Avatud kirikust

Usutluses „Inimese vertikaalist“ (Looming 10/2017) tõdeb religiooniloolane Marju Lepajõe, et kirikutornid on tema jaoks midagi kõige olulisemat Eesti maastikus – nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme ning et kirikutorn teeb väiksed maakohad vaimselt suuremaks, kõrgemaks.
Isegi kui kirikutes tegutsevate koguduste roll paikkonniti on väga erinev, on nad kellegi jaoks alati olulised ja olemas ning seda mitte ainult nähtaval maastikul, vaid ka hingemaastikul. Kunagi vestlesin tuttava Eesti filmirežissööriga Eesti usuelu teemal ja üsna pea jõudsime kirikuteni. Vestluskaaslane tõdes, et Eesti kirikute uksed on mingil põhjusel rohkem kinni kui avatud, ning lisas, et ta astuks sagedamini kirikusse, kui selleks võimalus oleks.
Küllap oleme selle olukorraga ka ise kokku puutunud. See on kiriku avatuse esmatasand, mis advendi- ja jõuluajal, aga ka suvisel „Teeliste kiriku“ perioodil on siiski paljudes paikades tavapärasest rõõmustavalt erinev.
On palju kohti Maarjamaal, kus kirikud on kohalikul tasandil muutunud elu südameks, pakkudes lisaks kiriku põhitegevusele – jumalasõna kuulutamisele ja sakramentide jagamisele – ka avalikke teenuseid, rikastades kohalikku kultuurielu, tegelevad hariduse ja koolitusega ning tugevdavad ja ühendavad oma tegevustega kogukonda.
Olgu siinkohal ilusa näitena nimetatud minu kodupraostkonnas Lääne praostkonnas Ridala ja Martna kiriku vaimulikuna tegutsev õpetaja Küllike Valk, kes on kaastööliste koondamise ja oskusega n-ö raamidest väljapoole mõelda käima lükanud kohalikku kogukonda koondavaid projekte ning oma tegevusega pälvinud Läänemaa sädemete sädeme tiitli.
Usun, et selliseid kiriku rolli kogukonnas kirjeldavaid sotsiaalse vastutuse näiteid võib tuua paljudest Eestimaa paikadest. Piltlikult, kirikutorn teeb väiksed maakohad ka sisuliselt suuremaks ja kohalikul tasandil mitte ainult nähtavamaks, vaid ka olulisemaks.
Koguduste tasandil tehtav mõjutab otseselt ka üldkiriklikku tasandit ning kiriku mainet ühiskonnas. Lõppevale aastale tagasi vaadates saab tõdeda, et see on olnud eriline muu hulgas Eesti Vabariigi juubeliaasta tõttu, mille tähistamisel on luterlikul kirikul olnud oluline roll kontsertide ja kultuuriürituste toimumise kohana või muul moel kohtumispaigana.
Kiriku algatusel või koostöös teiste organisatsioonidega on korraldatud arvukalt mitmesuguseid üritusi, ka konverentse ja arutelusid, mis ühel või teisel moel erinevate teemade kaudu on käsitlenud ja aidanud mõtestada kiriku rolli Eesti ühiskonnas. Nagu möödunud nädalal toimunud konverents „Eesti usk“. Rõõmustav on ka teoloogide ja vaimulike suurem esindatus ühiskondlikel teemadel kaasamõtlejana ja arvamuse kujundajana.
Teoloogide kõikehõlmav vaade elule on ühiskonna kui terviku arengu seisukohast hädavajalik. Aga mitte ainult sõnades ei peitu kiriku usaldusväärsus ja mõju, vaid ka tegudes. Positiivne oli peapiiskop Viilma lubadus alates 2020. aastast ristida isiklikult kõik Eestimaa lapsed, kes sünnivad perre kolmanda ja sealt iga järgmise lapsena.
Rahvusvahelisele tasandile liikudes on siingi välja tuua rõõmustavaid arenguid. EELK aktiivsus rahvusvahelistes kirik­likes organisatsioonides näib olevat tõusuteel. Kahtlemata on oma roll peapiiskop Viilma valimisel Luterliku Maailmaliidu asepresidendiks. Sümpaatne on ka EELK hiljutine otsus toetada Euroopa kirikute rändekomisjoni ja Euroopa Kirikute Konverentsi jõuluavaldust, milles kutsutakse üles töötama külalislahke ja kaasava Euroopa nimel ning selle eest palvetama. Kõik see kõneleb avatusest ja julgusest kanda vastutust.
Kõik eelkirjeldatu võiks kaasa aidata sellele, et kirikud ja kirikutornid ei ole mitte üksnes Eesti maastikul harjumuspärased visuaalsed elemendid, vaid et kirikud oma väärtuste, avatuse ja tegevusega võiksid meie inimesi muuta vaimselt suuremaks ja suuremeelsemaks, aga ka hoolivamaks ja avatumaks. Avatus on tugevuse ja enesekindluse märk ning küllap oleme ka kirikuna selles osas arenenud.
Lähenevate jõulude eel ja ajal kutsuvad kellad sadades Eestimaa kirikutornides jõulujumalateenistustele. See on kiriku ajatu avatuse märk, millest meid kutsutakse oma hingemaastiku avaramaks muutmiseks osa saama.

 

 

 

Kristel Engman,
kolumnist