja küll Jumal tegutseb.

Alates 2004. aastast teenid Saarde kogudust. Mis on selle aja jooksul koguduse teenimisel korda läinud?

Meie tugevus on laste- ja sotsiaaltöö. Õpetaja Kiburi ajast hakkasime Kristiga pühapäevakooliga tegelema. Sotsiaaltöö kogemuse sain kodust. Minu onu oli alkoholiprobleemidega. Kui palka sai, siis andis elamisraha minu ema kätte, kes käis talle süüa viimas ja hoolitses. Nägin seda lapsest saadik. Selle tõttu olen ehk ka kohalike alkohoolikutega tegelenud. Vanasti püüdsin neist ingleid kasvatada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kristlasi küll saab, päris mitmed jõudsid selleni.

Kõigil on oma tugevused ja nõrkused. Milliste valdkondadega oled pidanud vaimulikutöös vaeva nägema?

Eriti keerulised on inimesed. Töötasime kunagi abikaasaga Pärnus Shalomi abikeskuses. Seal sain kogemuse väga erinevate inimestega, keda süstemaatiliselt aitasime. Ääretult kahju, et see töö läks vett vedama. Meil oli tohutu meeskond, rahastajad, ja siis lihtsalt lõhuti kogu süsteem, parimate kavatsustega muidugi. Tegime võimsa asja, ent see lõppes. Arvan, et kui oleksime jätkanud, siis toimiks laste ning perede varjupaik ja päevakeskus siiani. Aga Saarde võitis. Meil on nüüd aega siia panustada. Oleme fanaatikud, seda julgen küll öelda.

Kui saaksid Jumala kohta ainult ühe sõna öelda, siis mis see oleks?

Armastus. Kui hakkasin Jumala järgi küsima, siis teadsin, et ta on halastav ja armuline. Mingil hetkel läks minu jumalapilt väga käsumeelseks, lausa kurjaks, julmaks, kättemaksuhimuliseks, kohtumõistvaks. Nüüd on Jumal jälle armuline. Seda kuulutan.

Kas imed on osa igapäevaelust?

Kui kunagi ootasin suuri maavärisemisi ja üleloomulikkust, füüsikaseaduste muutumist, siis nüüd lähevad imed järjest lihtsamaks: nad peituvad igapäevastes asjades. Suur ime on ka see, et tohime teha seda, mida teeme. Minu loogika ütleb, et inimene oma hoolimatus toimimises ei ole jätkusuutlik ja peaks juba ammu hukas olema, aga Jumala arm on meid hoidnud. See on ime! Ka tema armastus meie vastu on ime.

Mis jääb 2020. aastast mälestustesse alles?

Hull aeg oli. Koguduse majanduselu jäi kevadel täiesti seisma. Kasutatud asjade pood läks kinni, jumalateenistustelt saadavad annetused kadusid. Tööd ja otsimist oli palju. Ühed uksed sulgusid, teised avanesid. Oleme ammu aru saanud, et peame välja andma. Hakkasime kohe toiduabi jagama. Panime toidukotte kokku nendest vahenditest, mis meil veel olid, ja viisime inimestele küladesse.

Et rahva toitmine hakkas kogudust toitma?

Jah. Julgustasime, andsime kindlust – olukord oli täiesti uus ja valitses hirm. Olime aktiivsed, igal õhtul olid kiriku uksed lahti, palvetasime. Kirjutasin artikleid Saarde Sõnumitesse, julgustades inimesi palvele tulema.

Saarde kirik seostub paljudele Elmar Salumaa nimega ja täna (intervjuu toimus 7.01. – K. L.) on tema 25. surma-aastapäev. On sul temast mälestusi ja kas Salumaa mälestustuba on alles?

Mul on kaks mälestust. Kui käisin kuskil 4.-5. klassis, siis jõuluõhtul seisid pärast teenistust ukse juures kaks õpetajat, soovides jõulurahu rahvale. Ema ütles, et ära selle pisikese juurde mine, sellel on külm konna käsi. See tekitas huvi ja läksin just tema juurde. Teine mälestus on, et ühel teenistusel õpetaja Salumaa läks kantslisse ja jutluses ütles, et Jumal ütles … ja siis tuli köhahoog peale. See oli lapsele väga naljakas, et Jumal n-ö köhis. 

Salumaa on mind läbi oma tekstide õpetanud. Ei saa alati tema teoloogilisest loogikast aru, ent mõjutanud on ta mind aastaid. Istun vahel tema mälestustoas ja loen. Tema kirjutised on ääretult huvitavad. Eriti need, mis kõnelevad Võru praostkonna teenimisest. Diakonina lugesin terve aasta kogudusele igal pühapäeval tema jutlusi. Leidsin ka Salumaa matusekõnede raamatu, mida olen rohkelt kasutanud. Kindlasti on siin materjale, mida võiks veel avaldada. Kui leidub keegi, kes tahaks selle ette võtta, siis uks on avatud. Kirjastamine pole minu tugevus. Praegu on küll tuba kokku pakitud, sest remondime pastoraati.

Kas kestev koroonaaeg mõjutab inimeste maailmavaadet?

Kriisiaeg raputab selliselt, et on rohkem hakatud küsima, mis on püsiv, mis väärtuslik. Usun, et hakkame ka märkama, et ei saa majandust üles ehitada turismile, meelelahutusele ehk mugavusmajandusele. Kevadel oli meil mitmeid uhkete autodega ringisõitjaid, kes küsisid, kas siinkandis on vabu maju müügis. Kui inimesed hakkavad tagasi maale tulema, siis see on tohutult suur asi.

Kuidas puhkad? Mida siis teed, kui ei teeni?

Ei erista oma eraelu koguduseelust. Suur puhkus on, kui saan traktorile hääled sisse panna, sae võtta ja küttepuid teha. Keegi ei saa mulle helistada – see on puhkus. Ei leia, et kuskil mujal oleks parem kui Saarde koguduses. Tuleb tööd teha ja vaeva näha. Loomulikult tahaks, et tuleks noori, kes paneksid käe kiriku adra külge.

Kätlin Liimets

Arvet Ollino

Saarde Katariina koguduse õpetaja

Snd 10.01.1971 Pärnumaal Jaamakülas

Ristiti 1992, konfirmeeriti 2002 Saarde kog

Ordineeriti diakoniks 2006, preestriks 2011

Haridus: Pärnu 2. keskkool, EPMÜ (põllumajanduse mehhaniseerimine) 2003, UI pedagoogiline osakond 1994–1996, Tartu teoloogia akadeemia 2004–2011 (dipl), UI past-sem Saarde 2010/2011

Teenistus: Teeninud praktikandi, diakoni ja õpetajana Saarde kogudust alates 2004. Kirikukogu liige. Kaitseliidu kaplan, 24.12.2020 sai nooremleitnandi aukraadi

Ameteid: Surju põhikooli matemaatikaõpetaja, spetsialist ja ettevõtja metsanduse alal, Pärnu Shalomi abikeskuse kasvataja 2007–2014

Autasud: 2007 H. Kuurme stipendium, 2010 B. G. Forseliuse Seltsi medal Wastne Testament 1686, 2017 EELK tänukiri

Abielus, kaks täiskasvanud poega