Avo Kiir jätkab emerituuris

„Kirikus jätkan käimist ja vaimulikuna vajadusel ka teenimist, aga tegevvaimulikuks olemisele tõmban aastavahetusel selgelt joone alla,“ märgib üle 30 aasta EELKs teeninud õpetaja Avo Kiir, kes algavast aastast kuulub emerituuri.

Erinevalt jõulu 2. pühast, kui Iisaku kirik täitus kohalikku õpetajat ametipuhkusele saatvatest kirikulistest (loe: https://e-kirik.eelk.ee/2021/opetaja-avo-kiir-saadeti-teenitud-puhkusele-soojade-tanusonade-ja-liigutuspisaratega/), oli advendiaja 4. pühapäeval kohal vaid koguduse raudvara eesotsas kirikuvanem Anne Ferscheliga. 

Teele pisaratega

Nii mõnigi eakas ei häbene oma pisaraid, sest väga raske on maha suruda nukrust õpetaja lahkumisest. „Kullakesed, ega ma kuhugi kao. Tulen ikka teid vaatama. Kirik jääb oma kohale ja jumalateenistused toimuvad nii nagu enne,“ lohutab pärast advenditeenistust oma kogudusega vestlema jääv Avo Kiir. Tema „selgitustöö“ jõuab kurtide kõrvadeni – on raske leppida aastatega omaks saanud vaimuliku lahkumisega. 

Pikalt õp Kiir jutlema jääda siiski ei saa – lisaks kell 10 alanud jumalateenistusele Iisakus peab ta jõudma kl 12 Lüganusel algavale. Nõnda ennast vaimulikuna mitme koguduse vahel jagades on Avo Kiire teenimisaastad möödunud. 

„Jõululaupäev tõotab tulla pikk, nagu ikka. Kirikumaraton hakkab kl 12 Illukalt pihta, siis kl 14 Tudulinnas ja kl 16 Iisakus ning pärast teenistusi põrutan edasi Rakverre oma laste juurde,“ räägib Kiir eesolevast jõuluõhtust, viimasest veel tegevvaimulikuna. Oletuse, et just see mitme koguduse vahel sõelumine on heas vormis vaimuliku viinud otsuseni pensioneeruda, naerab Kiir välja: „Igaks asjaks on oma aeg. Ma ei ole see tüüp, kes nõrkemiseni altarisse jääb. Soovin lahkuda, et mitte oma koguduse mällu jääda vana ja väetina.“ 

Igavust ei karda

Erru jäämisest igavust Kiir ei pelga. „Leidsin lõpuks aja, et hobile pühenduda,“ räägib Kiir, viidates kunstiga tegelemisele. „Olen amatöörist iseõppija, maalin enda rõõmuks,“ täpsustab ta. 

Kuidas näeb välja pühapäev, mil ei pea vaimulikuna kahte kuni kolme kirikusse teenistust pidama jõudma, seda Avo Kiir veel hästi ette ei kujuta. „Eks see võib ju päris mõnus tunne olla,“ muheleb ta, lisades, et pole siiani väga palju saanud kogeda võimalust nn tava-koguduseliikmeks olemist. „Et ma teenistusi ei pea, ei tähenda, et ma kirikus ei käi. Saan valida – kodule lähima Jõhvi või Narva või … kirikuid on palju ja rõõm oleks neisse ka pühapäevastele teenistustele jõuda. Kindlasti jõuan ka Iisakusse ja teistesse, mida olen ise teeninud. Kuulun ise Iisaku kogudusse,“ räägib Kiir, lisades, et ei välista ka teeniva vaimuliku rolli: „Vajadusel olen loomulikult abiks, kui näiteks on vaja ametikaaslasele puhkust anda. Ei tähenda, et pensionile jäädes üldse vaimulikutööd ei tee. Vaimulik olen ju edasi.“ 

„Loodan, et ei muutu selliseks näpuga näitavaks kirikupingis istujaks, kes ametikaaslaste teenimist kipuvad kriitiliselt analüüsima. Et ei lase professionaalsel kretinismil pead tõsta,“ naerab ta.

Vundamendiks Jumala sõna

Oma vaimulikustiili kommenteerides tõdeb Kiir, et on oma jutlused alati põhjalikult ette valmistanud. „Kantsel ei ole muidujutu ajamiseks. Et niisama lobiseda, selleks ei pea jutlust pidama. Selle asemel võiks siis lihtsalt pühakirja ette lugeda,“ toonitab Kiir. 

Küsimusele, keda ta peab enda vaimulikeks eeskujudeks, vastab Kiir: „Alustatud sai Peeter Kalduri käe all. Mul on hea meel, et mu mentor esindab teatud mõttes kõrgkiriklikku suunda. Oluliseks eeskujuks, ka pihiisaks, on piiskop Einar Soone, kelle teoloogilisi vaateid jagan. On teisigi, keda pean mõttekaaslasteks. Mulle meeldivad vaimulikud, kes toetuvad selgelt Jumala sõnale, mitte iseenda arvamusele.“

Populism on midagi, mida Kiir ei kannata. „Paljuski kaalutlusel, et soovitakse meeldida inimestele, tehakse järeleandmisi kristlikes põhimõtetes. See ei ole hea, see on lausa lubamatu. Tänapäeva maailmas, meil ja Euroopas, arvestatakse üha vähem kristlusega.“ Küsimusele, mida kirik saaks selle muutmiseks ette võtta, vastab ohumärke nägev Kiir: „Kirik saab jääda kindlaks sellele kaljule, millele ta rajatud on. Ei tohi muutuda, muganduda ega alla anda.“

Valitud põhimõtetele on Avo Kiir ise kindlaks jäänud. Olgu vaimuliku ametis või poliitilisel tandril. „Otseselt poliitikas olin 1988ndast alates – rahvusliku sõltumatuse parteis, Eesti Kongressis ja ka parlamendis, kus toona respekteeriti üsna oluliselt kristlikke vaateid. Hiljem kohaliku omavalitsuse tasandil ei olnud tegemist enam nii selgelt poliitikaga, rohkem lihtsalt kohaliku elu arendamisega,“ räägib Kiir, lisades, et on ka praegu Jõhvi vallavalitsuse liige. 

Liina Raudvassar

Avo Kiir

Sündinud 23. veebruaril 1952

Ristitud 1952, konfirmeeritud 1976

Õppis usuteaduse instituudis 1981–1992

Ordineeritud 1987

Viru praostkonna praost 1998–2011

Teeninud Illuka, Iisaku, Tudulinna kogudust

Valgetähe IV klassi teenetemärk 2001

Riigivapi IV klassi teenetemärk 2006

EELK II järgu Teeneterist 2021

Olnud Eesti Kongressi saadik, ERSP asutajaliige, VII riigikogu liige, Iisaku vallavanem, hetkel Jõhvi vallavalitsuse liige, erakonna Isamaa liige

Emerituuri jaanuaris 2022

Abielus, isa ja vanaisa